Ongi käes kaua oodatud südasuvi ja paljudel inimestel on alanud puhkus. Kuna Eesti suveilmad on heitlikud, siis pole paremat ajaviidet, kui vihmase või jaheda ilmaga end diivani nurka kerra tõmmata ja raamatuid lugeda. Samuti sobib mõnusa juturaamatuga kuumal rannaliival aega veeta. Nii pakin igal aastal enne suvekoju minemist endale kaasa kümmekond raamatut, mis on oma lugemisjärge juba pikemalt oodanud. Kui aastaid tagasi õpetajana töötasin, siis ühel sügisel rääkisin õpilastele vaimustunult, kui tore suvi mul oli – lugesin läbi lausa kakskümmend raamatut. Selle peale küsis üks õpilane kaastundlikult, kas mul oli tõesti nii igav, et pidin raamatuid lugema.

Eestlastena peame end lugejarahvaks. Seda uskumust näivad kinnitavat PISA tulemused, mille põhjal on meie 15-aastased nii Euroopa kui ka OECD riikide parimad. Targu aga vaiki­takse täiskasvanute oskuste uuringust PIAACist, kuna täiskasvanute lugemisoskuse põhjal me nii head lugejad ei ole. Raamatutest aga Eesti kodudes siiski puudust ei tule. Mõne aasta tagune Austraalia Riikliku Ülikooli ja Nevada Ülikooli uurimus tõigi välja, et keskmises Eesti kodus on 218 raamatut, kolmandikul aga 350 või isegi rohkem. Seda toetab ka Eesti statistika­ameti info, mille kohaselt eelmisel aastal trükiti umbes 3700 eri nimetust raamatuid ja brošüüre, mille trükiarv ulatus üle kolme miljoni. Kui iga inimese kohta ilmub aastas 2,6 trükist, siis küllap leiavad neist paljud ka tee inimeste kodudesse. Muidugi, raamatud kodusel raamaturiiulil ei tohiks olla vaid sisustuselement, vaid need on mõeldud ikka lugeja hinge ja südant rõõmustama. Erinevad uuringud näitavad, et raamatute olemasolu kodudes soodustab laste lugemisoskust: PISA uuringu järgi loevad paremini need õpilased, kellel on kodus kirjandusklassikat ja luuleraamatuid.

Kõiki uusi raamatuid ei jõua endale osta aga isegi kõige suurem bibliofiil, kuid siin aitavad hädast välja raamatu­kogud. Kuigi Eesti kodudes on üldiselt palju raamatuid, on eelmise aasta seisuga Eestis 513 rahvaraamatukogu, mida kasutab veidi üle kolmandiku Eesti elanikest, kes laenutavad keskmiselt 28 teavikut aastas. Lisaks pakuvad Tallinna keskraamatukogu e-raamatukogud ELLU ja OverDrive hulgaliselt e-raamatuid, mida saab laenutada asukohast sõltumata, kui vaid interneti­ühendus on olemas. Huvi e-raamatute vastu on kasvanud tasapisi ja kui näeme kedagi ninapidi oma telefonis istumas, siis on tegelikult suur võimalus, et ühismeedia asemel on inimene süvenenud hoopis mõnda e-raamatusse.

Suvel tasub lisaks oma tava­pärasele raamatukogule külastada ka väiksemaid külaraamatukogusid ja laenutada sealt raamatuid, et neis nii lugejate kui ka laenutuste arvu suurendada. Mis mind aga hiljuti ehmatas, oli uudis laenutushüvitiste eelarve vähendamisest – võrreldes eelmise aastaga oli eelarve koguni 57% väiksem ja üle poole autoritest saab hüvitist alla 20 euro. Vaid 14 autorit on saanud tunda rõõmu üle 1000-eurosest hüvitisest. Kui seaduse järgi võib laenutushüvitise ülempiir olla kuni neli Eesti keskmist brutopalka, siis tegelikkuses ei saa ükski autor isegi mitte kahe brutopalga suurust hüvitist.

See uudis kurvastas mind tegelikult väga. Kui elukallidus suureneb iga päevaga, siis sellega koos peaksid tõusma ju ka hüvitised. Laenutuste arv ei ole oluliselt langenud, kuid riik loob taas kirjanikust sajanditagust vaese ja näljase inimese kuvandit, kes peab elus püsimiseks oma loomingut poolmuidu lugejatega jagama. Siinkohal sobibki ehk levitada ühes Facebooki grupis tehtud üleskutset: laenutagem iga kord raamatukogust lisaks hetkel soovitud raamatutele ka oma lemmikautorite ja -tõlkijate teoseid, mis on küll võib-olla varasemast ajast loetud, kuid mille laenutamine annaks autorile mõne laenutuskorra juurde ja suurendaks hüvitist jälle mõne sendi võrra.

Ma ei taha siiski pessimistlike nootidega lõpetada. Päike tuleb pilve tagant välja ja küllap on igaühel aega leida oma muude tegevuste vahel nii palju „igavust“, et mõni põnev raamat kätte võtta ning ennast sellesse unustada.