Nietzsche ja Vahingu õpilasena usun, et kõigega tuleb suhestuda omaenda verega, isiklike eksistentsiaalse kaaluga valikute läbi. Mõistagi puudutab see ka progressiivseid ühiskondlikke üritusi – veel narrim kui supersaastaja on olla supersaastajast kliimaaktivist. Ometi oleks silmakirjalik eitada, et harjumuspärase elustiili ja maailmaparandamise soovi ühildamise teel on ohtralt kiusatusi, millega toimetulek üle jõu käib. Kombeid, mille üle järele mõelda, ja patte, mida kahetseda, jagub.
Roger Scrutoni kombel muu hulgas moraalist rääkivas kooliraamatus lihaasendajaid mõnitades veganlusekriitikat teha on muidugi nõme, olgugi nimetatud substituudid paljudele vastumokka. Kuid vaevalt et nende asemel omaks võetud lõhesalatilembuski teistele elusolenditele põhjustatud kannatustest tingitud karmavõlga vähendadab, samuti nagu elektriauto soetamine ei vabanda välja ohjeldamatut energiatarbimist, mis tekib pidevast maa ja linna vahel saalimisest jne.
Siiski on progressiivseid püüdlusi, millega on lihtne ja isegi meeldiv kaasa minna, ilma et oleks vaja silmakirjalikkust, topeltstandardeid ja laristades interpassiivselt säästlikkust teeselda. Kui kilepakendite klaastaaraga asendamine on kardetavasti koormav kahetsusväärselt ikka veel kodutööde põhiraskust kandvatele naistele, siis ühekordsed joogitopsid on selgelt saatanast – saastavad ja isu kahandavalt ebaesteetilised. Seda on mõistnud isegi Saku suurhall, küll aga kahjuks mitte õilishingede pesaks olev Sveta baar.
Varjunditeta pärikarva fenomen on ka kiirmood. Üleilmsete tootmis- ja tarneahelatega rõivabisnis on Heideggeri ja Marcuse modernsuse- ja progressikriitika klassikaliste teeside kehastus par excellence. Nüristavast tööorjusest kantud elu näiliselt mahendav, ent tegelikult raskendav võltsvajadus. Masinavärk, mis inimesi ja loodust hävitavalt vähestele peremeestele allutab. Määratu suur koosseis, mis ei seisa enam esemena meie ees.
Rõivaäri tootmis- ja tarbimiskettide lihtsurelikest osalistel on üksteise elust vaevalt aimu. Majandusspetsialistki peab tegema aastaid uurimistööd, et mõista selle valdkonna vastuolu- ja ebaõigluseküllaseid nüansse. Pietra Rivoli kirjutas raamatu oma T-särgist, kuna me keegi ei tea, kas meie hilbu tegi „mõni vee ja toiduta õmblusmasina külge aheldatud vietnamlane või india tüdruk, kes teenib 18 senti tunnis, kel on lubatud tualetis käia kord tööpäevas ja kes elab kümnekesi toas, vaatamata sellele, et töötab 90 tundi nädalas“.*
Sarnaselt plasttopsiga on kiirmood mitte ainult nõmedalt raiskav ja nõrgemaid ärakasutav, vaid paradoksaalselt ka väsitavalt ebaesteetiline. Zarade iganädalane värskete moeröögatuste nõudleja on vaid näiliselt stiilne. Isegi nii välkuvad fenomenid nagu stiil ja mood nõuavad paraku mõningast personaalset sisseelamist ja -kandmist. Ostukeskuse säraküllaste kõverpeeglite ees sellega hästi hakkama ei saa.
Kui aga oled mõne hilbuga harjunud ja mõtled, et soetaks kulumiskartuses ühe eksemplari veel, on uus lõige ja mood armsaks saanud hõlsti ammu ajaloo prügikasti heitnud. Mõned H&Mi vertigost haaratud sellega ei nõustu, uskudes, et tänapäeva külluses leiab alati kõike. Aga eks proovige osta kas või pepu ja alukad nähtavale jätvad teksased (ei olnud küll mu esimene eelistus), mida mõnekümne aasta eest kõik kandsid ja mille kohta Mart Juur ütles, et Pegasusse astudes tundus, nagu oleks peldikusse sattunud.
Selmet saaks omaseks saanud rõivaeset kvaliteetsel kujul läbi elu kindlast kohast osta, kulutatakse loodust ja inimesi ühekordseks kasutamiseks mõeldud prahi tootmiseks ja piinatakse ostjat, sundides teda lõputult kiiresti väljaveninud pesu asemele kaubanduskeskustest samasugust kräppi otsima. Olgu tervitatud eurobürokraadid, kes lõpuks ometi on asunud kiirmoele päitseid pähe panema! Nende hambu sattugu ka plasttopsid!
* Pietra Rivoli, The Travels of a T-Shirt in the Global Economy. Wiley, 2014.