Merle Karusoo on teada-tuntud sotsiaalse närvi peal sõtkuja. Tundub, et enim rahuldust pakub talle eestlaslikult häbelik, veidi valulik, äratundev ilme vaataja näol. Eugene O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse” on Karusoolt põnev valik, sest ameeriklase tekstist vaatab vastu autori enda väga intiimne, jõuliselt valulik grimass. Nende kahe ilme kodustamise katsest ühe lagunenud mõisa seinte vahel oli sel suvel võimalik paljudel meist osa saada. (Lavastust mängitakse Keila-Joal ka septembris. – Toim.)
Karusoo ja O’Neilli nimi kuulutusel ei viita kergele suveteatrile. O’Neilli autobiograafiline painav lugu räägib ühe perekonna laiba lahkamisest suvepäeva jooksul. See on peru tekst, sest tegemist on ligi kolmetunnise hard-core psühholoogilise realismi, seisunditeatriga, mille ajaline ja ruumiline kulgemine on istmikku väsitavalt staatiline ja lineaarne. Sellise teatri valdamine eeldab meisterlikku näitlejate valikut, üdini kohal olevat elusat nüansitundlikku mängu ning selget ja jõulist lavastajakätt, mis ei lase morbiidsel tekstil end matta.
Näitlejate ansambel on auväärne: juba ainuüksi Ülle Kaljuste ja Ain Lutsepa mäng tasub Keila-Joale kohalesõitmise vaeva. Lutsepp on hetkel üks kummastavamaid tegelasi lavalaudadel. Tema lavalises olemises, poosides, hääles, intonatsioonis, ilmes on nihestatust, mis mõjuks veidrana, kui ta ei tunneks end nii kindlalt. Kaljuste täiuslik enesevalitsemine avaldub pereemast narkomaani märkamatult, aga järjekindlalt uimastuvas olemises. Mary on süstlasõltlane, kelles on säilinud veel vaid tilgake naist ja ema, Ülle Kaljuste suudab selle üdini läbi tunnetatud milliliitri jao naise- ja emalikkusega end laval kehtestada.
Abikaasade paarile sekundeerivad pojad James juunior (Tiit Sukk) ja Edmund (Märt Avandi). Kui Lutsepa-Kaljuste puhul on selgelt tegemist õnnestumisega, siis poegade tandem jäi vähemalt kolmandal etendusel veel vanematele kolleegidele alla nii rolli mõtestatuse kui läbitunnetatuse poolest. Tiit Suka James juunior on viskiklaasi uppunud noor näitleja. Sukk on Jamie’ rolli hea valik, sest siin tuleb näitlejal õnnestumiseks kokku kõlada korraga kahes helistikus: teise vaatuse stseenis, kus Jamie pihib Edmundile oma läbipõlemise võimalikke põhjusi, näeme kerglase elumehe maski tagant paljastuvat nõrka ja haavatud, alaväärsuse käes vaevlevat olevust. Elumehe osa lahendas Sukk laval talle omaselt kerges estraadlikus koomilises võtmes selle sõna kõige paremas ja lõbustavamas mõttes (ja lõbusust on lavastuse leinameeleollu kahtlemata vaja), ent teatrikülastajal on võimalik Sukka näha ka sootuks tõsisemaid noote võtmas. Nende kahe palge kokkusulatamine üheks usutavaks tervikkarakteriks annab Sukale võimaluse uute tahkude avamiseks publikule.
Märt Avandi tiisikerist Edmundit jälgides meenusid nii mõnigi kord jutud Pansost, kes lavakoolis näitlejahakatistele hüüdnud: „Ei usu!” Edmundi tegelaskuju on kõige mitmeplaanilisem, sest näitlejal tuleb ühte olemisse mahutada elujanune tiisiker, purjakil pesamuna kui ka Weltschmertz’i põdev nitšeaan. Ta on perekonnaliikmeist ainuke, kes ei isoleeri end elust valuvaigistite, ihnsuse või laaberdamise abil, kes otsib vahetut kontakti maailmaga, lähedust, päris kohalolekut, kes armastab reaalsust selle alasti jubeduses. Avandi Edmundis oli liiga vähe elu selle kõige vaatajateni toomiseks. Ta kippus etenduse vältel kahvatuma nii tiisikeri, purjutaja kui hingevalutajana: tema kopsud olid kahtlaselt puhtad ja olemine virge, purjusolek kohati puine ning Baudelaire’i deklamatsioon läbi tunnetamata. Hetkiti oli roll juba küpsemas: seda sai tunda stseenis, kus Edmund jagab publikuga oma merelolemise ülendavaid kogemusi. Et kõik tegelased jõuavad laval lühema või pikema aja jooksul värskest hommikusest kainusest korralikku purjakil („pilves”) olemisse, toimub laval aja jooksul aeglane ja sujuv seisundinihe, mille käivitajateks on pereliikmete joove ühelt poolt ja selle joobe mõjul avalduvad ängid teisalt. Seisundinihke tekitamise sujuvus ja veenvus sõltub näitlejate mängu kooskõlast.
Kahele paarile sekundeerib üksildase pereema ärakuulaja ja lahkamistalituse tunnistaja rollis Pille Lukin teenijannana; tema lavalises olemises kummitas Ester Pajusoo kuvand ja see ei ole esimene roll, kus sarnasus tugevalt avaldub. Lukini veidi forsseeritud ja teistele rollilahendustele vastanduv elurõõmus energiline näitelaad rõhutab veelgi perekonnaliikmete suletust omavaheliste suhete sasipuntrasse. Tervikuna tundub, et Avandi ja Sukk vajanuksid veel veidi häälestumise aega, et kogenumate kolleegidega ühele lainele jõuda, ja kui see kord juhtub, saab sest vinge kvintett, kes ka O’Neilli tehniliselt nõudliku partii filigraanselt ette suudab kanda.
O’Neilli materjali hambaid murdvast kõvadusest annab märku asjaolu, et eelmise, Draamateatris 1994. aastal esietendunud lavastuse puhul on isegi sellised korüfeed nagu Mikk Mikiver lavastajana ja Jüri Krjukov (James jr) maininud raskusi, mis tekkisid neil materjali läbihammustamisel, ning et nad polnud päriselt kindlad, kas see lõplikult õnnestus. Seda enam tõstatab Karusoo tekstivalik erutava küsimuse selle kohta, milliseid seemneid ta vaatajate südamesse külvata soovib. Lavastaja ei tee sellele küsimusele vastuse otsimist just lihtsaks.
Merle Karusoo lavastuses valitsevad lootusetus, lõpetatus ja lein. Perekonnaliikmed on justkui kogunenud üksteise matustele: kõigepealt maetakse taas narkomaania küüsi langenud ja seeläbi lähedaste lootused lõplikult suretanud ema, siis teised. See on atomaarne, isiklike valude, hirmude ja ihade vaigistamisse ja rahuldamisse kapseldunud ning lähedussidemed suretanud inimeste grupp, mitte perekond. Pereliikmed otsivad lähedust ja vastastikust mõistmist, kuid kui käsi perekonna suunas välja sirutatakse, on see justkui laiba kompamine. Ükski tegelane ei pinguta lõpuni selleks, et usaldust taastada, vastupidi, kui hommikul õhkub lavalt veel mõningast värskust ja lootusrikkust, siis mida aeg edasi, seda rohkem sulgutakse oma valiku õigustamisse ja teiste hukkamõistu. Päeva lõpuks, ööks, on ema hullunud ning pojad ja isa üksteist luudeni vermeile kraapinud. Just Edmund on selles loos võtmekuju, tema rolli lahendamise viisist sõltub, kas vaatajale jäetakse lootust või peab ta etenduselt lahkuma tühja südamega. Merle Karusoo ja Märt Avandi Edmund on küll võitlejahing, kuid tema võitlus on pelgalt mäss isa ja ema väärtushinnangute vastu, mitte võitlus perekonna eest. Edmund vaatajaile lootust ega lohutust ei paku ja see tundubki olevat lavastaja taotlus. Karusoo takseerib ja kirjeldab kiretult, peaaegu et dokumentaalselt ja vaikib julmalt nagu Edmundi jumal. Lavastusest õhkub Karusoole iseloomulikku analüütilist, detailideni läbi mõeldud ratsionaalset insenerimõtet, masinlikku vääramatust, millega väljendatakse ka vormiliselt Tyronite perekonna elutust. Selline äraspidise osutamise meetod on karm ja väsitav: kolm tundi rahustavat, lahendustele viitavat puänti ootav publik jäetakse üksinda lugu lõpetama – tegevus peatub valge kardina all, läbi mille laval viibijad kangastuvad unenäoliste kummituslike kujudena. Vaataja, kes painajalikult armutust unenäost end üles plaksutab, näeb julma töötluse järel oma peresidemeid ja lähedussuhteid ehk veidi virgema pilguga – nii nagu leinatalituselt koju pere juurde naasnu. Karusoo on halastamatul moel O’Neilli intiimse pihtimuse sotsiaalse teatri vankri ette rakendanud.
