Suvel jõudis eesti lugejateni viimaks üks Luhmanni tähtsamaid ja kogukamaid teoseid, 1984. aastal ilmunud „Sotsiaalsed süsteemid”. Selle raamatu teoreetiline ambitsioon ei piirdu kaugeltki vaid sotsioloogiaga, see ulatub filosoofiasse, semiootikasse, ajalooteadusesse, õigupoolest peaaegu igale poole. Jah, tagasihoidlikkusega „Sotsiaalsed süsteemid” just silma ei paista. Juba raamatu esimeses lauses sedastatakse, et „[s]otsioloogias on teooriakriis”, mille lahendamiseks pakub Luhmann meile kõikehõlmavusele pretendeerivat Suurt Teooriat, lausa „paradigmavahetust” ühiskonnateaduses. 1984. aastaks oli niisugune ettevõtmine taas akadeemiliselt korrektne. Varem, 1950. ja 60. aastatel, kui loeti õhinaga Karl Popperit ja peeti külma sõda, ei nautinud sellised totalitarismiga võrreldud teooriad suuremat soosingut. Ühiskonnateaduste meetodite üle peetud positivismitülis (Positivismustreit) ei jäänud akadeemilises praktikas peale mitte ühiskondlikku totaalsust silmas pidavad kriitilised teoreetikud, vaid alalhoidlikumad töömesilased, kes rõhutasid üksikute tõsiasjade kokkukogumise ja „väikeste” teooriate lakkamatu proovilepanemise tähtsust.
Luhmanni õpetaja Talcott Parsonsi tegevusteooria (action theory) ja teiselpool raudset eesriiet õpetatud dialektiline materialism tundusid oma ebateaduslikus ambitsioonikuses sobivat üksnes akadeemilistele šarlatanidele ja teistele „avatud ühiskonna vaenlastele”. 1980. aastatel kujunes konjunktuur teistsuguseks. Hakati rääkima Suure Teooria tagasitulekust, ehkki Luhmannile ei osatud väljaspool Saksamaad siis veel mõelda. Silmas peeti hoopis Foucault’d, Althusseri, Habermasi, Derridad. Habermas ise, kes oli „Sotsiaalsete süsteemide” ilmumise ajaks Luhmanniga juba aastaid piike murdnud, oskas teose tähtsust siiski hinnata. Tema arvates polnud pärast selle raamatu avaldamist Luhmanni teooriale mõisterikkuse ja „teoreetilise fantaasia” poolest enam võrdset. Polnud juhuslik, et Habermas võttis Luhmanni projekti hindamise ette modernsusele kui filosoofilisele teemale pühendatud raamatus. „Sotsiaalsetes süsteemides” visandatud teooria on tõepoolest tihedalt seotud modernsuse ajaloo ümbermõtestamisega, mis sai alguse Bielefeldi ülikooli kogunenud teadlaste töödes. Nagu Reinhart Koselleck tõlgendas ka Luhmann XVIII sajandi lõppu omamoodi „sadulaajastuna” varase uusaja ja modernsuse vahel, mil ühiskondlikud süsteemid hakkasid üha enam üksteisest eristuma funktsionaalses võtmes.
Kuigi ebavõrdsus ei kadunud, liigendus ühiskond mitte enam valitsevate ja alamate klassidena, vaid osaeesmärkide teenimisele pühendatud süsteemidena nagu õigus, poliitika, majandus, kunst jne. Sageli öeldakse, et uusajal kipuvad kõik vaimse tegevuse valdkonnad sissepoole vaatama, liikudes keerd keeru haaval mööda eneserefleksiooni spiraali: romaane kirjutatakse romaanide kirjutamisest, filme tehakse filmidest, kujutav kunst kujutab eeskätt iseennast ning filosoofias peetakse kõige põletavamaks filosoofia olemuse küsimust. Luhmanni puhul on see tähelepanek arendatud universalistlikuks ühiskonnateooriaks, kus samasugune enesele osutav lühinägelikkus iseloomustab kõiki sotsiaalseid süsteeme: kunstile kunsti pärast vastab majandus majanduse pärast, teadus teaduse pärast ja poliitika poliitika pärast. Tööjaotuse teema on sotsioloogias muidugi üks vanemaid. Sellele pühendasid tähelepanu nii Adam Smith kui, sajand hiljem, Émile Durkheim. Luhmanni teoorias võtavad asjad aga sootuks uue pöörde. Kuna tema arvates ei saa inimese kohta öelda, et ta kuulub vaid ühte funktsionaalselt eristunud süsteemi, siis ei saa inimest lugeda ka osaks ühiskonnast – viimane pole mitte hulk inimesi, vaid katkematu enesele osutav kommunikatsioon.
Siit siis Habermasi süüdistus „antihumanismis”, millest hiljem on saanud lihtsustav arusaam, nagu poleks inimesel Luhmanni teoorias üldse kohta. Subjekti mõistest soovis Luhmann tõesti loobuda. 80ndatel polnud selles aga midagi uudset: paljud Suured Teoreetikud, eeskätt Foucault, olid „inimese lõpu” teema juba ammu käibele toonud. Subjekti asemel hakati rääkima subjektiveerimisest kui võimutehnikast. Zeitgeist soosis tollal tehnoteooriat teistelgi põhjustel. Kui turule ilmusid esimesed koduarvutid, ei tundunud küberneetika korraga enam lootusetult esoteerilisena ja seetõttu võis rohkem huvilisi leida ka „teist järku küberneetika” mõistele rajatud teooria. Meenutagem, et kolm aastat enne „Sotsiaalseid süsteeme” ilmus Kraftwerki album „Computerwelt”. Uue rütmiga ühiskond kirjeldas ennast uut moodi ja nõudis selleks uut, senisest keerulisemat teooriat. 1985. aastal võis Habermasi komplimenti süsteemiteooria mõisterikkuse kohta siiski võtta pigem avansina. Ehkki Luhmann lähtus „Sotsiaalseid süsteeme” kirjutades eeldustest, et selle põhimõistestik (süsteemi ja keskkonna eristus, autopoiees, eneseleosutamine, mittevaimne tähendus jne) on rakendatavad kõigi ühiskondlike süsteemide puhul, polnud ta seda raamatu ilmumise ajaks veel veenvalt näidanud. Põhjalikud uurimused majanduse, teaduse, õiguse, poliitika, kunsti, religiooni ja moraali kohta ilmusid alles hiljem.
Nüüdseks näib Luhmanni ühiskonnateooria seevastu tõesti hämmastavalt järjekindla tervikuna. Selle tulemusena on „Sotsiaalsetest süsteemidest” tagantjärele kujunenud suurepärane teatmeteos, mille abil täiendada ja mõtestada üksikuurimuste arutluskäike. 1997. aastal ilmunud „Ühiskonna ühiskond” on ehk ülevaatlikum, kuid see pole nii kaasakiskuv, siit ei leia me seda avastamistuhinat ja poleemilist kirge, mis saadavad „Sotsiaalsete süsteemide” rohkem kui kaheksatsadat lehekülge. Kaheksakümnendad olid selleks ajaks läbi ja süsteemiteooriast saanud üks etableerunud akadeemiline suundumus teiste seas. Kuna „Sotsiaalsed süsteemid” kujutavad endast niisiis alles hiljem üksikasjadeni arendatud teoreetilise ettevõtmise sulgude ette toodud osa, peab ettehoiatavalt mainima, et see raamat on lausa kõrguskartust põhjustavalt abstraktne. Nagu Luhmann ise ütleb, kulgeb siin lend „pilvedest kõrgemal ja [tuleb] arvestada üsna paksu pilvkattega” (lk 14).
Nõnda tüseda ja keerulise raamatu tõlkimine väärib loomulikult imetlust ja kiidusõnu. Neologisme on selles teoses kümneid, kui mitte sadu ja võib ette kujutada, millist vaeva tõlkija ja toimetaja nendega on näinud. Samas peab kahjuks ütlema ka seda, et kohati teeb tõlge lugemise tarbetult raskeks. Tundub, et on soovitud iga hinna eest vältida võõrsõnu, isegi siis, kui neid kasutatakse originaalis. Seetõttu moondub päris sageli saksa keeles niigi keeruline lause täiesti arusaamatuks. Mõni kord on tulemus – ütleme otse – üsna jabur, näiteks siis, kui saksakeelse „Denkgeste” (mõttežest, mõttestrateegia) tõlkevasteks saab „vaimne käeviibe”. Alati ei ole muidugi otstarbekas teksti koormata saksakeelsete terminite sulgudesse lisamisega, filosoofiliselt laetud mõistete puhul oleks seda aga kindlasti teha võinud. Kui eesti lugeja leiab tekstist sõna „sulandumine” (lk 28), ei oska ta aimatagi, et selle taga on Hegelilt pärinev „Aufhebung”, seda enam, et siinmail on filosoofid tõlkevasteteks pakkunud pigem „ületamine” või „järele jätmine”. Fenomenoloogilise taustaga „Intention” ei paista tähendusele pühendatud peatükis eestikeelse sõna „eesmärk” (lk 113) tagant piisavalt välja; „Selbsthypostasierung” on kõike muud kui „vaegmõtestamine” (lk 36). Juhul, kui sotsioloogid ja filosoofid on kaldunud mõnda saksakeelset väljendit erinevalt tõlkima, oleks samuti originaali lisamisest kasu olnud. Sõnaga „elavik” oskab lugeja vaevalt midagi peale hakata, kui seda pole joone all selgitatud.
Selle üle, kas sõna „Lebenswelt” vasteks sobib paremini „elavik” või „eluilm”, võib muidugi vaielda (siinkirjutaja kindel eelistus kuulub viimasele); kurval kombel on raamatusse sattunud aga ka tõlkevigu. Raske tekst muutub sell
isel juhul päris läbitungimatuks. Soovitan igal juhul „Sotsiaalseid süsteeme” lugedes hoida originaali käeulatuses – seda läheb päris palju vaja.
Neist märkustest hoolimata võib uue klassiku eesti keelde jõudmise üle ainult rõõmu tunda. Maailmas, kus poliitikast kipub saama üks solipsistlik enesele osutav süsteem teiste seas ning avalik sfäär killustuma vaid iseenda eesmärke silmaspidavateks professionaalseteks huvigruppideks, on Luhmanni lugemisest palju kasu. Tema veendumus, et mingit üldisele ratsionaalsusele tuginevat poliitilist foorumit ei saagi tekkida, on ehk liiga pessimistlik. Pärast Luhmanni antud õppetunde pole aga enam võimalik ühiskonnast mõelda senise naiivsusega. „Paradigmavahetus” on aset leidnud – meeldib see meile või mitte.
1 Selle teema kohta on siiani ületamatuks allikaks Jaak Tombergi „Postmodernsest nimepillamisest” Keel ja kirjandus, 2005, nr 12, lk 984–995.
2 Quentin Skinner, (toim), The Return of Grand Theory in the Human Sciences. Cambridge University Press, 1985.
3 Jürgen Habermas, Der philosophische Diskurs der Moderne. Suhrkamp Verlag, Frankfurt am Main. 1985, lk 411.