Mis on see tõlkes kaduma minev ja mida sealt lootust leida? Käesoleval kümnendil on luule tõlkimine eesti keelde elamas läbi renessanssi nii XX sajandi teise poole rahvusvaheliste suurnimede loomingu tutvustamise kui ka juba varasemate, kuid eri põhjustel seni iseseisva tõlkekoguta jäänud autorite taastulemise näol. Küllap on selles leidmisrõõmus üsnagi tagaplaanile jäänud esitatud küsimuse kahe poole vaheline dünaamika. Pealtnäha Rainer Maria Rilke tõlkekoguna välja pakutav vihik „(:)joosepi kahtlused” visatakse kindana just selle keerise poole ja eks oleme oma ootuspärastena näivate tõlkeraamatute kenakese kuhja kõrval juba küpsed selliselegi väljakutsele vastama.
Kõige raskem olevatki tõlkida luulet. Kaod on paratamatud, sest luule vorm sõltub siiski väga palju algkeele prosoodiast, mida üksüheselt üle kanda ei saa. Mida siis teha? Kas üldse loobuda või püüda kuidagi kahe keele vahel tasakaalu säilitades laveerida ja asi siiski ära teha? Rilket tõlkima asudes on see dilemma olnud (:)kivisildniku jaoks vägagi ilmne ja ehk isegi lähtepunktiks. Esialgu näib, et valitud on loobumistaktika: kui tavapärane tõlkimine võiks protsessina olla pidev pendeldamine algupärandi ja uue tekkiva teksti, kahe keele vahel, siis (:)kivisildniku meetod näib olevat otsejoones ja tagasi vaatamata tulemuse poole kihutada. Loeb ainult esimene saadud impulss. See kõik annaks hea põhjuse kritiseerida kogu eksperimenti kui (:)kivisildnikule nii omast jõulist, kuid pinnapealset lajatamist ja suutmatust endast üle saada ning püüda mõista ka neid olemis- ja tajumisviise, mida endas pole. Võiks ju lihtsalt nentida, et tõlkija on täiesti ignoreerinud algupärandit ja asja sinnapaika jättagi. Rääkida millestki muust, vaadata aknast välja. Ometi tundub mulle, et „(:)joosepi kahtlused” riivab palju pakilisemaid küsimusi, kui esmalt näida lubab.
Tõlke aluseks (või siis illustratsiooniks, nagu märgib järelsõna) on võetud Rilke luuletsükkel neitsi Maarja elust „Das Marien-Leben” (1912), kuigi see on „unustatud” raamatus mainimata. Samuti on tõlkija märgitud sama rasvases kirjas kui algupärandi autorgi, mis on eesti kirjandusruumis, kus tõlkija nimi naljalt esikaanele ei jõua, üsna tavatu, kuigi mitte taunitav: nii võikski tegema hakata. Kuigi päris huvitav on näha rütmilis-riimilisi stroofe proosatellisteks lööduina, on originaalides mitmel pool realõpud järgmistega kokku jooksnudja moodustanud kummalisisõnaühendeid. Raamatu paljast ihu soonivatest köiepundardest kaunistatud kujunduse rolliks on ilmselt rõhutada Jeesuse ja Maarja loo sadomasohhistlikke külgi. Teemavalik ise haakub senistest trükistest kõige lähemalt kirjastuse Ji (Jumalikud ilmutused) aimatava kontseptsiooniga. Igatahes paistab, et pinge katoliikliku kasvatuse saanud Rilke (vt ka tema keskmist nime) religioosse luuleteksti ja hoopis teistsuguses maailmas elava (:)kivisildniku (pärnu adolf hitleri nimeline raamatukogu) tõlke vahel on juba lähtepositsioonis kruvitud maksimumini.
Maarja lugu ise on muidugi nii tuntud, et ei vaja mingit ümberseletamist. Kui vajadus olla informatiivne on nullilähedane, saabki hakata mängima nüanssidega, tuua esile enne märkamata jäänud detaile. Sellega tegelevad nii Rilke kui (:)kivisildnik, kuigi nende ülesanded näivad erinevad ning tihti isegi vastandlikud. Tõlge algabki kohe poleemilise fraasiga: „otse vastupidi” (lk 7). Juba nihked algteksti ja tõlke luuletuste pealkirjades (Die Darstellung Mariae im Tempel vs. Maarja hängib templis, piibellik vs. delfilik) annavad aimu, millises toonis see kõik saab olema.
(:)kivisildniku Maarja-loos ähmastuvad tegelaste piirjooned, põimuvad üksteisega läbi: kui Maarja sünnib – ja mitte Joakimi, vaid Jeekimi (!) talus –, saab ettekuulutajast inglist mõõganeelaja, tiibadest tema seljal jagatanid-mõõgad ja lehma asemel „ammub” taustal hoopis teda talitanud vanamutt (lk 7). Ometi joonistuvad algupärandi eredaimad kujundid kui kollaaž enamasti ka tõlkes välja, nagu Maarja käigul templis: sambad, viirukiving, eesriie, päiksekiired, kõrge ja raske saatus. Kohati ja juhuslikult sekkub ka siht(luule)keel: „igav tempel / tühjad sambad / võlv kah pilvine” (lk 9).
Olulisem oleks aga mainida neid momente, mis selle loo ka meie maailmas inimeste ning masinate keeles uuesti elama ja helisema panevad. Arvestatud on lugeja vastuvõtuvõimega: saja aasta jooksul on mütoloogiline maailmapilt liikunud imelugudest reklaamilubadusteni. Jumalikust ettekuulutusest saab SMS: vrd „Dann sang der Engel seine Melodie” ja „nokia helises” (lk 11), kolm teletarka hommikumaalt vaatavad telekast „Maahommikut”, kus nendega kõneleb Jõulutäht (lk 19). Jeesuse sünd (s.t abordi ebaõnnestumine) antakse edasi kui spordikommentaar, kus maailmameistrid oma medalid Maarja rüppe lohistavad (lk 21). Poisslaste tapmise lugu saab aga hoopis ettekäändeks kõnetada eilseid beebi- ja kinnisvarabuume: „vahel juhtub et / lapsed lähevad / üleöö moodi” (soodusreis egiptusesse, lk 23).
Niisiis kõnetab (:)kivisildniku tõlge, nagu tema tekstid enamasti, meid just siin ja praegu. Ja seda oma kopiraiteri vilunud fraasinuudiga. Ka ristilöömine viiakse läbi nagu kord ja kohus: kõigepealt reklaam („nüüd ta tuleb / sihukest jama / pole enne näind” lk 29) ja siis esitlus („südamevalu / raamimine ja / seinale riputamine”, lk 31). Viimane on mõistagi poleemika Pietà-traditsiooniga maalikunstiga, siin on ka ilus ümbersõnastus, mis meeldiks Rilkelegi: vrd „Jetzt liegst du quer durch meinen Schooss, / jetzt kann ich dich nicht mehr / gebären” ja „sa pole enam mu üsa / pantvang kuidas ma / saaksin su vabastada” (lk 31).
Muidugi jääb lõpuks õhku palju küsimusi, nagu näiteks, kes on Jeesuse isa: lubab ju raamatu pealkirigi oletada, et lugu on edasi antud pisut suurema rõhuga Joosepi vaatenurgal. Siit ka korduv viide valelikule mõõganeelajale. Kuid kui kahtlus on tõesti midagi sellist, mille puhul vanast heast viagrast abi (lk 41), siis kas ei võiks Joosepi esimese kahtluse toimumise puhul oletada, et seekord tehti hoopis Jumalale sarved?
Kui tulla nüüd tagasi alguse küsimuste juurde, siis kuhu peaksime „(:)joosepi kahtlused” praeguses eesti luuletõlke seisus asetama? Ja mitmetesse jutumärkidesse „„tõlke””? Küllap tekib ka küsimus, mida (:)kivisildnik meid alatihti esitama sunnib: kas nii ikka tohib? Kas Rilket tohib nii tõlkida? Kuid olge lahked: tõlkija ise kutsub originaali illustratsiooniks, öeldes sellest sedasi lahti. Siinkohal on oluline mõista (:)kivisildniku tõlkekäsitust. Ning meenutada veidi ka Walter Benjamini juttu tõlkija ülesandest („Die Aufgabe des Übersetzers”, 1923; „Tõlkija ülesanne”, tlk Tiiu Relve, Vikerkaar 2000, nr 2-3).
Nimelt on Benjamini järgi tõlke puhul määravaks see, kas ta suudab algupärandi „üle elada” (Überleben). Jacques Derrida („Des Tours de Babel”, 1985) on siia lisanud, et küsimus on elu andmisest, tõlkija ülesanne on nimelt muundada algteksti nii, et see elaks edasi, elaks rohkem ja paremini, elaks üle oma autori ootuste. Tõlge on nagu laps, kes pole lihtsalt reproduktsiooni subjekt, vaid kel on ka oma kõnelemise vägi. Nii ütleb ka (:)kivisildnik järelsõnas, et kohati tuli originaali järele aidata: taotleda paremat originaali kui originaal ise. Ja eks juba Rilkegi üritab olla detailides täpsem kui Uus Testament. Tõlkija ülesanne ongi tuua välja teksti varjatud struktuur, tema iha saada tõlgitud ja ennast üle elada ning siin peitubki tõlkija õigus igakülgsetele vabadustele, mida „(:)joosepi kahtlustes” on läbivalt kasutatud.
Ja üldsegi: mis on see originaal ja kust tuleb tema esmasus ja autoriteet, mis lubab öelda, et mõni tõlge on „vale”? Nii nagu fonotsentrismi kriitika väidab, et kuigi kõne eelneb küll kirjale kronoloogiliselt, ei pruugi ta seda teha loogiliselt, võiks parafraseerida, et samamoodi on igasugune tõlge originaali ees tegelikult primaarne,
sest originaali pole võimalik kunagi fikseerida, jäävadki ainult erinevad tõlked-jäljed. (:)kivisildniku järelsõnagi märgib, et ühe religioosse teksti tõlge ei saagi kunagi põhineda algupärandil, vaid ainult ilmutusel, Paabeli-eelsel keelel, kus tõlkel ega seega ka originaalil pole mingit kohta ega tähendust.
Pisut kripeldama jääb raamatu väike maht ja selle lõpus antud kuupäev, mis näib viitavat valmimisele lausa ühe päevaga. Sellise meetodiga on mul ennegi probleeme olnud: näiteks Aare Pilve „tema nimi on kohus” remiks Paul-Eerik Rummo luuletusest tekitas tunde, et pole nähtud eriti vaeva, on piirdutud ideega ja raamat saab liiga kähku otsa. Oleks võinud siis juba võtta ette Rilke kogutud luuletused… Kuid teiselt poolt: kas on siis (:)kivisildnikul vaja kõik meie eest ette ära teha, puust ja punaseks kui kärbseseene? Võib-olla tuleks seda raamatut võtta hoopis ärgitusena lugeda mõni seni endale kaugena näinud tekst ennast üle elama? Oli ka aeg.