William Shakespeare’i “Lõpp hea, kõik hea”. Lavastaja Margo Teder. Mängivad Piret Eesmaa, Tõnu Einasto, Kärt Kase, Katre Kaseleht, Marko Kiisa, Artur Leemet, Margus Ots, Riina Ries, Anti Roots ja Lauri Vasko. Tallinna Tehnikaülikooli T-teater.
William Shakespeare’i “Lõpp hea, kõik hea” ei kuulu just tema tuntumate ega tänapäeval mängitumate näidendite hulka. Nagu kirjutatakse väljaande “Norton Shakespeare” vastava näidendi eessõnas, on tegu pahupidi pööratud muinaslooga: kui tavaliselt saab ettevõtlikule noormehele osaks autasu printsessi näol, siis seekord on kõik vastupidi. Ettevõtlik noor on hoopis naissoost ja auhind seisuse ja tiitliga noormees. Muidugi ei ole lugu sellisel kujul originaalne, vaid tegu on Giovanni Boccaccio “Dekameroni” juba iseenesest traditsioonilise loo ümberjutustusega. Seega, ei midagi uut ja huvitavat… Kuid siiski, käesolevale Tallinna Tehnikaülikooli tudengiteatri ehk siis T-teatri lavastusele lisab uudsust asjaolu, et seda näidendit ei ole vähemalt minu andmetel Eestis lavastatud. Seda julgem on ettevõtmine, kus noored harrastusnäitlejad suhteliselt keeruka ja tundmatu teksti kallale asuvad.
Kõigepealt lavastajast, sest tema käekirja mõistmine on paljuski võti. Margo Teder on VAT-teatrist lavastajana kaasa toonud selle lähenemisnurga ja käekirja, mis iseloomustas aastatetagust VATi lavastust “Cymbeline”, aga ka hilisemaid “Henry V” ja “Tormi”: koomikat leitakse ka sealt, kus seda ehk originaaltekstis polegi. Nii tegelaste reaktsioonid ja käitumine kui ka nutikad lavastuslikud leiud meelitavad vaatajat kaasa elama ja järgmist üllatust ootama.
Iseenesest on lugu igav ja natuke uskumatugi: muidu täiesti tavaline imeravitseja tütar armastab aadlisoost noormeest, kes käitub nagu tõeline mats (et mitte öelda hullemini). Igal terve aruga inimesel peaks tekkima küsimus, mida see neiu küll temas leiab, et ta igasuguseid ohte trotsides viskub kõige uskumatumatesse seiklustesse ja sekeldustesse, et vaid oma hoolimatu armsama esitatud tingimusi täita. Seekordses lavastuses seda küsimust ei tekkinud, eelkõige tänu lavastaja (või kogu trupi?) valitud lähenemisele. Enamik tegelaste kirevast galeriist on nagunii ebausutavad, seega pole ka mõtet pihikut lõhki punnitada, et nad realistlikud näiksid. Ja tudengid mängivadki mõnuga.
Tudengiteatri trupp üllatas asjalike osatäitjatega, kellest mitmete huulil kõlas vana Williami värss (küll muidugi tuntud-teada Mere tõlkes, mis ka raamatuna lavale toodi – meenus kohe üks teine hiljutine Shakespeare’i tõlgendus, kus kasutati sama võtet) ladusalt ja mõnusasti jälgitavalt.
Heleni, näidendi kangelanna käitumine armununa on tulvil suurepäraselt üle mängitud klišeesid, alates meesterahvastele kaelakargamisest ja ahastavatest pisaratevalamistest kuni petetud armastajanna ennasthävitava joomatuhinani. Piinlik. Ja naljakas. Piinlikult naljakas. Ühelt poolt aitab see näidendi pärastisi sündmusi seletada ja põhjendada (ongi selline vähe ekstreemne piiga), kuid näidendi pateetilisevõitu lõpp, et “ma saangi nüüd su lapse”, ei kõla selle taustal kuigi usutavalt. No aga see on näidendi kirjutaja probleem. Justkui seda aimates, et näidendi kui terviku sündmuste-olukordade arengut ongi raske loogiliselt põhjendada, püütakse lavastuses monteerida loole ka eelkõige koomikat võimaldavatest elementidest lõpp.
Bertram, kelle käitumisele ja tegevusele on keeruline mingitki usutavat põhjendust leida, välja arvatud, et ta on noor ja kõrgest soost ja seepärast mitte päris adekvaatne, jääb T-teatri lavastuses pisut teiste tegelaste varju. Teda ei mõisteta otseses mõttes hukka, aga ka ei õigustata. Noor keigar lihtsalt saab oma vitsad ja ehk ka õpib midagi selle käigus. Jõudumööda on temagi jaoks leiutatud situatsiooni- ja tegevuskoomikat, mis tegelikult tema kui suhteliselt ebameeldiva tegelase rolli kindlasti pehmendab ja ta lavastusse paremini sisse sulatab.
Üheks koomilisemaks rolliks kogu näidendis osutub T-teatri lavastuses üllatuslikult Prantsuse kuningas, kelle ihuhädade arstimine ja sellele järgnenud abielu Heleni ja Bertrami vahel saab tegelikult kogu loo sõlmsündmuseks. Muhedateks detailideks on nii pika saia (baguette) söömine kui ka kanamunade kasutamine imerohuna. Mida kanamunadega kõike veel lisaks teha saab, jäägu nende teada, kes lavastust vaatama jõudsid – igatahes nalja saab päris ohtralt ja minul tulid meelde “Cymbeline’i” lavastuse savikruusid.
Näidendi päris-koomilistest tegelastest kannatab uuskoomilise lavastuse detailide lumelaviini all ehk kõige vähem Lafeu, keda mänginud noormehe tõlgendus koomilise esitamisel andis kohati ka professionaalidele silmad ette. Paroles oma jalgpallistiili sini-must-valges parukas tundus kohati kõigi teistega võrreldes liigagi vaoshoitud ning – võib-olla ka taotluslikult – väheke kohmakas. Justkui selline mees, kes lahedate sõprade seltskonna nimel üritab ka ise lahe olla, aga kellel see ikka natuke vildakalt välja kukub (nt trummistseen, kus Paroles sõpradelt tüssata saab).
Mis lavastusest kõlama jäi? See oli kindlasti lõbus karnevali- ja pidumeeleolu (juba serpentiinid laes viitasid sünnipäevapeole). Viimaste aastate enam ja vähem professionaalsete lavastuste taustal on hea meel näha seda lustimist ja naudingut, millega Shakespeare’i ka vähem ametlikult teha võib. Nii et endal on lõbus, aga ka vaatama tulnud sõpradel ja tuttavatel. Siis ongi kõige parem võtta mängida näidend, mida eriti ei teata ega tunta, sest muidu kipub eestlane, sunnik, ikka võrdlema ja virisema.