Ei pea end veel vanaks, kuid pean tunnistama, et olen küllalt kaua elanud, kui minu selektiivne mälu on säilitanud väga eredad mälestused 1945. aasta „Butterflyst” Estonia teatris! Mäletan end etenduse lõppedes lohutamatult nutmas ja kui siis ema käe kõrval siirdusime lavatagustesse labürintidesse (minu isa oli teatri orkestrant) ning ühe uks avanedes seisis minu ees täiesti elus Butterfly Elsa Maasiku näol, siis seda rõõmulahvatust ja karjatust „Tädi, sa oled ju elus!” ei unusta ma surmani. Sellele mälestusele on andnud kindla helikaasluse lauljanna erilise sillerdusega hääl, mis oma eripäraga on jäänud kordumatuks. Ja tasub meeles pidada, et meie lauljanna külalisesinemised Läti ooperiteatris olid tollal väga oodatud!
„Butterfly” on jäänud kindlalt üheks minu lemmikutest Puccini ooperite seas ning mitte ainult seetõttu, et see on tõenäoliselt üldse üks geniaalsemaid oopereid, mis kunagi loodud, vaid ka seepärast, et on minu kui laulja ja pedagoogi teel olnud märgiline teos. Võin päris julgelt väita, et tunnen end selles materjalis üsna koduselt. Estonia laval on nimiosa läbi aegade laulnud suurepäraste häälte ja rollikontseptsiooniga lauljannad, kuid pean siiani ületamatuks elamust just 1964. aastal Riias: lavastus ja Pinkertoni osatäitja olid küll kuidagi luitunud ja staatilised, kuid peategelast laulis ME Ti tõusev täht, 25aastane Teresa Stratas ja Sharplessi rollis oli Georg Ots!
Võtsin kutse minna kuulama taastatud vana lavastust vastu vastandlike tunnetega: ühest küljest pelutas nii vana lavastuse „soojashoidmise” fenomen ning meie teatrisaalide äärmiselt erinev akustiline olukord, kuid samas oli ootus kohtuda heade lauljatega ja võib-olla ka uute nimedega laulumaailmas. Olen viimastel aastatel külastanud Riia ooperiteatrit päris mitu korda, nautinud sealset akustikat, kuulates Verdi „Aidat”, Puccini „Toscat”, Massenet’ „Wertherit” ja Hvorostovski – Ilja romansiõhtut ning näinud 2009. aasta Saaremaa ooperipäevadel lätlaste Wagneri „Lendava hollandlase” etendust. Kuulnud ka sellest teatrist välja kasvanud maailmalavadele siirdunud Inese Galantet, Aleksandr Antonenkot, Elīna Garančat, Sonora Vaicet, Armans Siliņšit jt.
Lauljad head viimse väikerollini
Istusin Puccini „Butterfly” etendusel Estonia saali viimases reas, seega parimas akustilises paigas: siia kandusid hästi koolitatud hääled oma loomulikus vääringus, ilma et orkester neid oleks katnud, nagu see kahjuks juhtub selle saali esimeses pooles. Et see tõsiasi pole minu foobia, sain kinnitust „Onegini” etendusel, kuid sellest hiljem.
Lauljad olid tõesti igas mõttes head ja seda viimse väikerollini! Olin esialgu kurb, et peaosas lubatud Asmik Grigorjani asemel figureeris täiesti tundmatu nimi. Olin lootnud taaskohtumisest viimasel Taevi konkursil unustamatu mulje jätnud lauljannaga põnevat elamust. Aga taas kogesin, kui eksitavad on eelarvamused ja kui üllatusrohke on vokaalmaailm. Aleksandra Chacinska Poolast oli kui veeliilia, mis lummab ja sädeleb erinevate valguste paistel! Värvide ja dünaamikate rohkus, pieteeditundega dramatism, liigutuste graatsia – kõik see oli nauding nii silmale kui kõrvale. Mul on olnud õnn viibida Claude Monet’ aias Lääne-Prantsusmaal Givernys, kuhu kunstnik rajas kõige muu hunnitu hulgas ka jaapani stiilis kaarja sillaga tiigi, milles ujumas mitmetes värvitoonides veeliiliad, ja kus ta oma maja seinad kaunistas jaapani kunstnike gravüüridega (neid kollektsioneeris ta juba aastast 1871, mil viibis Jaapanis), tehes nende loojad Euroopas tuntuks ja kollektsionääride ihaldusobjektiks. Jaapani turistid käivad selles paigas nüüd nagu pühamus.
Vaadates Läti Rahvusooperi lavastuse kujundust (stsenograafia Juris Salmanis, kostüümid Kristīne Pasternaka) ning Butterfly ja Suzuki liikumist, näis, et kõik see oli omas ajas inspireeritud noist gravüüridest. Toodi ju see ooper Riias lavale vaid 11 aastat pärast esietendust La Scalas. Kujundas ja mõjutas ju Monet XIX sajandi lõpus paljude Euroopa kunstnike maitset kõige jaapanipärase mõistmisel. Ja kuigi Puccini tellis esialgu libreto David Belascolt Ameerika kirjaniku John Luther Longi jutustuse järgi ning suur osa muusikastki on loodud Ameerika pinnal, on autor oma repliikidega klaviiris andnud väga selged vihjed jaapani kommetele ja olmele. Lavastajate ja tõlkide jaoks on läbi aegade olnud vaidlusobjektiks kaks versiooni: nimelt pärast esietendust La Scalas 17. II 1904 on autor teinud 1907. aastal muudatustega variandi. Tulemuseks on sotsiaalse probleemistiku pehmenemine tekstis ja ehk seeläbi ka pealiskaudsemaks muutunud teose veristlik olemus. Kuid tänu uuele variandile on olemas II vaatuses la-bemoll minooris aaria: „Che tua madre …” („Kui su ema …”), mis annab muusikalises ja emotsionaalses plaanis ooperile suure lisaväärtuse!
Tenori rolli selles ooperis on lahendatud mitmeti, kuid tundub, et Puccini on soovinud siiski, et suure laeva Abraham Lincoln kapten, kes esialgu läheb ilmselt vastu põnevale ja erutavale seiklusele, saab siiski lummatud selle 15aastse jaapanlanna hardast, naiivsest imetlusest ja siirast armastusest ning nii seda rolli selgi õhtul esitati. (Nauding oli kuulda, kuivõrd suveräänselt „istus” tenori hääl kogu I vaatuse üleminekuregistris ning saatis saali kvaliteetseid si-bemolle!) Täislaenguga nii meloodiate kui emotsioonide poolest on „Butterfly” kõik ansamblid, nii Pinkertoni ja Ameerika konsuli Sharplessi kui ka Pinkertoni ja Butterfly duetid I vaatuses, samuti Butterfly ja Suzuki stseen ja duett II vaatuses ning III vaatuse ansambel finaali eel. Kõik kõlas veenvalt ja kaasahaaravalt. Kõik, nii Suzuki – Olga Jakovleva, Pinkerton – Andris Ludvigs kui Sharpless – Jānis Apeinis olid väärilised partnerid nimiosalisele Chacinskale. Loomulikult ei sünni ooperietendusel midagi orkestri ja dirigendita – siin valitses harmoonia, soolode maitsekas musikaalsus. Dirigent Mārtiņš Ozoliņš tundub olevat eriti sensitiivne lauljate suhtes: oldi ühtses hingamises, eriti võlus sünkroonsus Chacinska fermaatide ja fileeringutega.
Tänapäeva toodud Onegin, põnev elamus
Pühapäeval kuuldud Tšaikovski „Jevgeni Onegin” pakkus väga põnevaid elamusi, ärgitades erinevaid emotsioone ja mõtteid. Kuna ka selle ooperiga olen juba konservatooriumipäevist ülilähedastes suhetes ja tean peast pikki lõike Puškini poeemist, siis erineb minu kuulaminevaatamine kindlasti publiku enamuse omast. Kuid õnneks on mul säilinud see inimloomuse lapsemeelsus, millest on nii lohutavalt rääkinud Jaan Kaplinski, mistõttu kuulasin ja vaatasin suurima huviga, mida pakutakse. Eesriide avanedes lummas ootamatu valgusküllus, mis tungis läbi maast laeni ulatuvate külgakende, ja foonil liikuvate okstega hiiglaslikud pargipuud. Sellega loodi nii Tšaikovski kui Puškini soovitud atmosfäär, mille keskmes Tatjana olemus-nukrus, tema kui loodusest lohutust otsiv üksiklane. Katrīna Neiburga videoinstallatsioonid on meelde jäänud juba „Lendavast hollandlasest” ja taas pean tunnistama, et see sobis mulle ka siin absoluutselt. Kui avastseeni asetamine suurele voodile, kus valitseb valge värv, võis olla küsitav, siis lõpustseeni samasse interjööri toomine andis mulle vastuse. Igale vaatajale jäägu tema fantaasia õigus, minule tundus see filosoofiline kontsept – meie algus ja lõpp on kõigil sama. Iseküsimus, kas mulle sobis kostüümikunstniku värvigamma ja tegumoodide valik. Kuid kuna tegevus on toodud tänasesse päeva, siis vahest on tahetud rõhutada masstoodangu(inimese) sisulist hallust?
Lavastaja Andrejs Žagars, kes on 1996. aastast ka selle teatri direktor, on olnud aastaid näitleja, mis on andnud talle suure eelise töös rollide lahtimuukimisel. Ta on lavastanud terve rea oopereid nii oma kui välislavadel. Vaimukad olid viited
Puškini tekstinüanssidele: Tatjana omas ajas tabuks peetud erootikasugemetega unenägu karust, kes ta enda omandiks kuulutab, ning viimases vaatuses foonil kujutatud Neeva jõe vetesse ilmuv suur laev ajal, mil Onegin kurdab teda kõikjal saatva igavuse üle ning väidab end olevat kui Tšatski (Gribojedovi näidendi „Häda mõistuse pärast” tegelane), kes on sattunud laevalt otse ballile. Need vihjed muidugi eeldavad, et vaataja on lugenud Puškini „Jevgeni Oneginit” (muide, Betti Alveri tõlge ja kommentaarid oleks väga hariv lugemine praegustele gümnasistidele!).
Ja nüüd siis lauljatest. Ka sellel õhtul oli lauljate koosseis igati väärikas. Tatjana Larina rolli laulnud Aira Rurane on taas üks Riia ooperiteatri juveel. Tal on huvitav, mahlane ja suure energiaga hääl, mis ainsana suutis ka orkestri tutti’de puhul end ka meie saali keskpaigas maksma panna (istusin seekord 9. reas).Tema dramatism paistab olema piirideta. Võib-olla oodanuks viimases vaatuses enamat küpse naise väärikust, kuid vokaalne käsitlus meeldis igati. Onegini rollis oli „Butterflyst” tuttav Jānis Apeinis. Tema Onegin oli resigneerunud, ehtne Byroni Child Harold, kuid mulle jäi vajaka dändilikkusest, sellest tänases mõistes „moekutist”, kellest Puškin nii ohtralt vestab. Võib-olla on see kostüümikunstniku ja lavastaja taotlus näha inimest tema egoismiga selles universumis väiksemana? Küll aga meeldis Apeinise kõlakultuur ja fraseerimine ning kirg lõpuvaatuses, kus tema lüüriline bariton pakkus kuulajale kogu värvipaletti, mis tema võimuses. Kelmikas oli ühe teatrikülastaja repliik – naised on läbi ajastute valedesse meestesse armunud! Äärmiselt sümpaatseks laulis ja mängis Lenski rolli Viesturs Jansons – lüüriline, kuid mitte imalalt magusa tenorihäälega kurb üksiklane!
Hinge puurivalt nukker oli duellistseeni aaria „Kuhu … ” ning väga muljetavaldav lavapilt koosluses videoga – suures tühjuses üksik tänavavalgusti ja taamal kuskile kihutavad autode tuled. Ootamatu oli selle stseeni lahendus: pärast kõhklusi, kas mitte leppida, kuid tehes siiski eitava otsuse, liigub Lenski abitult, relv ettesirutatud käes, nagu soovides lepitust, ent Onegin tapab sõbra lähilasuga. Seega ilmne mõrv, mis on andnud lavastajale fantastilise variandi viimase vaatuse poloneesi lahenduseks: taustal liigub kõrgseltskond, kes ilmselt tulnud raamatu presentatsioonile (Tatjanast on saanud kuulus kirjanik?!), ning esiplaanil unes hingevaevades vähkrev Onegin. Viimase vaatuse lahendusele lisandus lavastaja teisigi vaimukaid leide rahvastseenides: Larina sünnipäeval I ja Tatjana nimepäeval II vaatuses. Dirigent oli Atvars Lakstīgala. Orkestrist sai sellel etendusel erilist naudingut tšellorühmalt ja inglissarvelt. Kuna istusin saali keskel, siis ei julge öelda, kas dirigendi võimuses oleks olnud tutti kohtades enam diferentsi otsida, sest nüanssidest ja tekstist läks nii mõndagi kaduma. Aga mis teha, kui ollakse harjunud Riia selleks määratud ooperimaja akustikaga. On dispuuti ärgitav lavastus, kuid äärmiselt huvitav!