Vene praegusi üks omapäisemaid muusikaklippide reþissööre Sergei Debiþov, kes filminud iidoleid nagu Boriss Grebenðtðikov ja Juri ðevtðuk kasutab sama esteetikat, ka tema kompositsioonides veiklevad dokumentaalsed kaadrid kaugemast ja lähemast ajaloost: Gagarini lend, polaaruurijad jääl, 1991. aasta verised kokkupõrked Moskva uulitsail, kerjused metroojaamades. Tegelikult ongi muusikaklipid oma olemuselt totalitaristlik þanr, ükskõik, kuna neid ka ei tehtaks. Dikteeritakse sümboleid, mis peavad vallutama kujutlusvõime, suruma selle raamidesse, fantaasiat valitsetakse autokraatlikult. Klippi ei tohi mahtuda muud kui see, mida muusika ja pilt vägivaldselt sugereerivad.
Suure sõja esimestel kuudel sigis veel üks huviväärne propanähtus, kinoalmanahh ?Bojevoi kinosbornik?, neid linastati Moskvas ja Leningradis ning nende poliitiline sõnum oli: võit on meie päralt. Ehkki esiotsa järgnes rindel kaotus kaotusele ja Moskva all valmistusid sakslased suureks hüppeks. Iga almanahhinumber koosnes mitmest kinonovellist, lihtsakoelisest, retoorilisest, ent samas segunesid neis kummalise kirevusega erinevad väljendusvahendid: paatos ja huumor, satiir ja müstika (Hitler kohtumas Napoleoni vaimuga). Keegi kirjutas kusagil, et neis filmikestes ühinesid ?eepos ja följeton?. Palju kasutati rahvale tuntud filmikangelasi: kuulsa Maksimi-triloogia peategelane kohtumas Staliniga, Babotðkini kujutatud Tðapajev ärkab uppunust ellu, pühib vetika vuntsidest ja küsib: ?Noh, mis teil siin lahti?? Väga populaarseks sai ja iseseisvat elu alustas Konstantin Judini filminovell ?Antoða Rõbkin? (1941), mille peategelane on sõjaväekokk, kes vahepeal viskab kulbi nurka ja võtab kinni vastase salakuulaja. Jevgeni Tðervjakovi lugu ?Vana hoidja juures? (1941) vestab, kuis eaka naise korterisse ilmub ta kunagine kasulaps, maskeerunud libekeelne sakslaste käsilane, kuid eit koos pioneerist lapselapsega paljastab tüübi. Lugusid filmis hulk nimekaid reþissööre: Gerassimov, Kozintsev, Barnet, Arnðtam jmt. Lavastused olid skemaatilised, kuid hingestatud, ehkki tekst oli õhuke, mängisid näitlejad innuga justkui Shakespeare?i. Filmikeste sõnum erines reaalsest seisust rindel, kuid sai üheks paljudest elementidest, mis aitas lõpuks reaalsust muuta.