Erilist publikuhuvi pälvisid meil harva kuuldud Karol Szymanowski kolm poeemi „Maskid” op. 34. Need tõid kavasse elevust ja värskust, olles sellisena kahtlemata väärt ettevõtmine. „Maskid” on kirjutatud 1916. aastal, mil peale Venemaa külastamist ja seal vene muusikaga tutvumist hakkasid Szymanowskile senise Chopini-armastuse kõrval mõju avaldama Debussy ja prantsuse impressionism. Lisandus orientaalfilosoofia ja müstitsismi ning veel atonaalsuse ja polütonaalsuse huvi. See uue otsimine kujundas tema oma stiili, mida võiks romantilis-impressionistlikuks nimetada ja mille kujukaks näiteks need „Maskid” ongi.
Kui neid kuulata, välgatab siin-seal Debussy, Raveli, Skrjabini, Prokofjevi vaim, kuid ometi jääb domineerima Szymanowski isikupäraste mõttekäikude ja kujundite keerukus ning värvikus. Faktuur on paljuski koormatud, mis pole just soodne mängijale. See nõuab pianistilt laia haaret, kiiret ümberorienteerumist ja ka jõudu, sealjuures mitte ainult füüsilist. Muusika karakterite rägastikus on keeruline järge pidada, kusjuures kuulajal vaimul ei lase hetkekski uinuda üksteisele järgnevad üllatused. Neid pole vähe – siin on dramaatikat, irooniat, esteeditsemist, huumorit. K.-A. Sumera on end sellest kujundite kuhjatisest vapralt „läbi söönud” nii muusikalises kui pianistlikus mõttes, pakkudes publikule oma nägemuse „Maskidest” põnevusega jälgitava ja värvikalt kõlava galeriina. Chopini maailmas saime kuulda kauneid kõlakujundeid ja võluvaid üleminekuid. Ilusad kõlavahekorrad ja väga hea pedalisatsioon hellitasid kõrva. Ballaadi nr 1 g-moll op. 23 jutustav algus lõi sobiva meeleolu edasiseks arenguks.
Siiralt kõlas lüüriline kõrvalteema. Terviku plaan oli veenev ja heades proportsioonides. Kontekstist kippusid välja langema mõningad haripunktid ja Coda. Siin tekkis kõlajõu kasutamise küsimus. Kulminatsioonid või üldse forte’d ei nõua ju nii palju füüsilist massi kui vaimu- ja mõttejõudu. Proportsioonid on ikkagi suhtelised. Huvitavam on kuulates tajuda mängija jõu potentsiaali kui püüdlikku forte’t. Kõlakvaliteedi huvides pole ju kasulik üritada oma ressursside kujuteldavat vähesust forsseerimisega korvata. Mulje võib tulla soovitule vastupidine. Polonees fis-moll op. 44 helises esitaja emotsionaalselt suurest eneseväljenduse soovist. Kuulsime uhket täiskõlalist peateemat ja ilusa läbipaistvusega meeleolukat keskmist osa – masurkat. Poloneesi haripunktide olemust ja kõlavahekordi on põhjust veel kontrollida. Kõik ei peaks olema nii suur.
Franz Schuberti koduseks musitseerimiseks loodud klaveripalad on aegade jooksul kujunenud kontsertpianistide armastatud esinemisnumbriteks, olles sealjuures ka meisterlikkuse proovikivi. Antud juhul tuleb juttu neljast ekspromptist op. 142, mis esitavad kõrgeid nõudmisi sisulise lahtimõtestamise, meeleoluvarjundite tundlikkuse ja klaverivaldamise peensuste osas. Sumera esitas need teosed vaba üleoleku ja kaasaelava armastusega. Hingestatud loogilised fraasid põimusid pikalt arenevaks meeleoluvarjundite ahelaks, mis saavutati südamega, tundliku kõrvaga ja sellest juhinduva puudutuse ja pedaaliga. Erilise eredusega kuuldusid kolm esimest eksprompti, neljas oli pisut rabedavõitu. Ei tea, kas oli tarvis ekspromptide lõpetuseks teha ülemääraseid aeglustusi ja mõttepause. Ehk oleks võinud mõne pala sellest vigurist ilma jätta? Igal ekspromptil oli oma kindla aadressiga jutt ja väljenduse selgus. Sisukas esitus lummas kuulajat uute nüanssidega ja tuleb tunnustada mängijat tema paljupakkuvast musitseerimisest sündiva kontakti eest publikuga. Rõõmus schubertiaana jätkus publiku nõudmisel veel lisapaladegi näol.
Nüüd arvab küll nii mõnigi tähelepanelikum kontserdikülastaja, et mida siin leheküljel küll lugeda pakutakse, kui käesolevate ridade kirjutajat kontserdi esimeses pooles saalis üldse ei viibinudki! Vastab tõele. Õnneks tuli appi Tammo Sumera, kes ulatas mulle pärast kontserti lahkelt kontserdi avapoole salvestuse. Öeldakse, et pool muna olla parem kui tühi koor. Lepiksime sellega seekord.