Tänavu on eriti tore suvi, sest iga Saku originaali nelipaki pealt võib lugeda: „Puhkus teeb ahvist inimese. Mees! Ära lase töömõtetel oma suve tuksi keerata! Puhka!”. Kuldsed sõnad. Asjata ei andnud 25 Eesti juhtiva reklaami-, meedia-, PR-, üritusturundus- ja digiagentuuri ning meediaettevõtte müügijuhid Saku õlletehasele 2011. aasta turundustiimi tiitlit.
Mina tahan mees olla, isegi kui ma olen naine. Puhkan täiega. Võtsin päikeselaenu, sest tagasimaksed algavad alles kolme kuu pärast. See on ju sama hea kui mitte kunagi.
9. augusti Postimehes kirjutas Nils Niitra („Suvi ei vabasta mõtlemisest”): „Liiga sõltuvaks peame me end välisest ehk ilmast, võibolla peaksime usaldama rohkem iseennast ja seda kasutamata energiavaru, mis peitub meie sees. Ehk pääseb siis kõige palavamalgi suvel valitsema mõistus, mis inimesele antud!”
Mina seda ei lugenud. Ja kui lugesingi, siis aru ei saanud sõnagi.
Õhtuleht aga kipub suve rikkuma, ähvardades alatasa: „Tänases lehes kaks suurt ristsõna!” Kuradi intelligendid! Isegi R-kioskist möödudes ei saa neist rahu. Ristsõna – see tähendab ju mõtlemist. Mõtlemine tähendab tööd. Töö tähendab suve tuksikeeramist.
Üldiselt liigun suvel ringi ja kirjutan oma kogemustest. Puhkan aktiivselt. Proovin saviahjus küpsetatud leiba, angerjanahast pruulitud mõdu ja elava tamme õõnsuses küpsetatud kartuleid. Naudin suveetendusi. See Uuspõld on jumala lahe vend!
Suveajakirjandus on pärisajakirjandusega võrreldes umbes sama, mis suvikõrvits võrreldes päris kõrvitsaga: ebasoliidne, kahvatu, maitsetu, tarbetu.
Aga enne sügist, juba augusti keskpaigas, hakkavad kurjad kahtlused kallale kippuma. Kas ma ikka puhkasin täiega? Kas võtsin suvest kõik, mis võtta andis? Oleksin ehk veel mõne kiirlaenu võtta saanud? Oleksin ehk veel mõnele purjus sõbrale enne ujumaminemist jala taha panna jõudnud? Võinud kirjutada veel mõne loo räpastest tiirastest poliitikutest?
Ja kas ei tulnud ühel õhtul enne rukkimaarjapäeva – siis kui ilmateade öökülma ennustas –, just enne magamajäämist mulle pähe üks töömõte? Keerasingi oma suve tuksi? Õnneks ei tule enam meelde, mis mõte see oli. Nii et on veel lootust.
Aga miks peab inimene üldse tagasi ahviks muutuma, tööle hakkama? See on ju nõme. Ei taha enam. Näe, seesama Postimees kirjutab: on olemas uus imevahend melanotan, mida süstides saad endale aasta läbi mõnusa päevitaja välimuse. „Talvel väga mugav ja ohutum kui solaarium.” Ja kindlasti mõtleb mõni kiirlaenuandja ka talveks sobiva kampaania välja. „Võta nüüd lumelaenu ja puhka täiega, sest tagasimaksed algavad ükskõik millal!” „Ära lase töömõtetel oma sügist, talve ja kevadet tuksi keerata!” Kindlasti mõtleb. Nupumehed need pankurid. Siis ei pääse töömõtted ka talvel elu segama. Jään inimeseks, ei muutu enam kunagi ahviks. Ahvilt hakkab pank ju laenu tagasi nõudma. Inimeselt pole aga midagi võtta. Pole töömõtteid, pole ka tööd. Pole tööd, pole raha.
Aga sel aastal vist enam ei jõua. Liiga raske on vanadest harjumustest vabaneda. Varsti tuleb sügis. Puhkust pole, Red Hot Chili Peppersit pole, nalja pole. Tõsi, sääski kah ei ole, grill rändab garaažinurka, telk voodi alla, Off seinakappi. Istun jälle toimetuses arvuti taga. Peaks midagi kirjutama. Mõne asjaliku loo. Aga millest? Ühtegi mõtet enam pähe ei tule. Olen ju kolm kuud inimene olnud. Ei rautanud rege, ei määrinud vankrit.
Ah, pole vajagi. Kes neid lehti ikka lugeda viitsib.
Märkus: käesoleva monoloogi üldmeeleolu ja enamik näiteid pärineb 9. augusti Eesti Ekspressist.