Talvik liigub vilunud giidina Eesti lähiajaloo kõige keerukamates katakombides ja suudab need arusaadavaks teha. Näiteks lõik „Ajavagudest”, kus tunnistaja rääkis, kuidas Loksa rahvas päästis 1941. aasta suvel põleva õliga kaetud merest ristleja Karl Marx meremehi, ei jäänud emotsionaalselt kuidagi alla „Pealtnägija” kõige hirmsamatele paljastustele 13aastase tüdrukuga erootilisi kontakte soovinud jälkidest pervertidest. Ometi on sündmuste ajaline vahe 70 aastat. Sama nappide vahenditega suutis saatejuht elustada pikaaegse Viljandi linnapea August Maramaa veidi tragikoomilise, kuid just seetõttu väga inimliku kuju, kes ühesuguse innuga võitles vallasemade toetamise ja poissmeeste maksustamise eest, täielikku edu ei saavutanud aga kummalgi rindel.

Sama usaldatav teejuht tänase tavaeestlase hinge ja mentaliteedi labürintide valgustamisel on Aunaste. Ega ta üldistamisvõimeltki Talvikule alla jää. Just saadete kokkuvõtted tulevadki tal eriti hästi välja.

Olen juurelnud, miks ma ise eelistan telesaateid vaadata telekast, mitte arvutist. On see lihtsalt traditsioon või veel midagi? Talviku ja Aunaste persoonid annavad ühe juhtlõnga vastuse otsimiseks. Arvutil ei ole hinge. Ta on robot, mis võib mingi üleminekuta täita tuhandeid funktsioone, ilma muutustest aru saamata. Telekas meenutab pigem elus hingestatud olevust, veidi rumalat ja pikameelset, kes toanurgas omaette mõnuleb ja nurru lööb – seda muidugi vaid juhul kui leidub nii sarmikaid, pädevaid ja missioonitundlikke saatejuhte nagu siin käsitletud.

Eesti ajakirjanduse ajaloost võib tõmmata paralleeli Talviku ja J. V. Jannseni ning Aunaste ja Lydia Koidula vahel (muidugi sugulussuhet elimineerides). Mati Talviku mõnusalt heietava jutustiili asetumine papi Jannseni funktsiooni on nii üksühene, et tundub tahtlikuna. Võrdlust võimendab tema komme tuua illustreeriva elemendina ekraanile vanad ajaleheuudised.

Aunastel ja Koidulal on midagi ühist juba tüpaažis, veel rohkem emotsionaalses tundlikkuses – naiselikkuses, kui triviaalselt väljenduda. Võetagu uuesti kasutusele Eesti kroon, vahetatagu ühe portree sajakroonisel teisega, keegi ei märkaks vahet. Nagu Koidulale nii ka Aunastele meeldib näitemäng, just heade näitlejatega dramatiseeritud klipid tõmbavad „Mida teie arvate?” ja teiste eestikeelsete jutusaadete vahele kvalitatiivse piiri. Meenub ka meie esiökofeministi Kadri Tüüri väide, et Eesti ühiskond peaks eriti kuulama vanade naiste nõuandeid, sest nende elukogemus on seda väärt. Aunaste tundub esimese leedina, keda sellistes küsimuses usaldada. Ta on üle saanud noorpõlve kalduvusest iseennast kaamera ees demonstreerida, vaid on lihtsalt tema ise. Talvik on seda kogu aeg olnud, küll on ta „Ajavagudes” saavutanud suurema süvenemisastme teemadesse.

Kahekesi kokku on Talvik ja Aunaste Eesti teleajakirjanduse yin ja yang. Nende teemades pole pealtnäha ju midagi ühist, ometi ühendab mõlemat pika saatejuhikarjääri vältel omandatud kogemuste ja teadmiste pagasi lõimimine oma praegusesse projekti, sealhulgas muidugi ka vanade tutvuste osav ärakasutamine.

Aunaste ja Talvik on oma saadetes ise pildil ja seetõttu igas peres jälgitavad. Aga lugupidamist väärivad needki vanad meediahundid, kes kaadri taga või raadios oma kogemusi noorematele põlvkondadele edasi annavad. Meedia ei ole sport, et alla viiekümneselt joon alla tõmmata ja elulooraamat välja anda. Ja sellegi pealkiri korrutustabelist laenata, nagu tegi seda Vahur Kersna.

Sellega ei taha ma anda valge-musta hinnangut, et jõuluvana peaks nüüd Talvikule ja Aunastele uued uisud kinkima, Kersna poole aga vitsakimpu viibutama. Tehku paljukannatanud meediamärtrile parem lohutav pai.