Eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Aleksandr Solženitsõni „Lenin Zürichis“ on suurema teose, kümneköitelise romaani „Punane ratas“ ekstrakt. Seda romaani pole eesti keelde tõlgitud ja selle kättesaamine on raskendatud, kuna köited on laiali pillatud Tallinna ja Tartu raamatukogude vahel.
Vene kirjanduskriitiku Dmitri Bõkovi kinnitusel on tegemist Solženitsõni põhiteosega, saavutusega, mis tõstab ta Dostojevskiga samale tasemele. Romaan on modernistlik, kasutatud on palju dokumentaalmaterjali, poole tekstist moodustavad ajalehetekstid ning ametlikud dokumendid. Tegelasi on romaanis palju, kuid nad kõik on kahvatud. Silmapaistvamad ajaloolised tegelased on „Punases rattas“ reformaator Pjotr Stolõpin ning revolutsionäär Vladimir Uljanov-Lenin. Bõkovi järgi ongi tegemist romaaniga, mille peategelane on mass. Indiviid oli XIX sajandi kirjanduses keskne teema, ent andis XX sajandi kirjanduses, nagu ka ühiskonnaelus oma koha üle rahvamassile.
Solženitsõni kirjanikupäevikust nähtub, et Vene revolutsioonile pühendatud romaani kirjutamise idee tuli talle pähe juba 1936. aastal. Kirjutamist alustas ta ilmselt 1965. aastal, ent millal lõpetas, selle kohta ma andmeid ei leidnud. Tundub, et ta lõpetas töö 1991. aastal, aga parandusi tegi teksti elu lõpuni, see on 2008. aastani. Vene keeles ilmus epopöa viimane köide 2009. aastal. Kuidas ka polnuks, aga 1975. aastal oli mammutteosest juba nii palju valmis, et selle tekstimassiivist sai teha põhjapaneva väljavõtte. Leninile pühendatud peatükid koondati eraldi raamatuks, mille pealkirjaks sai „Lenin Zürichis“, ning esmatrükk ilmus 1975. aastal Pariisis.
Keskendun peatükile, mille autor on pealkirjastanud „Kuueteistkümnenda aasta oktoober“. Seal on kaks mõjusat episoodi. Ühes Zürichi õllekas peetakse Šveitsi sotsiaaldemokraatliku partei koosolekut. Kohal on kaheksa-üheksa liiget, kellele Lenin püüab sisendada, et Šveitsis on revolutsiooniline situatsioon küps. Relvastatud ülestõusu peab alustama viivitamatult, kuna selleks on olemas kõik eeldused, kaasa arvatud asjaolu, et sellel maal antakse sõduritele relvad koju kaasa. Šveitslastel on valida, kas vaadata apaatselt pealt, kuidas kodanlus tõmbab nad maailmasõtta, või alustada ise revolutsiooni, mis tuleb viia kodusõjani.
Kuulajate sisekõne on Lenini kurja sõnavõtuga meeletus vastuolus: kuulajatele kangastub pastoraalne idüll, karjakellade hääl, riigis valitseb heaolu – ei paista seal nälga ega puudust. Sellesse lõikub aga Lenini jõuline sisenduskõne, millega püütakse kuulajaid veenda, et tegelikult on kõik vastupidi. See on ülimalt koomiline stseen. Solženitsõn on kasutanud ilmselt teadlikult Ilfi ja Petrovi satiirilise romaani „Kaksteist tooli“ allusioone, stseeni, kus Suur Kombinaator ajab Vasjuki maleklubi liikmetele kärbseid pähe. Vastava stseeni alapealkiri võiks olla „Bender Zürichis“. Benderil on kõht tühi ja mida hullemini see koriseb, seda lennukamaks lähevad tema mõtted. Vasjukist peab saama ülevenemaaline, siis üleeuroopaline ja lõpuks kogu universumi malepealinn. Ka Leninil on kõht tühi, ülekantud tähenduses: ta on suletud Šveitsi mulli, side kodumaaga puudub, teda piinab tegevusetus, ta on tarbetu ja mõttetu emigrant.
Nagu avantürist Ostap Bender nii töötleb ka Lenin oma kuulajaskonda: „Sel ajal kui kogu Euroopa sõdib, on Šveitsis barrikaadid! Ja Šveitsis on revolutsioon! Ja Šveitsis on kolm peamist Euroopa keelt! Ja kolme keelt pidi voolab revolutsioon Euroopas kolmes suunas! Laieneb revolutsiooniliste elementide liit – kogu Euroopa proletariaadini! Kolmes piirnevas riigis kujuneb kohe välja klassisolidaarsus! Ja kui nad sekkuvad, siis puhkeb revolutsioon k o g u E u r o o p a s !!! Seepärast on Šveits täna maailmarevolutsiooni keskus!!!“
Teine väga huvitav ning meile olemuslikult tähtsam on osa, kus on kirjeldatud Lenini kohtumist Alexander Parvusega. Tegemist oli rahvusvahelise avantüristiga, kelle tegelik nimi olnud Lazar Izrailjevitš Parvus, varjunimi ladinapäraselt Helphland, venepäraselt Gelfland, revolutsiooni deemoniga, nagu teda on praegu Venemaal hakatud kutsuma. Parvus olla Saksa kindralstaabi agendina ässitanud Leninit revolutsiooni tegema, finantseerides Venemaa seadusliku valitsuse ning ühiskonnakorralduse hävitamist miljonite Saksa markadega.
„Müstilise Venemaa“ saate avalikul salvestusel 2017. aastal (möödus sada aastat Oktoobrirevolutsioonist) küsisin David Vseviovilt, Jaak Valgelt ja Toomas Hiiolt, mida nad sellest teooriast arvavad. Ajaloolased ei tõtanud sellega nõustuma. Parvuse-taolisi tegelasi oli kümneid, kui mitte sadu. Vene impeeriumi hukk oli siiski tingitud suurematest protsessidest, kuid müüt (juut) Parvuse juudatööst püsib. Ka Solženitsõni ajalootunnetuses oli sellel keskne koht. Lenini ja Parvuse kohtumise infernaalne iseloom on raamatus „Lenin Zürichis“ nii ilmne, et on põhjust tõmmata paralleele Mefistofelese ilmumisega Faustile või Volandi sekkumisega moskvalaste tegemistesse.
Parvus ilmub palavikus hõõguvale Leninile reisikotist, mis on valmistatud jõehobu nahast. Vene keeles „begemot“ (Begemot, Behemot, Peemot), Iiobi raamatus mainitud elukas, kes sümboliseerib koos Leviaataniga ürgkaost. Kristliku maailmatunnetuse kohaselt on ta lausa Saatana sünonüüm. Behemoti-nahksest kotist tõusva Parvuse viirastusega dialoogi astunud Lenin on otsene referents uue testamendi stseenile, kus Saatan kiusab Jeesust, näidates talle kõiki maailma rikkusi ja lubades ta teha nende valitsejaks.
Solženitsõn kui suurvene rahvuslane ning monarhist oli veendunud, et sugugi mitte nii lootusetu ning igal juhul reformimisvõimelise tsaaririigi keerasid tuksi võõraverelised ehk juudid, kaukaaslased, poolakad, lätlased ja eestlased. Jah, ka Aleksander Kesküla nimi esineb arvustatavas raamatus mitmel korral.
Ma oletan, et selle taustateadmiseta on võimatu mõista, miks läksid omal ajal tülli Solženitsõn ja tema Eesti sõbrad, kelle kodus ta kunagi vangilaagrist vabanenuna „Gulagi arhipelaagi“ kirjutas. Perekond Susi üks liige on kirjeldanud suhete jahenemist Eesti Ekspressis 9. XI 2008 ilmunud artiklis. Heli Susi püüdnud kirjanikku mõjutada Eesti dekoloniseerimise protsessile kaasa aitama, esinema Estonia lavalt üleskutsega, et Eestist viidaks ära okupatsiooniaegsed venestajad-migrandid. Selle peale vastanud Solženitsõn, et nõukogude võimu kõige suurem ohver on vene rahvas.
Kui lugeda läbi „Lenin Zürichis“, siis võib sellele väitele lisada veel ühe kirjaniku kinnisidee: bolševismikatku tõid venelastele kaela inorodtsõ ning sellest tulenevalt on kummaline, kui mõned võõrrahvad, näiteks eestlased, tahavad esitada venelastele arve. Kui keegi üldse on õigustatud kahjude eest arvet esitama, siis venelased. Selline on kokkuvõte vene kirjanduse XX sajandi ühe suurkuju vaadetest ajaloolisele õig(l)usele.
Eesti rahvuslaste klammerdumine oletusse, et kui mõni vene intellektuaal on kirglikult antikommunistlik, siis on ta automaatselt eesti rahvuslastega samal positsioonil ka muudes küsimustes, oli ja on vapustavalt naiivne. Peaaegu kolm aastakümmet Eesti õhus lehvinud ulmad, et kunagi ja kuidagi on võimalik Venemaalt sisse nõuda okupatsioonikahjud, saavad tekkida vaid hariduslike erivajadustega inimeste ajus. Siiski, selle ulma väljahõikajate hulgas on intellektuaale. On inimesi, kes õpetavad ülikoolis tudengeid. On EV justiitsministergi, lõppude lõpuks.
Raamatut „Lenini Zürichis“ soovitan lugeda just selle hariduslünga täitmiseks. Kas tegemist on suure kirjandusega, selle üle arutlemise jätan mõne pädevama inimese hoolde, ent suurvene šovinisti mõttemaailma hoomamiseks on see raamat asendamatu.