Et oma positsioon aususe mõttes kohe selgeks teha, ütlen esimesena ära asja, mis kogu arvustuses kaasa kõlab: minu igapäevaelu möödub sellises mõtteruumis, kus Sveta Grigorjeval on üldjuhul õigus. Lihtne. Sellega ei kavatse ma taganeda oma agentsusest, sest olen ometi selle ruumi osa, aga kollektiivse tugisüsteemi teadvustamine tundub mulle tähtis ja selle olemasolu, kui seda veidigi kõrvalt vaadata, tähelepanuväärne. Grigorjeva on praegu väga oluline ja teeb õiget asja. Ütlen nii ja tunnen end kindlalt.

Mida Grigorjeva teeb? Ta hoolib ja näitab seda aktiivselt välja. Ta võtab sõna, kui kellelegi liiga tehakse, ja juhib väsimatult tähelepanu sellele, kui liiga tehakse süstemaatiliselt ja seetõttu on seda raske märgata. Iseenesest on kedagi (ja ikka ühte ja sedasama inimest) hoolimise eest kiita ja esile tõsta absurdne, nagu ta on ühes Sirbi arvamusloos¹ ka ise välja toonud – aitäh, Sveta, et võtad kõigi ühise koorma vabatahtlikult enda kanda? kuna Sveta on olemas, saab igaüks rahulikult oma asjadega edasi tegeleda? –, aga olukorda võib näha ka teistpidi. Grigorjeva sotsiaalne ärksus ei lase paljudel edasi oleskleda, vaid sunnib nad ebamugavas pinges tooliäärele. Kui mina näen samu probleeme, mis tema, siis miks mina midagi ette ei võta?

Kui küsida, kuidas puutub õige asja eest seismine luulesse, on „Franken­stein“ väga hea vastus. Muidugi, Gri­gorjevalt mingit romantilist eskapismi, et päeval arvamusliider, öösel luuletaja, ei ootakski, aga mida tuleb rõhutada, punaselt alla joonida: „Frankenstein“ pole hea luulekogu mitte sellepärast, et on poliitiline, vaid poliitilisuse on teinud võimalikuks just selle kirjanduslik kvaliteet. Ühiskonna olulistel teemadel kaasarääkivat kunsti on ju nähtud küll – kuigi Eestis on sedagi ehk liiga vähe –, aga harva tuleb ette, et valitud žanri vahendid rakendatakse kaasarääkimise teenistusse niivõrd loomulikult, et need vastastikku teineteist tugevdama hakkavad. Grigorjeva „Frankensteinis“ kohtab seda minu hinnangul tema eelmistest luulekogudest märgatavalt rohkem – ja see töötab erakordselt hästi.

See muutus tundub olevat seotud Grigorjeva luulemina küsimusega. Nii tema debüütkogu „kes kardab sveta gri­gorjevat?“ kui ka sellele viie aasta pärast järgnenud „American Beauty“ retseptsioonis on minaküsimus üsnagi läbiv. On küll selge, et lausuja pole samastatav autoriga: luulemina on ambivalentne, vastuoluline ja muutuv, aga selles minadevahelises suhtes on midagi, mis tõmbab endale ikka ja jälle tähelepanu. Selle mina nimi on tihti Sveta Grigorjeva, ta on Lasnamäelt pärit, ta on sündinud 1988. aastal, ta luuletab ja – see on tähtis – just sellest kõigest ta luuletabki. Grigorjeva-nimelise luulemina konstrueerimist võiks vaadelda kui omamoodi müüdiloomet, millele kohatine ühtelangevus reaalelu faktidega lisab jõudu ja tõsiseltvõetavust, aga mille eraldiseisvuse rõhutamine on ometi oluline, et anda talle pärisinimesest suurem vabadus.

Nende luulekogude üldistusjõud seisneb paradoksaalsel kombel suuresti selle mina tugevuses. See on „mina olengi see“-jõud, kui nimetada seda ühes esimese kogu luuletuses korduva motiivi järgi: mina pole mitte ainult mina, vaid mina on selle ja tolle nähtuse üks näide. Mina olengi see hea õpilane, see russ, see noor naisluuletaja, ja selle ja tolle nähtuse tõttu käitun ma just nii ja luuletan just naa, andes sellega võimaluse nendesse teemadesse sügavamale sisse vaadata, kui lugeja igapäevaelus seda muidu ehk teeks. Ma annan neile teemadele oma hääle ja näo.

Niisuguse luuleminaga astub Gri­gorjeva maailmas valitsevate ebavõrdsust taastootvate mustrite vastu – ja kuna selliseid mustreid on tohutult palju, võib mina jätta maailma suhtes võrdlemisi ebasõbraliku mulje. Õigemini, selle mulje jätmiseks ta loodud ongi (muu hulgas võimaldab see ka iseendale kui autoriteedile toetuda: „saadan su persse nagu grigorjeva“, „AB“ lk 67). Üldiselt tundub mulle, et lugejat peetakse vaikimisi pigem sellesama patriarhaalse ja eelarvamustest juhitud maailma osaks ning mingi erikohtlemise osaliseks ta ei saa. Kui seisad samade asjade eest, mis Grigorjeva, siis astu aga pardale, aga ninnunännutamist sellel piraadilaeval ei ole.

Kui nüüd „Frankensteini“ juurde jõuda – see on ilmunud muuseas samuti viieaastase vahega eelmisest kogust –, siis seal on nii mõnedki kõige põhilisemad asjad ümber pööratud. Jah, ebavõrdsust sallida ei saa, ja jah, Grigorjeva on ikka Grigorjeva, aga mängu siseneb küsimus: „kas nõrkus on äkki uus tugevus uus / vastupanuvorm“ (lk 62)? Mis siis, kui see võitlus vajab teistsuguseid relvi kui vastase omad – ptüi, mis võitlus ja relvad, „lõika läbi kõik sõnad mis ei kuulu sulle pole kunagi kuulunud hakka ometi rääkima oma keelt“ (lk 98)! See luulekogu ei õhuta kaasamõtlejaid barrikaadidele viskuma, vaid pigem kutsub kaissu, ja vastupanu maailmakorrale, kus hellusest ja hoolimisest on nii väga puudu, muutub sellest ainult suuremaks.

Tõesti, „Frankenstein“ juba kehtestabki sedasama ruumi, mida igatseb – ruumi, kus on turvaline ja kuhu mahuvad ära kõik, kes seda vajavad. Esimene luuletus ütleb selle kõigepealt võimsalt, manifestina välja: Frankensteini koletis on tagasi, aga nüüd on ta haritud, iseseisev ja kutsub kaasa kõiki teisi, kes on seni tundnud end ühel või teisel viisil kõrvalejäetuna. Sest enam ei ole aega oodata – „aeg ilmuda jo ülim täis on tund“ (lk 7) –, tulge kohe ja hakkame kohe praegu nõrkusega tugevuse vastu. Ja kui ise ei oska, ei julge, siis ei peagi: esimeses luuletuses üleskutsutuid hoitakse kogu luulekogu vältel kaasas, sest me kõik mahume ühtäkki luulemina sisse ära: „olemise servad pehmenevad mina muutun mina muutub aina mudasemaks [—] nüüdsest võtan kõik vastu kõik kes ei kuulu [—] keegi ei tea kus lõpeb kus algab teine“ (lk 14).

Piire hägustatakse korraga mitmel tasandil ning see rõhutab kaitsvat endasse­haaravust veelgi. Miski ei taha enam püsida neis raamides, mis on seda siiani ümbritsenud: laieneb keha, laienevad sõnad, laieneb tekst. Mina olen küll keha, aga „mu keha on kosmos“ (lk 95), ja ma tahan ja võin ja saan „võtta oma kehas / ruumi“ (lk 99). Ka mu sõnad pole mitte lihtsalt sõnad, vaid need võivad puudutada (lk 72), need võivad kord kuus veritseda (lk 18), need võivad tappa – ja mitte lihtsalt solvata, vaid konkreetselt maha lasta (lk 45-46). „Frankensteini“ luuletusi ei tule mitte lihtsalt teadmiseks võtta, vaid need saab omaks lugeda, endale võtta, neid võib pigistada ja hammustada. Teksti sees on ruumi, mis on mõeldud ainult minule.

Ruumi antakse ka eri arvamustele: nimelt rõhutatakse mitmelgi pool teiste vaatepunktide olemasolu ja absoluutse, vastuoludeta õiguse võimatust, seejuures öeldut tühistamata. Üks väike lisatud „(või mitte?)“ (lk 29) või „ega ma ei ütle et ma olen teistsugune“ (lk 50) avab teksti ka neile, kes päris kõigele verega alla ei kirjutaks, kusjuures tihti toimub see avamine markeeritult lehekülje all paremas nurgas. Ärge muretsege, me ei taha tegelikult heteroseksuaalsust ära keelata (lk 75), ja me saame ka väga hästi aru, „kust tulevad / liberaalide vihkajad“ (lk 38), ja isegi kui maailm oleks ühel hetkel naeratusi, võrdsust ja solidaarsust täis, jääksime võib-olla ikkagi seda halli koledust taga igatsema (lk 90). Sa ei pea juba arvama midagi, mida sa ei arva, ega juba olema midagi, mida sa ei ole, aga kuula ära, mõtleme koos, vaatame edasi.

Ja niimoodi, koos, ongi võimalik rääkida asjast. Sellest, et naise keha võib olla karvane või tselluliidine, et tuumikperekonna ideaal võib olla problemaatiline, et igaüks peaks saama ennast armastada ja turvaliselt tunda. Niimoodi on võimalik rääkida ka sõjast, sellest, kui haige peab olema maailm, mis midagi nii haiget sünnitab, ja kui kirjeldamatult absurdne on nii haiges maailmas elada. Kuidas nii kuradi tihti on tunne, et „ma tahan olla väiksem kui inimene“ (lk 47), „alati nii vähe kui võimalik inimene“ (lk 91)! Just hellus lugeja vastu, hellus teksti ja iseenda vastu laseb maailmas peituvat valu näidata nii, et see valu tuleb valusalt lähedale.

Viis aastat tagasi Vikerkaares ilmunud „American Beauty“ arvustuses viskas Vilja Kiisler õhku kujutluspildi võimalikust, veel paremast ja võimsamast Grigorjevast: „kui Grigorjeva pauer minast välja pääseb, sünnib Eesti luulesse midagi, mida seal pole enne olnud ja mille peale vanakooli kirjandusteadlaste ja tublide kirjandustoimetajate pead lõhkevad“.² Äkki ongi juhtunud „Frankensteiniga“ just see? Seda pauerit pelgalt Grigorjeva enda kirjanikukarjääriga siduda tundub asja mõttest möödavaatamisena: rõõmustama ei pea mitte kirjandusmaailm hea luulekogu pärast, vaid iga inimene selle üle, et maailmas ikkagi on natuke hoolimist. Ja selle üle, et ka luulel, mis on ju nii äärmiselt, äärmiselt nõrk, on ikkagi natuke jõudu.

1 Sveta Grigorjeva, Aga Sveta, sa oled ju sotsiaalselt tundlik? – Sirp 20. X 2023.

2 Vilja Kiisler, Go, Sveta, go! – Vikerkaar 2019, nr 4-5, lk 175–177.