Eriti viimasel aastakümnel on “mälu” mõiste olnud ühtlasi väga ekspansiivne, neelanud alla terve rea varem laialt kasutusel olnud termineid (nagu näiteks “traditsioon” või isegi “ajalugu”). Ent millest me siis räägime, kui me kõneleme mälust või – andudes sellest tulenevatele lugematutele õpetatud sõnamängudele – ka meeldetuletamisest ja meenutamisest, mälestamisest ja mälupaikadest või samuti vastumälust ja mäluaukudest, unustamisest ja amneesiast?
Vaidlus selle üle, kas me üldse saame rääkida kollektiivsest mälust, mõistest, mille tõi juba sajandi alguses käibele Maurice Halbwachs, on õigupoolest kestnud üsna pikka aega. Muu hulgas ulatub see tagasi kriitikani, mille suunas Halbwachsi õpetaja, tänapäeva sotsioloogia esiisa Émile Durkheimi pihta Annales’i koolkonna ajaloolane Marc Bloch, kes osutas, et võib olla vägagi ohtlik laenata ühiskondlike protsesside kirjeldamiskeelde isikupsühholoogia termineid ja lisada neile lihtsalt täiend “kollektiivne”.
Tallinna ülikoolis hiljuti lõppenud sümpoosionil ja suvekoolis võttis selle küsimuse uuesti üles tema nimekaim, tuntud prantsuse-inglise antropoloog Maurice Bloch, kelle väitel pole asjadel, mida nimetatakse kollektiivseks mäluks, sageli mäluga kuigivõrd pistmist. Seevastu aga peaks mälu-uurimine sagedamini küsima nii selle järele, kuidas toimib mälu indiviidi tasandil, kui selle järele, kuidas suhestub sellega ühiskondliku teadmise toimimine. Kui “mälu” nime all uuritakse näiteks retoorilisi elemente või monumente, siis on teatud piirini tegemist metafooriga. Kuid kindlasti otsime me pidevalt kinnitust selle kohta, et nii meie identiteedis kui maailmas “on siiski järjekindlust” – ning selles on nii retoorikal kui monumentidel oluline roll mängida. Nõnda ongi aeg-ajalt kõlanud üleskutsed, et mälu-uuringute palli võiks visata tagasi nende sotsiaalteadlaste väljakule, kes uurivad, kuidas kujundavad diskursused meid ümbritsevat maailma. Analoogiliselt on küsinud ka näiteks saksa ajaloolane Reinhart Koselleck: kas poleks kollektiivse mälu asemel mõistlik rääkida hoopis ideoloogiatest?
Nii kõnealuste ürituste raames kui üldisemaltki on siiski jäänud kõlama tõdemus, et “mälumängud” pakuvad tänuväärset kirjelduskeelt erinevate ühiskondlike ja kultuuriliste diskursuste ja praktikate uurimiseks. Loobudes eeldusest, et kollektiivid mäletavad samamoodi nagu üksikisikud, näeme, et kummatigi mahutab kollektiivne mälu endasse võrratult rohkem kui mis tahes individuaalne mälu. Siiski tuleks aga silmas pidada, et “mälu” näol pole tegemist muutumatu, praeguses “mälestamise kultuuris” üha suuremaks paisuva varaaidaga, vaid ülimaltki dünaamilise protsessiga ehk motiivide, sümbolite ja kujutelmade reservuaariga, mis on pidevas muutumises.
Kuidas seda aga uurida? Kindlasti ei saa me mälu uurida kvantitatiivselt, seda lõpuni ära mõõta ja kaardistada. Küll aga saame me uurida selle erinevaid loomise viise, “mälutehnikaid” või ka “mnemootilisi praktikaid” (mõiste, mille pakkus suvekoolis välja ameerika sotsioloog Jeffrey Olick) ning selle esitamist nii institutsioonides (muuseume, arhiive jne) kui ka kunstis, ajalookirjutuses, rituaalides, maastikes jm. Samuti saame me uurida, kes ja miks mälestuste edasiandmist suunavad – huvisid ja võimu, mis mäle(s)tamise poliitikat kujundavad, nagu ka olnud ja olematuid dialooge võistlevate mälestuste vahel.
Parem arusaamine meediumide ning žanrite ja näiteks narratiivitüüpide mõjust mäletamisele on aga oluline ka ühiskondlikuks mälutööks. Kui varem on paljud, sealhulgas nt Jean-Pierre Minaudier, täheldanud, et eesti ajaloomälu on seotud pigem abstraktsete ideede kui konkreetsete paikade või rituaalidega, siis nüüd peame tõdema, et sellest on saanud ka monumentaalne mälu. Aga samuti õppima sellega toime tulema: kui Jüri Kivimäe meenutas suvekoolis, et 1922. aastal maha võetud Peeter I monumendist tehti Eesti Vabariigi esimesed mündid, siis nüüdse kivisse (või maha-) raiutud mälusõja lahendamiseks läheb vaja ilmselt märksa peenekoelisemaid sümboolseid toiminguid.
Ühiskondliku mälutöö jaoks nagu ka võistlevate minevikutõlgenduste paremaks mõistmiseks pakubki ohtralt kasulikke tööriistu nimelt mälu-uurimine.
Eesti ajaloomälu on siiani seostunud traumaga, mille kodustamist on siiani pärssinud üsna üle kivide ja kändude kulgenud püüded üleilmses ohvrite-poliitikas kaasa mängida. Küsimusele, kas tuleks minevik unustada või seda mäletada, on siiani selgelt vastatud – mäletada! Just sellel taustal mõjus omajagu vabastavalt Peter Burke’i avaloengul kõlanud ülestunnistus, et nähes Põhja-Iirimaal kõikjal loosungeid “Mäletage 1690. aastat!”, kirjutas ta artikli pealkirjaga “Unustage 1690!”. Kummatigi on pingelõdvenduse eelduseks ka võistlevate mälestuste dialoog. Sest vastuse küsimusele, kuidas ja mida mäletada, on siiani andnud 1990ndatel “tõe kriisist” tekkinud vaakumi täitnud rahvuslik ajalookäsitlus, mis pole aga paraku pakkunud kuigivõrd ruumi rahunemisele, alternatiivsete ajalugude ja eluvõimaluste paljususe esilekerkimisele, vaid tulemuseks on hulk inimesi, kes on praeguse ajaloopoliitika seisukohalt “valesse mällu” kinni jäänud.
Muu hulgas võiks aga olukorra lahendamisele tulla kasuks arusaam, et küsimus, mida erinevad grupid peaksid oma raske minevikuga tegema, on üks meie aja keerulisemaid – ning et mälusõjad ja traumad leiavad aset kõikjal: lähimatest naabritest Ida-Euroopas kuni Aafrika ja Lõuna-Ameerikani. Lahenduste otsimisel tasuks seega pöörata pilk nii positiivsete kui negatiivsete kogemuste poole, mille kohta pakub rikkalikult näiteid ka Euroopa, olgu selleks siis Saksamaa moraalne kohustus mäletada, Hispaaniat vallanud amneesia või Ida-Euroopa ebajärjekindlus diktatuurikogemusega toimetulemisel.
Selles, kuivõrd laetud ja laia kõlapinda omavad aga siinsed teemad ka laiemalt, näitas muuhulgas nii suvekooli välisõppejõudude kui ka -tudengite reaktsioon: meilt ollakse valmis ootama nimelt seda traumasse kapseldunud traagilist enesetunnetust. See aga osutas veel kord, et peame muutma oma minevikukäsituse märksa dialoogivõimelisemaks. Ja loobuma illusioonist, et võime siinmailgi toimivaid mäletamise protsesse kontrollida: enamik väliskülalisi võttis meie armastatud suveniiride-mälupaikade nagu vanalinnavaadete, rahvariidenukkude jms asemel siit mälestuseks kaasa hoopis ühe DVD – Urmas Liivi pronksiöö salvestuse.