Esmaspäev, 21. VI
Öösel oli tibama hakanud. Esialgu polnud hullu, sest René Eespere autoritund ?Trivium? oli kammerlikuna niigi planeeritud kell 13 kohvikusse, mitte õue. Musitseerisid Harry Traksmann, Neeme Punder ja Tiit Peterson. Eesperele on omane filosofeeriv, mõtestatud lähenemine pea kõigele, mis ta loomingus ette võtab, seda samuti tervikkava vormides. Nagu nüüdki: ?Trivium? (1991) flöödile, viiulile ja kitarrile tähistab kolmikteelahet (minevik, olevik, tulevik), ka kolme muusikut oma motiividega, see on sümbioos mitmetest isiklikult kogetud märksõnadest; ?Modus vivendi? (1998) flöödile ja kitarrile on kiiresti varieeruva elu kujutus; ?Motus? kitarrile (2002) katkematu liikumine, mis algab ja lõpeb ei kuskil. Loo tellis saksa kitarrist Klaus Jäckle, nüüd kõlas oopus esiettekandena Eestis; esmaesituses üldse aga mängiti kitarritriot ?Tres in unum?, mis sedavõrd värske, et autor lisandus ettekandesse dirigendina. Helilooja kommentaarid praotasid ukse salapärasesse loomemaailma, kuulati põnevil. Isiklikult ei oska ma Eespere arvukat loomingut kuidagi lahterdada. Sestap küsisingi Jürissonilt, mis maa muusikat tema siin tunnetab? Jürisson: ?Euroopa.? Ja nii vist ongi, peaasi, et ollakse aus ja andekas.
Kell 21. Juba ammu sai selgeks, et taevased veed suruvad kava ?Idamaa õhtu? kohviku terrassilt koolimaja saali. Sellegipoolest saabus atraktiivsust tõotavat etendust vaatama arvukalt inimesi. Nimelt etendus see oligi, kuivõrd Andres Mustonen sehkendas kogu aeg mööda lava ja ees põrandalgi kostümeeritud Hortus Musicuse seas ja taustal, rääkimata kõhutantsutrupi Zahira (juh. Pille Roosi) nauditavatest soolo- ja grupietteastetest. Alustades lubas Mustonen teha kuuldavaks kolm maailma nende vastastikuses seoses: araabia, keskaegse Euroopa ja Ameerika ? viimast oli määratud ainumana kandma löökpilligrupp Drum Prana ehk Tanel Ruben ja Dmitri Dmitrenko hortuslase Riho Ridbecki toel. Kava esitati non-stop, sujus tõusvas joones ja andis aimu, et oma muutumistes püsib see varem juba mitmel korral etendatuna ikka värskena. Puhtmuusikaliselt tõusis enim esile XII sajandi truvääride lugu Jaan Arderi soleerimisel.
Teisipäev, 22. VI
Kell 13 koguneti Arturi Juures kuulama Fred Jüssit, kes eksponeeris raba ja metsa hääli, s.o. suleliste, pisut ka konnade laulu. Jutud ja plaadistused kütkestasid ? nagu see tolle mehe puhul alati on olnud. Tund tipnes helinäidetega linnulaulu ja (kunst)muusika sünteesist.
Kell 22 ?Öö laulud? kirikus, esinejaiks Teele Jõks ja Peep Lassmann. Vaieldamatu tipptund nii esinejate kui pakutava poolest, XX sajandi muusika kava väärib üleslugemist. Alustati George Crumbi lauluga ?Öö?, millega saavutati hetkega õilis meeleolu, järgnesid varane Schönberg ?Gedenken?iga? ja Lepo Sumera laul ?Tähed? peenelt läbi tunnetatud ning kaunilt kujundatud esituses. Kahe meistri koostöö on alati nauditav, kohati respekteeris professor võib-olla liigagi meie esimetsosoprani suurt, puhast ja varjunditerohket häält, helisedes sellest aga siiski läbi. Sumera klaveripala ?Pardon, Fryderyk!? algul otsekui jätkas romantiseeritult laulu tooni (tsitaat!), alles siis tuleb see orientaalse värviga osa, mille pärast autor Chopini ees ?vabandab?. Paljude jaoks kujunes õhtu kõrgpunktiks itaalia helilooja Franco Alfano (1876 ? 1954, sama, kes lõpetas ?Turandoti?) ?Kolm Tagore poeemi?, impressionistlike joontega suurt kantileeni nõudev väga mõjus muusika. Järgnesid omakorda kolm Messiaeni lühikest laulu ning seejärel Lassmannilt tema kaalukaima etteastena ?Prohvetite, karjuste ja maagide pilk? Messiaeni tsüklist ?Kakskümmend pilku Jeesuslapsele?. Kava lõpetati eesti muusikaga, ent Alfano mõju ei kustutanud miski.
Kolmapäev, 23. VI
Kell 13 kirikus: hortuslased, Maano Männi, Toomas Nestor, Aare Tammesalu ja Andres Uibo ning ?Kingitus kuningale?, s.o. kava Bachi ?Muusikalise ohvri? tervikettekandega. Teatavasti koosneb teos kolmeteistkümnest vabalt grupeeritavast või üksikult esitatavast suveräänsest osast, ka tervikuna pole järjestus kanoniseeritud. Seepärast olnuks valitud järjestus võinud kavalehelgi esineda samaselt, nüüd oli publikul aga tülikas järge pidada. Esituslikult oldi enam kui korrektsed, kasulik oleks edasi ühtlustuda ja süveneda, sest alati saab paremini. Mõõdukas lavastuslik-tähenduslik lähenemine asjale ? muusikute ristikujuline laialipaigutus kirikuruumi, läbimõeldud ümberasetused, Mustoneni küünalde süütamisest tekitatud parajad pausid ? aktsentueeris tänuväärselt iga järgnevat numbrit.
Kell 19 taas kirikus: Veljo Tormise autorikontsert, esinejateks Kadri Hunt Peep Lassmanni ja Tobiase Kvarteti saatel, Urmas Vulp Lassmanniga ning Tobiase Kvartett ise. Tänu Veljo kommentaaridele oli kava hea jälgida, mõndagi rahvalaulu olemusest, ettekandmise taustast, tagasihoitud ilmestuse põhjusist leidis ehk aimu ja selgemat väljakuulmist (?Kuus eesti jutustavat rahvalaulu? naishäälele klaveri saatel, ?Kurvameelsed laulud? metsosopranile ja keelpillidele). Huvipakkuvad olid nii õpitööna aastatel 1952-53 Moskvas kirjutatud ?Andante? ja ?Vivace? viiulile ja klaverile kui spetsiaalselt selleks kontserdiks ?Kalendrilauludest? keelpillidele ümber pandud neljaosaline ?Jaanikvartett?. Tagasiteel Tallinna säästis autor mind kooritsükli partiide võrdlemisest keelpillide partiidega, tunnistades, et need põhiliselt kattuvad. Mis lummas kooriseades, see lummas ka siin, kuid mõistagi teisel tasandil.
Suure-Jaani muusikapäevi pole mullustega mõtet võrrelda, sest isegi rabakontsert oli siis teine, omamoodi kordumatu. Publiku moodustasid valdavalt keskealised, küllalt võis näha ka noori ja lapsi. Elanike muusikalised vajadused on kõrged ning näib, et seitse aastat tagasi alanud heatasemelise muusika pakkumine on äratanud nõudmise. Kohale tullakse järjest kaugemalt ümbruskonnast, ka Viljandist. Küllap seepärastki, et ei olda, akadeemilisi kavu vältimata, aiva kõrgakadeemilised või kitsad-spetsiifilised. Ollakse just niisugused, nagu regioon tervikuna vajab ja välja kannab.