Svetlani imetegude hulka kuulub näiteks Artur Alliksaare ümberluuletamine nauditavaks venekeelseks tekstiks, nii et autor ja tema eriline suhe keelega äratuntavalt alles on  jäänud. Ta on tabanud ja edastanud Betti Alveri vaimu- ja väljenduslaadi nii arbuja-klassitsismis kui dramaatilises barokis. Svetlan on tõlkinud Ain Kaalepit, Ellen Niitu, Hando Runnelit, Mats Traati, Minni Nurmet, Sass Suumanit, Jaan Kaplinskit, Andres Ehinit, Juhan Viidingut, Viivi Luike ja peaaegu terve Paul-Eerik Rummo loomingu. Svetlanil on õnnestunud ka midagi niivõrd uskumatut kui usutavad venekeelsed vasted eesti lüürilisele regilaulule. Ka proosa tõlkimine polnud talle võõras, Mati Undi “Sügisball” näiteks läks just tänu temale moodi ka vene lugejate seas.

Tõlkimisest sai Svetlani elutöö, kuid ta kirjutas ka ise meisterlikku luulet oma emakeeles. Selles ühinevad vene kõrgluule tunnused moodsate ja “läänelike” hoiakutega ning filosoofilised kõrgused  olmelise argikeskkonnaga. Taustana on aga alati aimata tahet jätkuvalt uskuda luule erilisse missiooni ka siis, kui selle sihti enam vääramatult ei tajuta:

 Algab. Kõhklused kui kest

 lase kukkuda ja tõtta

 päästma – keda? – vaevadest,

 valu – kellelt? – üle võtma.

   (Tõlkinud P.-E. Rummo)

Svetlan kandis müütilise vene haritlase parimaid omadusi, ta oli see, kelle kohta vanasti öeldi porjadotšnõj tšelovek. Ta elas meie hulgas ja oli üks meist. Kui teda poleks olnud, tulnuks ta välja mõelda. Aga õnneks ta oli. Vahel veab.

Avaldame sügavat kaastunnet lahkunu perele ja omastele.