Suveteatri hari on ületatud ja selle suve teatrikost vaatajatele ette asetatud. Tulemas on veel ?Eesti ballaadid? Kaljuste-Jalaka ühisprojektina Kuusalus. Ja Saueaugu teatritalus etendatavad lavastused ?Teener?, ?Noad kanade sees?, ?Kohtume trompetis? ja ?Ratsukäik. Vaade kunstnikule?. Viimase kümmekonna ?suveteatri aasta? hakul ennustatakse ikka veel iga kord, millal saavutatakse lagi, millest teatritegijad enam üle ei hüppa ja mis suunas teatritegemine suvel liigub: kas lauskommertsi või kunstitundlikkuse poole? Ent jätkuvalt pakub iga uus suvi üllatusi. Ja tänavusele suvele mõeldes õnneks meeldivaid. Sest selgub, et elujõudu on massimeelelahutajate kõrval siiski ka friikide projektidel, nii sisulise taseme kui ka vaatajahuvi poolest. Enamgi veel, mitmetes arvustustes on kõlanud mõte, et need suveprojektid vääriksid teatrite (milliste?, on ju paljud projektid nn. isehakanud, ilma riigiteatri kaitsva katuseta) põhirepertuaari jätmist. Ehk siis, tänavune suvi on tõestanud järjekordselt, et ?puhkusel olles? tahavad ja saavad teatritegijad teha sellist teatrit, mida hing igatseb, ning saavutavad tulemuse, mida ei pea häbenema kerglase suveteatri sildi tõttu.
Vastupidi, suveteatri lavastused pakuvad aasta-aastalt tõsiseltvõetavat konkurentsi teatrite püsirepertuaarile. Selle suve näited: ?Pidusöök? (lav. Hendrik Toompere jr.) Rägavere mõisas, ?Suvekool? (lav. Mati Unt) Lahemaa rahvuspargis, ?Valgelaev ja taevakäijad? (lav. Anne Türnpu) Albu vallas, ?Külmetava kunstniku portree? (lav. Aleksander Eelmaa) Viinistu kunstimuuseumis, ?Orkestriproov? (lav. Roman Baskin) Narva Aleksandri kirikus, ?Relvad vastamisi? (lav. Eva Klemets) Udriku laiul, ?Latern? (Nargen Opera rühmatöö) Laulasmaal, aga miks mitte ka selle suve üks suurim meelelahutusprojekt, muusikal ?Chicago? (lav. Marko Matvere) Lauluväljakul. Päris muljetavaldav nimekiri? Eriti, kui asetada see läinud põhihooaja suhteliselt kahvatusse konteksti.
Andrus Kivirähk juba imestas Eesti Päevalehes, mis ajab teatritegijaid suvel nii meeletult teatrit tegema, selmet puhata ja algavaks hooajaks jõudu ning ideid koguda. Kas just esimene, aga üks motiiv mitme hulgast kindlasti, näib olevat raha, mida mõni tegija (Marko Matvere SL Õhtulehes näiteks) ka salgamatult tunnistab. Mis muidu paneb nii mõndagi näitlejat ühest projektist teise kappama või osalema ka kaheldava kunstilise ambitsiooniga projektides. Sageli astub mõni näitleja ühel päeval üles kahes lavastuses, kihutades ühest Eestimaa otsast teise, ja õnn on, kui ta õigel ajal järgmisele etendusele jõuab (on teada, et vahel ka ei jõua). Ei tea konkreetselt, mis numbrid kellegi lepingutesse on kirjutatud, aga kuuldavasti on olnud tipptegijatel võimalus suurtes kommertsprojektides teenida kuni 2/3 oma aastapalgast. Miks siis mitte suvepuhkust leivakõrvase teenimiseks kasutada?
Teine ja loodetavasti olulisem motiiv on võimalus lüüa kaasa projektides, millest võtavad osa näitlejad eri teatritest. Mõneti võikski tänavuse suvehooaja ühisnimetajaks olla märksõna ?projektiteater?. Kui meil on aastaid räägitud projektiteatri võimalikkusest ja võimatusest (oht repertuaariteatrile), siis suveteatriga on leitud selle teatrivormi harrastamiseks mõnes mõttes mõistlik kompromiss. Kui põhihooajal viljeldakse traditsioonilist repertuaariteatrit, siis suvi on lahti kõikvõimalikele erinevatele kooslustele projektiteatri vormis. Ja nii tegijate kui vaatajate õnneks on saavutatu mängimist ja vaatamist väärt. Võitnud on näitlejad, kes saavad koos mängida kolleegidega, kellega põhihooajal on vähe tõenäoline laval kokku saada. Võitnud on ka vaatajad, kel võimalus suvelaval näha näitlejaid, kelleni võib-olla põhihooajal ühe või teise linna vaataja ei jõuagi. Heas mõttes on üllatav seegi, et nii paljud sellesuvised projektid on ületanud nn. hea teatri künnise, mis paneb küsima: miks ei suudeta põhihooajal koduteatris tähelepanu väärivate tulemusteni jõuda? Napp poolteist või kaks suvekuud on pakkunud rohkem elamusi kui (vähemalt möödunud hooajale mõeldes) tavahooaeg. Loodetavasti annavad näitlejate suvised ühistegemised (kaude meenutab see omaaegset üliõpilasmalevat, kus said kokku mitme kõrgkooli tudengid) inspiratsiooni talvisteks tegemisteks, nagu Jaak Allik Eesti Päevalehes ühest selle suve erilisemast projektist ?Relvad vastamisi? kirjutades mainib: ?Ja on päris selge, et selliselt oma puhkuseaega sisustanud näitlejad on talveks kogunud mitte niivõrd mammonat kuivõrd hingepuhtust ja vaimuvärskust uute lavarollide loomiseks? (EPL 17. VII).
Samasugust hingepuhtust pakkus tõenäoliselt nii näitlejaile kui ka vaatajaile Nargen Opera teatriprojekt ?Latern?, kus osalesid kolme teatri näitlejad (Ülle Kaljuste, Guido Kangur, Taavi Teplenkov Eesti Draamateatrist, Evelin Pang Tallinna Linnateatrist ja Priit Võigemast Ugalast). Eestis uue projektiteatrina sündinud Nargen Opera (projektiteatri idee ellukutsuja on Tõnu Kaljuste) tellis näidendi Jaan Tättelt, kes on kirjutanud võluva, gailitliku teatrinovelli mereäärses talus elavast perest, kus igatsetakse üksteise võidu (Mamma, Papa ja Löör) majja meest-kosilast, kelle meri pärast pikka ootamist rannale uhub. Kosilasi uhutakse rannale tünnide sees alguses kaks (ja hiljem saab tünne palju), ent peretütar Lööril (Eveling Pang) pole paraku suurt valikuvõimalust ? neiu ees avaneb oskarlutsulik paradoks: ?üks on loll ja teine laisk?. Jaan Tätte ise on näidendi nimetanud jandiks, ent see on kirjutatud ja lavastatud-mängitud sellise hillitsetud stiilsusega, et meenutab kohati nii ?Tühivaimu? kui ka Pedajase ?Epp Pillarpardi Punjaba Potitehase? ja ?Mao tee kalju peal? tekste-lavastusi. Lavaloo lühidusele mõeldes (?Latern? kestab napilt tunni), on tegu pigem vihjelise vinjetiga ? justkui mõtteliste tsitaatidega omaaegsetest lavastusest ja seegi on pigem vaataja mälus tekkiv assotsiatsioon, vaevalt et näitekirjaniku kavatsus. Aga selles uuest näitlejakooslusest tekkinud teatriprojektide võlu seisnebki: Ülle Kaljuste Mamma toob silme ette ?Mao tee kalju peal? pereema, Guido Kanguri Papa meenutab Jürkat omaaegses Noorsooteatri lavastuses ?Tühivaim?, Evelin Pange Lööris vilksatab ootamatult ?Kaotajate? Pille, Taavi Teplenkovi Tõnis (rahamentaliteedi esindaja) toob aga meelde (nii veider, kui see ka pole) Jan Uuspõllu kehastatud tegelase Karl Orsa lavastuses ?Mao tee kalju peal? (Teplenkov mängis samas lavastuses hoopis perepoeg Johanit). Vaid Priit Võigemasti filosoofist eneseimetleja Sass jäi kuidagi harali ja õõnsaks (nii lavastuses, aga ei tekkinud paralleeli-seost ka Võigemasti varasemate rollidega). Lööri peigmehed (Tõnis ja Artur) ongi Tättel võib-olla liiga skemaatiliselt visandatud, aga vast ka teadlikult ? et esile tõuseks rannaküla naiste, Mamma ja Lööri eht eestinaiselik dilemma: naine peab mehest tugevam, elujõulisem, kestvam olema. Hoolimata meeste filosoofilistest ja materiaalsetest paranoiadest.
Nargen Opera ?Latern? võiks kesta ka põhihooajas, kuigi Laulasmaa mändide ja kadakate keskele sobib see lavastus rohkem, kui nelja seina vahele.
