Kunstirühmitus Rivoli 59 vermis mõiste squart sõnadest art ja inglise squatter, ulualuse otsija, otseses tähenduses kükitaja. Üks rühmituse liikmeid ja Rivoli 59 elanik on Kaia Kiik. Kui ta töötas Sõnumilehe teaduse ja keskkonna toimetajana, hakkas teda huvitama,  mis on tõde. Nii sattuski ta filosoofiat õppima L’École des hautes études en sciences sociales’esse ehk sotsiaalteaduste kõrgkooli, kus teiste seas õpetasid ka Bourdieu ja Derrida. Kopli kunstigümnaasiumi lõpetajana tegeles Kaia Kiik ka kunstiga. Teda pani tähele Rivoli 59 kunstnik Pascal Foucart ning pakkus töötamisvõimalust oma ateljees. Näitustel märkas Kaia Kiike üks geomeetrilist abstraktsionismi edendav fond, mis andis talle stipendiumi loominguliseks  tööks Los Angeleses. Ent kunsti tõeotsingutes hakkas Kaia Kiik kujutama hoopis hobuseid lapsepõlvepiltidelt. Need nägid küll välja kui kassid ja koerad, vahel jooksid viiel jalal, ent jäid geomeetrilisest abstraktsionismist kaugele.

Maalimisel, mis meenutab tsemendivalu ja krohvialuseid uuringuid, kasutab ta kõige igapäevasemaid materjale nagu muld, tsement, taimepraht, pesupulber. Pärast materjali valamist alusele kraabib ta kujundid välja.  Järgnesid portreed, kus ta kasutas modellile kuulunud asju. Autoportreedesse kadus isiklik träni, mida ei raatsinud ära visata, ja ka teised inimesed said lahti kodus jalgu jäävatest minevikumeenetest. Kõik jäi seinale alles kivisse valatult. Probleeme oli tolliga, kui pooliku pildiga tuli piiri ületada. Kuidas seletada mahapõlenud majast pärit kõrbenud rämpsu ning lemmikkoera kummilindu, mis iga kord kohvrit hiivates prääksatab? Mis on kunst?  Oma kiviladestusi avades otsib Kaia Kiik tasakaalu nagu valemites, mis ühendavad väärtusi lihtsatesse suhetesse viisil, mis tuletuskäiku teadmata tunduvad ootamatud ja võimatud. Ilu nagu matemaatikas. Või nagu Jaan Elkeni piltides, kus suurima selguse hetk tõuseb suurimast kaosest. Kaia Kiik esineb Vaala galerii näitusel „Strata” („Kihistused”) üksi, galeriis 008 jagab ta näitusepinda Pascal Foucart’iga.

Foucart’i  õlimaalid on teostatud tehnikas, mille tulemus sarnaneb Jüri Kassi „Vibratsioonidega”, mida võis näha Tallinna Kunstihoone galeriis. Isegi teema on sama. Kaia Kiik ja Pascal Foucart moodustavad paari nagu mateeria, mis esineb aine ja laine kujul. Inseneriharidusega Pascal Foucart’i huvitavad algrütmid. Ta oli üks esimesi DJ-sid 1980ndatel Pariisis. Ei saa olla mittekujutav abstraktsionist, kui pidada teose ideed ja teostust tervikuks, ent vibratsiooni pihku ei  püüa. Teisest küljest, võnkeid uurivad teadlased satuvad alatasa võrranditele, kus aine taandub laineks. Üliväikeste vahemaade korral on laineväljade mõju ülisuur, mis loob tahke mulje. Nikola Teslat peetakse geniaalseks elektriinseneriks, kes juttudes asju ja inimesi võngeteks lahutab ning neid kui raadiolaineid soovitud kohta saadab. Meie pihud ongi lained? Pascal Foucart otsib tõde nagu Kaia Kiikki, ainult et see on üldine ja ürgne vibratsioon, mis sündis  suure pauguga, millest sündisid tähed ja galaktikad. Seda vibratsiooni vaatavad ja mõõdavad astronoomid, ent see läbib ka igat päeva ja hetke. Tähtede vibratsioon on meeltele kättesaamatus sageduses, mistõttu tuleb need nähtavaks teisendada. Gammakiirguse kõrgemaid sagedusi kujutatakse tähefotodel sinisemate ja madalamaid sagedusi punasemate toonidega, sest ka sinise lühem ja punase pikem lainepikkus on küll kõrvale kuuldamatud, ent silmale  näha. Samamoodi võib kosmilist kiirgust kujutada helipildina nagu muusikat pildina.

Pascal Foucart teostab oma töid metoodiliselt. Ta kasutab sama pintslitehnikat ning kannab värve pildile samas järjekorras. Muutub joonte rütm ja suund, maalid kõlavad kokku. Ta usub, et valgusaastaid vanadest kosmosevaadetest minevikuvibratsioone õppides hoiame peos tulevikku. Peale mateeria objektiivse tõe sisaldab  inimene ühiskondlikku tõde. Kuidas seda abstraheerida? Ette öeldes, ega ei saagi, aga saksa skulptor Stefan Riebel üritab ikkagi. Ta näitab seda ka Raja galeriis, kus on välja pandud „mitte midagi”. Ka Kaia Kiigel on maalide sari, mis ei kujuta mitte midagi, ent Stefan Riebel läheb sammu võrra veelgi edasi – loobub kunstiesemetest endist. Tema mureks on kunsti ületootmine. Ta on pidanud isegi salongi, kus tellijatelt seismajäänud kasutuid asju vastu  võeti ja kohapeal utiliseeriti. Ta ei ladustanud neid seinadekoratsioonina, vaid viis sammu võrra lähemale tähetolmule, milleks kunagi noovaks muutuv Päike meid niikuinii muudab. Ent iga tema töö ja tegevus näeb välja kui kunst. Nii saab ka kunsti üleproduktsiooni vastasest võitlusest sama üleproduktsiooni osa. Selgub, et mitte kunsti teha on sama keeruline kui kunsti teha, sest mitte-kunsti on täpselt sama raske määratleda kui kunsti. Mis kasu  sellest kõigest? Et kunst ja looming oleksid võimalikud, on tarvis tühje lõuendeid, paberilehti ja seinu. Ilma tühjuseta, pausita, ei tule ka loomingut. Abstraheerimine on üldistamine, ent üldistamiseks on teisigi võimalusi. Kõike, mida ei anna abstraheerida, annab fetišeerida.

Fetiši üks vaste eesti keeles võiks olla õrritaja, nagu soome kunstniku Aurora Reinhardi näituse pealkiri Tallinna Linnagaleriis „Teaser” („Õrritaja”).  Ent fetiš ainult ei tekita, vaid ka maandab õrritust. Fetiš püüab pilku ja jääb meelde. Ülima fetiši kirjelduseks võib pidada Borgese juttu „Zahir”: see võib olla iga asi, alates mündist ja lõpetades leopardiga, ent see on jumala enda tehtud, seega nii täiuslik, et kes on zahiri silmanud, ei suuda enam muule mõelda. Aurora Reinhard disainib fetišeid. Kes ei saa mööda minna raamatust või ajakirjast seda näppimata, tunneb fotos „Eye-Dolize” ära  ajatu kaanepildi-näokompositsiooni. Samasugune oli Villu Järmuti kaanepilt 1979. aastal ilmunud Kalju Kanguri raamatuväljaandele „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”. Villu Järmuti ettekujutuses oli Timbu-Limbu muinasjutu action-girl liibuvas nahkülikonnas. Majanduslikust fetišismist rääkis juba Karl Marx. Ta rääkis ka lämmatavast üleproduktsioonist, varade ebaõiglasest ja ebamõistlikust jagunemisest, ta otsis majandusest teaduslikke  seaduspärasusi. Ent ka Marxist endast tehti fetiš, milles oli osa mängida nahkkuubedes action-boy’del KGBst.

Andres Tali esitas Hobusepea galeriis oma versiooni teosest „Das Kapital. Kritik der politischen Ökonomie” („Kapital. Poliitökonoomia kriitika”). See sardellide, nuudlite, banaanide ja kana küllus, mis on tehtud samast täheainest nagu meiegi, saab õgitud kenast lauaserviisist, läbi mälutud, veiniga loputatud ja välja sülitatud kõrval  seisvasse pange. Keegi ei suuda üle trumbata ületarbimist Monty Pythoni filmi „Elu mõte” restoranistseenis „Plahvatav mees”. Andres Tali on reserveeritud eestlane, tema esitab laud-pang-laud rütmi 15-osalises seerias meenefoto formaadis. Ometi on ka teisi võimalusi, näiteks „Pärast õhtusööki pühendavad nad ühe tunni meelelahutusele. Seal tegelevad nad muusikaga või siis ausa ja terve läbikäimisega”. Selle autorit Thomas More’i, renessansi  humanisti, riigimeest ja usumärtrit, tsiteeris oma töödes Anna Škodenko Draakoni galeriis. Ainult et seda ausat ja tervet läbikäimist leiab ta iseenda seltsist pildile mitmekordselt maalituna. ‘

Kas mõistlikud suhted ei jõua kunagi kaugemale mõtetest, näiteks inimestevahelisse ruumi? Kas ainult psühhiaatrilise hooldekodu elanik Aleksandr Pavlovitš Lobanov nägi helget tulevikku pildil, kus ta jahiülikonnas, soni peas, avarat merd sõuab, sõiduvahendiks  peibutuspart kui varjaagide laev, keskel kõrgumas kiik? Seal on tema ja kaheraudse päralt vabadus, „Paat aerudega juhtimine kehalised harjutused jahikäigule head jahimees laseb aurikut laevad haned part sputnik”. Muidugi, kui alustada suure pauguga ja tulevikku suundudes Thomas Moruse ja Karl Marxi juurest läbi põigata, siis on oht püssimees Stalini peale sattuda, kes
jälgib meie vibratsioone kajaseadmetaolise riistapuuga. Seda võib näha A. P.  Lobanovi pildil Kunstihoone galeriis. Sinna viib tee, kui taotleda ainult ilusat ja head, aga tõde otsida läheb meelest.