I

Külma sõja lõpp hoogustas üleilmastumist, millele peetakse iseloomulikuks deregulatsiooni, multikultuurilisust, interventsioonipoliitikat, kaubanduse rahvusvahelistumist, uute tehnoloogiate laia levikut ja rahvusvahelisi institutsioone. Selliste protsesside tulemusena hakkas maailm meenutama globaalset küla. Liberaalne demokraatia, liberaalne majanduspoliitika ja liberaalsed väärtused andsid üleilmastumisele näo.

Eeldused, mis toetasid liberaalset üleilmastumist, vanguvad või on nüüdseks kadunud. Märke, et ajaloo kulg on pöördunud ja käes on globaliseerumise tagasipööramise aeg, on palju. Nende hulgast torkab silma tagasilöök püüdlustele taltsutada ja piirata suveräänsust. Niisuguseid püüdlusi õigustatakse tavaliselt kahe argumendiga.

Esiteks on liberaal veendunud, et kergemeelne rahvas annab varem või hiljem järele kiusatusele eirata turumajanduse põhitõdesid. Varitseb reaalne oht, et midagi sellist leiab aset sotsiaalse õigluse ja võrdsuse nimel. Poliitiline suveräänsus on seetõttu vabaturumajanduse printsiipidega karjuvas vastuolus. Teiseks on ta veendunud, et suveräänsus on see kurja juur, millest on muude hulgas võrsunud poliitiline natsionalism ja maailmasõjad.

Selleks et mõista globaliseerumise areenilt taandumist ja selle sümptomaatilisi avaldumisvorme lähiajaloo kriiside näol, peame tahes või tahmata kasutama suveräänsuse mõistet – ning seda isegi siis, kui see on kuulutatud vananenuks. Just nimelt selles võtmes võtan vaatluse alla kolm lähiajaloo poliitilist sündmust: 2008. aasta finantskriisi, liberaalse demokraatia kriisi ja Ukraina-Venemaa sõja.

II

2008. aasta finantskriisi kulgemises mängisid olulist rolli kaks tegurit. Varem oli valitsustel majanduskriisi korral viimases hädas võimalik alandada riigi valuuta vahetuskurssi teiste riikide valuuta suhtes. Eurotsooni täieõigusliku liikmena ei saanud Kreeka seda teed valida ja oma saatust ise määrata. Teise tegurina peab mainima, et Põhja-Euroopa riigid eesotsas Saksamaaga ei olnud mitte mingil tingimusel nõus tunnistama oma ekspordile orienteeritud majandusmudeli jätkusuutmatust ja sellest johtuvaid struktuurseid probleeme Euroopa makromajanduses.

Kriitilise peeglisse vaatamise asemel eelistas liberaalne eliit maha salata oma poliitika katastroofilised tagajärjed ja otsida süüdlasi. Niimoodi lõhestati Euroopa kaheks: vastutustundlikuks Põhja-Euroopaks, mida kujutati eesrindliku ja tublina, ning vastutus­tundetuks Lõuna-Euroopaks, mida on tarvis korrale kutsuda, karmilt karistada ja distsiplineerida. Kokkuvõttes seljatas poliitika majandusloogika, majanduslik natsionalism üleeuroopalise solidaarsuse, karistamistahe demokraatia.

Liberaalidel õnnestus päästa euro­tsoon halvimast, ent selle eest maksti ränka hinda. Kõigile, kes tahtsid näha, sai selgeks, et vaba turg ei too ilmtingimata kõigile heaolu ja õitsengut ning mõne riigi ja rahva võib tuua ohvriks, kui olukord peaks seda nõudma. 2008. aasta kriis tõestas, et riigile on eksistentsiaalselt oluline suveräänselt otsustada oma fiskaal- ja rahanduspoliitika üle. See järeldus on iseäranis akuutne tänapäeval, kui Euroopa riikide majanduse arenguks on tarvis erisugust majandus- ja rahanduspoliitikat.

III

Liberaalse demokraatia kriis tuli teravalt ilmsiks populistlike liikumistega Poolas eesotsas vendade Jarosław and Lech Kaczyńskiga, Ungaris Viktor Orbániga, Ameerikas Donald Trumpiga jne. Kokku võttes võib öelda, et liberaalse demokraatia kriisi defineerivad kaks vastandlikku taotlust: liberaalid taotlevad liberaalset demokraatiat ilma demokraatiata, populistid liberaalset demokraatiat ilma liberalismita. Just nimelt need kaks vastuolulist taotlust, mis välistavad produktiivse dialoogi/konflikti liberalismi ning demokraatia ideede vahel, on käsikäes sandistanud liberaalse demokraatia.

Vaatamata sellele, et tüüpiline meie aja liberaal jätab avalikkuses eeskujuliku demokraadi mulje, on ta tegelikult veendunud, et rahval ei peaks olema õigust kaasa rääkida olulistes otsustes, iseäranis majandusküsimustes. Niisuguse demokraatiavaenuliku hoiakuga mõeldakse suveräänsusest ja riigist esmajoones majandusterminites. Riik on liberaali silmis suurettevõte, mida peab efektiivselt majandama ja juhtima, mistõttu ei taha ta sisimas olla poliitik.

Niisamuti nagu käremeelsed populistid siunavad hommikust õhtuni liberalismi, armastavad nad kõneleda söögi alla ja söögi peale otsedemokraatia voorustest, s.t rahvast kui kõrgemast võimukandjast. Nende meelest peab rahvas saama otsustada ükskõik millise küsimuse üle, muude hulgas vähemuste õiguste üle. Populistid kaitsevad innukalt suveräänsust, mida ohustavad vähemused, rahvusvahelised korporatsioonid, ametnikud ja eksperdid. Tundub, et liberaalide ja populistide armutu võitlus taandub lõpuks küsimusele, kas suverääni suveräänsusel on piirid.

IV

Enne Venemaa täiemahulist sõjategevust Ukrainas 2022. aasta veebruaris avaldas Vladimir Putin korduvalt arvamust, et Ukraina riik ja rahvus on kunstlikud moodustised. Ajaloo keerdkäikude keerises rikkusid vaenulikud jõud tema sõnul loomuliku harmoonia, luues fiktiivse Ukraina riigi, et kasutada seda platsdarmina Venemaa huvide vastu.

Putini meelest on ukrainlaste ja venelaste kultuur, keel ja ajalugu niivõrd tihedalt läbi põimunud, et ei ole võimalik mõista, kus lõpeb üks ja algab teine. Sõda on tragöödia, mille on kunstlikult esile kutsunud kurjad, välismaised jõud. Ukraina on niisuguse loogika järgi tühipaljas ettur, millel ei ole tegelikult riiklikku autonoomiat ja mille peab juhtima tagasi loomulikule teele – tagasi Venemaa rüppe. Eeldatakse, et sellise tõdemuseni jõuavad ukrainlased varem või hiljem ka ise.

Putini Venemaa ihkab näha suveräänsuse taassündi Euroopas. Euroopa riigid eesotsas Saksamaaga on minetanud poliitilise iseseisvuse. Sisulisi otsuseid ei võta Kremli meelest vastu sakslased, prantslased ega inglased, vaid seda teevad hoopis kusagil kaugel ameeriklased. Euroopa suveräänsust kujutatakse seetõttu tühipalja illusioonina. Putini toetajate meelest on üksnes Venemaal veel säilinud resoluutne tahe kaitsta oma traditsioonilisi väärtusi ning tõekspidamisi, tugev tahe astuda vastu lääne unipolaarsele hegemooniale ja väärtustele, mida üritatakse värviliste revolutsioonide esilekutsumisega peale suruda tervele maailmale.

Sellise mõtteviisi puhul ei saa mitte kuidagi mööda kiuslikest küsimustest. Miks ei tervita Putin Ukraina otsust määratleda suveräänselt oma tulevik? Miks peab Ukraina otsima toetust postsuveräänselt Euroopalt ja imperialistlikult USA-lt?

V

Finantskriis, liberaaldemokraatia kriis ja Ukraina-Venemaa sõda on tõestanud, et liberaalid tulevad kriiside haldamise ja lahendamisega meisterlikult toime, ent liberaalide suhtelist edu saab tõlgendada ka hoopis teistmoodi.

See, kuidas liberaalid lahendasid 2008. aasta finantskriisi, see, kuidas nad on ennast enam-vähem kehtestanud väärtuskonfliktis populistidega, ja see, kuidas nad on vastu astunud geopoliitilistele väljakutsetele, demonstreerib liberaalide otsustavust kriitilistes olukordades. Hädaolukorras on liberaalne eliit suveräänselt otsustanud ja defineerinud selle, milline peab olema majanduspoliitika ning missugused peavad olema väärtushinnangud ja universaalsed reeglid. Tundub, et niimoodi on teatud piirini oskuslikult rakendatud Carl Schmitti konservatiivset riigifilosoofiat ja arusaama suveräänsusest.

Populistide käitumises ilmneb samasugune teooria ja praktika lahkheli. Nad ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et vastustada riiki ja selle institutsioone. Karmist kriitikast ei pääse meedia, haridusasutused ja julgeolekustruktuur. Riiki kujutatakse külma koletisena, instrumendina, mida liberaalid kasutavad oma huvide ja identiteedipoliitika naiivsele rahvale pealesurumiseks. Taotletakse indiviidi ja tema otsuste täielikku sõltumatust riigist. Kõige selle põhjal jääb mulje, et Michel Foucault on omale leidnud eriskummalised järgijad, kes teda igal võimalikul viisil avalikult siunavad ja maapõhja manavad, ent enesele teadmata mõnes aspektis hoopis jäljendavad.

VI

Seega võib üldistades väita, et suveräänsusest saab kõneleda kahest perspektiivist. Nendele, kes on jõupositsioonil, on suveräänsus esmajoones ebastabiilsuse, kitsarinnalisuse, vaenulikkuse, vihkamise, ebaõigluse ja sõdade üks peamisi põhjuseid. Suveräänsus paistab nende silmis eriti ohtliku ideena, mida on tarvis otsustavalt taltsutada ja kammitseda. Niisugusel vaateviisil on ühisjooni imperialismiga.

Venemaa võimuladvikul, nagu nägime, on täpne ettekujutus sellest, kuidas peavad käituma ja mida tegema Ida-Euroopa riigid, iseäranis Ukraina. Niisuguse arusaama kohaselt saab Ukraina paradoksaalsel kombel olla tõeliselt suveräänne ainult juhul, kui täidetakse kohusetundlikult Venemaa põhinõudmised. Juhtudel, kui ilmnevad ebakõlad ja erimeelsused, peab ilmtingimata olema mängus mingisugune väline, kuri jõud. Samasugust hirmu tunneb liberaalne impeerium poliitilise natsionalismi ja protektsionismi ees.

Hoopis teine tähendus on suveräänsusel nende silmis, kes peavad lugu poliitilisest vabadusest ja sõltumatusest. Suveräänsus paistab niisugusest perspektiivist ideena, millele toetudes saab astuda vastu rõhumisele, ekspluateerimisele ja sõltuvussuhetele. Näiteks Kreeka ja Ukraina puhul on näha, et suveräänsusel on kõigele vaatamata olemas emantsipatsiooni dimensioon. See mõõde on kahtlemata populismil olemas.

Ent mainimata ei saa jätta selle varjukülgi. Niisamuti, nagu liberaalid ei tunne üldse rõõmu poliitikategemisest, ei tunne seda nende tulised verivaenlased. EKRE poliitikute suust kuuleme tihti kibedaid kaebusi, et nad on sunnitud poliitikas osalema – s.t reageerima liberaalide tegudele. Niisamuti hädaldab Putin, et tema on sunnitud reageerima imperialistlikule läänele, kelle tõttu ei saa Venemaa kogu oma potentsiaali avada ei kodus ega välismaal. Poliitikud Trumpist Putinini kaeblevad ja küsivad reaktiivselt: kas teie, liberaalid, tõesti ei näe, milliseid õudusi ma olen ainult teie tõttu sunnitud korda saatma?

 

Janar Mihkelsaare uurimustööd on rahastanud Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammist Horisont Marie Sklodowska-Curie toetuslepingu nr. 101065769 raames. See artikkel kajastab ainult autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei vastuta selles sisalduva teabe eest.