Kinoliit peaks kindlasti tunduvalt jõulisemalt endale selgeks tegema, mis suunas tahetakse liikuda ja siis tegelema ka oma sihtide tutvustamisega. Alustades oma liikmetest, lõpetades siis kultuuriministeeriumi, EFSA, kulka ja teistega. Kindlasti ei tohi üksnes käsi õieli erinevates instantsides lihtsalt raha nurumas käia. Me peame oma liikmetele ja partneritele midagi käegakatsutavat  vastu pakkuma. On arutletud, kas kinoliidust peaks tegema ametiühingu? Kindlasti mitte, aga samas peab uus juhatus avatud meeltega vastu minema ametiajale, mil võiks mõelda ka oma liikmete õiguste eest seismisele. Olgu selleks siis koos teiste loomeliitudega oma liikmete ravikindlustustega seonduvate küsimuste lahendamine või kollektiivlepingute küsimus. Taaskord: pole tarvis hakata  leiutama jalgratast, vaid tuleb läbi rääkida ja nõu pidada organisatsioonidega, kes on mõned kilomeetrid sellest raskest teest juba läbi sõitnud. Kinoliit peab kindlasti muutuma kohaks, kust filmiprofessionaal tahab läbi astuda ja uuemat informatsiooni saada. Kinomaja peab muutuma kohaks, kus kinoliidu liikmetel on võimalik oma teoseid enne esilinastusi läbi vaadata. Kas või juba filmi montaažiperioodil.  Meie suurim probleem on kogu aeg olnud kommunikatsioon. Eestimaa kamar on liiga õhuke, et üksteise ees uksi sulgeda ja mitte pakkuda abistavat kätt, kui seda vajatakse. Alati ei peagi inimesed paluma abi. Aga liit peab muutuma organisatsiooniks, kes saab aru, kui liikmed abi vajavad – olgu selleks siis saamata palgad, filmide keelamine või loovisikute toetused.