Unistus Hiiumaast sai lõpu juba enne suve algust, kuigi sinna oleks väga tahtnud minna, kuna samal ajal toimusid nii „Sõru jazz“ kui ka Tobiase festival. Mõlemad on mulle armsad. Tobias veel sellepärast, et tema tütar Silvi oli miskipärast mu vanatädi sõbratar, kes umbes viiskümmend aastat tagasi õpetas mind ja mu venda kada tegema. Ta oli väga lõbus tädi, kes alatasa kukkus kõnniteel, kuna Estonia harf rikkus ta jalad ära. Tollel harfil oli olnud väga raske pedaal, mis keeraski Silvi jalad tuksi. Aga see pidev kukkumine ta tuju ei rikkunud, ta tõusis püsti ja me läksime edasi, Elvasse ujuma ja mujale. Päike muudkui paistis. Hiiumaal lootsin ma mingit moodi tädi Silviga uuesti kohtuda, kuigi ta suri juba väga ammu kusagil New Yorgis. Inimene võib kaduda, aga ta on ju tegelikult alles.

Hiiumaa jäi kahjuks ära, sest Sõru festival on nii popp, et piletid müüdi nädal enne üritust välja ja ega seal ei ole kuskil magada ka. Jahid on Sõrus väga populaarsed, veidi nagu Cannes’is või Nizzas. Neid on küll vähem ja nad on väiksemad, aga eks nad võtavad aastatega juurde. Eesti muusikasõprade võimalused ju aina kasvavad. Endal läheb jahiga keeruliseks, hoolimata äsjasest raamatukogude laenutustasude tõusust, nii palju nad ka ei tõuse. Vähemalt need jahid, mis mulle meeldiksid, käivad selgelt üle jõu. Üritan siis järgmisel juunil uuesti, Tobiast vist enam kohata ei õnnestu, aga „Sõru jazz“ jääb. Ja kogun jõudu.

Sõru on suhteliselt suve alguse üritus, enne jaanipäeva, siis on tükk aega tühja maad, ja siis on Elva rokipäevad. Need magasin ma lihtsalt maha. Elvas esinesid seitsmekümnendate bändid, nagu Fix, Suuk, Ivo Linna ja teised, kes veel vähegi olemas on. Rosenfeld olla kohal olnud. Väga mage tunne on, et Elva festival vahele jäi, rokk hakkab välja surema, diidžeid teevad ilma, need mind ei huvita. Tahaks niipalju kui võimalik veel traati kuulata, kuni viimane vanamees alles on. Pärast seda jääb vaid Rolling Stones, kes äsja andis uue singli välja. Miski on igavene ka.

„Augustibluus“ on (mulle) Eesti suveüritus number üks. Tollel on mitu head omadust. Piletid on mõistliku hinnaga ja nende eest saab mitu päeva erinevat muusikat, lossis, tänavatel, kohvikutes ja raudteejaamas, Eestist Mehhikoni. Haapsalu bluusi ainus häda on sama mis Hiiumaal, hotelli pole mõtet üritadagi. Ei tahaks kogu aeg rahast rääkida, aga toa hind algab kahesajast eurost. Alla ei anta, pigem seisavad tühjalt, selline eesti jonn. Õnneks on mu sõbra Indreku vahmiilil vaba pööning küllalt lossi lähedal, seal saab magada. Seal on ka pisike aed otse tänavanurgal, saab lippide vahelt möödujaid vahtida, näeb tuttavaid, ilusaid naisi liigub, mõnus. Haapsalu ongi mõnus, nii bluus kui ka linn. Sel korral olid kontserdid kõik head. Põhiesinejad jäid seekord isegi hätta, kuigi nad olid „nagu alati“ head. Headus võib teinekord tüütuks minna, vead on teinekord ilusamad, justkui rohkem elus. Seekord olid nn soojendusbändid väga põnevad, nagu David Rotundo & Emiliano Juares. See bänd oli Kanadast, Mehhikost ja Eestist kokku pandud, tänapäeval saab nii ka. Rahvas ei tahtnud neid lavalt ära lasta. Ja see veider soomlane Faarao Pirttikangas oli lahe, no kõik oli lahe! Peaasi et Haapsalu püsiks, siis on, kuhu tagasi minna. Kui kogu rahvas oleks selline nagu „Augustibluusi“ publik, olekski Eesti paradiis. Nii kaugele, kui silm ulatub, näed hallipäised mehi ja naisi valgustatud ilmel musa kuulamas, veini joomas, tuttavatega juttu ajamas. Kui hämardub, langeb lavavalgus publikule, hall hakkab pimeduses kuidagi eriliselt helkima. Pärast kobid linna peale, käid Tõnu Kõrvitsa diskol, kolmeks-neljaks jõuad tagasi, kohe und ei tule, võtad aias ühe veini veel, hommikul hüppad merre, hommikusöögiks jood vahukat, pohmell kaob, algab uus päev. Sellises rütmis võib paar päeva elada küll, rohkem mina ei jaksaks, ei ole ju enam malevaajad.

Aga mis Haapsalus veel ilus oli, et luiged sättisid end otse Väikse viigi ujumiskohta, tatsasid liivale, lastega koos, ma mõtlen luigelastega, üsna keeruline oli neist mööda saada. Ilus! On elu koos luikedega. Kui meil kogu mets on koos karude ja huntidega maha raiutud, siis mõni luik Haapsallu ikka jääb. Kunagi ammu pärast Robert Planti kontserti levis kõlakas, et Robert oli tahtnud Haapsalus maja osta. Ma ei imestaks üldse. Ehk ta ikka redutab seal kuskil?

Veidi nn tumeparadiisi ka. Suve lõpul meelitas üks sõber mu Tallinna merepäevadele Noblessneris. Ta oli kuulnud, et seal ostetakse raamatuid. Kirjanik vaid istub ja võtab lugejate raha vastu. Sellist imet ei saanud ma mööda lasta: mul on kelder raamatuid täis, mitte moosi. Igaks juhuks saabusime noile merepäevadele varahommikul, et ostjaid maha ei magaks. Mitte ühtegi raamatut ma ausal teel ära ei müünud. Üks hõbedamüüja meie lähedalt ostis lõpuks ühe „Vietnami retsepti“. Vist haletsusest. Ta nägi pealt, kuidas ma olin päev otsa tühjalt passinud. Publiku mõttes olid Tallinna merepäevad „Augustibluusi“ vastand. Suurem osa rahvast ei saanud ühestki eestikeelest sõnast aru. Hea meelega oleks küsinud, et miks nad meie keelt ei räägi, kui nad siin elavad. Tõepoolest, miks nad siin on? Aga toosama hõbedamüüja müüs kogu oma kauba maha, vene keeles. Kõik nad müüsid vene keeles. Lastele korraldati jalkavõistlus inglise keeles. Meie omas ei piuksugi. Nii et kuhu põrutad, Tallinn? – Kуда прёшь, Tallinn? Eesti see linn küll ei ole, ja kuhu ma oma raamatutega peaks minema? On mõtet minna ainult Tartust lõuna ja lääne poole, meie armas Eesti kodumaa on tillukeseks jäänud. Eesti keele hääbumine ja kliima soojenemine käivad käsikäes, lõpuks on soe Eesti riik ilma keeleta ja keegi ei mäleta, miks selline veider nimi Eesti. Ega me ise ka ei mäleta.

Sellel kurval noodil oleksin ma juba lõpetanud, aga täiesti kogemata tuli üllatus, nagu lapsepõlves. Ja eriti üllatav oli, et see saabus Tallinnast, Kadrioru kirjandustänavalt. Isegi suvi oleks pidanud juba läbi olema, aga kestis ikka edasi, oli kirjanduse poolt. Ma läksin juba õhtul sõprade poole valmis ja kui ma hommikul ärkasin, ei uskunud oma silmi, kogu Haapsalu publik oli Koidula tänavale üle kolinud! Fännid piirasid Õnnepalu, Theatrum luges luuletusi, Hargla müüs Melchiori ja ulmet, „Tartu 2024“ korraldas linnakirjanike (Matsin, Kivastik, Carolina Pihelgas) vaidluse keerulisel teemal, Mehisel oli oma tunneliga telk, õhtul esinesid veel Sööt ja Vennaskond. Presidenti miskipärast ei näinud, tal oleks olnud ju lähedalt tulla, aga värske kultuuriminister oli kohal, isegi koos ämmaga. Kirjandustänav parandas tublisti Tallinna mainet mu silmis, ravis veidigi haavu, mis ta oli saanud merepäevadelt.

Ja suve lõpukontsert toimus Võsul Ukuleles. Võsu on ju tegelikult Eesti olulisemaid kultuurikantse, kust on pärit Kiisk, Viiding, Hussar, Mikiver, härra Valeri Kirss, Anett, Vilbre, mõlemad Künnapud ja isegi 5Miinust. Georg Otsa asendab Võsul nüüd Tapa tüdrukute­ansambel Triangel. Jätke see nimi meelde.