Oma autobiograafias peab Lem oluliseks perekonna, eelkõige arstist isa ja tema meditsiiniraamatute mõju, läbielatud sõdu ja okupatsioone, millest nende pere imekombel välja tuli, kuigi nad aeti minema kodulinnast Lwówist (Lvivist) ja Lemi onu lasid sakslased koos hulga teiste poola haritlastega sõja alguspäevil maha. Nimetamisväärt on, et koolipõlves tehtud intelligentsitestide järgi oli noor Stanisław kõige kõrgema IQga koolilaps Lõuna-Poolas (IQ = 180).

Lemi viimastest mõtteavaldustest  kõlab sügav pessimism ja misantroopiani ulatuv pettumus inimeses. Toonasest tehnooptimismist või vähemalt vaimustusest tehnoloogia võimaluste üle, mida kajastab näiteks raamat “Summa technologiae”, ei ole midagi järele jäänud. Ta leiab, et inimene on tapja-ahv, kelle kätte on antud habemenuga.

Nõukogude Liidus oli Lem populaarne, võib-olla populaarsemgi kui oma kodumaal, kus tema fantaasiarikas ratsionalism ja klerikalismi põlgus leidsid vähe vastukaja. Ning kindlasti ka Eestis, kus Lemi jutte on uuesti avaldatud ka iseseisvusajal. Lemi tähendust kultuurile, mida peaaegu söandan nimetada nõukogude kultuuriks, ilmestab seegi, et tema romaani “Solaris” järgi tegi filmi Andrei Tarkovski. Lem oma science fiction’iga oli üks meie aknaid vabamõtlemisse nagu Norbert Wiener oma küberneetikaga. Tema aitas teadlaste ja tehnikute seas levitada filosoofilis-esseistlikku mõtet, näha teaduse ja tehnika saavutusi, probleeme, ent ka ohtusid laiemas perspektiivis, mille eest peame talle olema tänulikud.

Ühes oma viimases intervjuus ütleb Lem, et ta ei usu elusse pärast surma, kuna selle kohta ei ole mingeid usaldusväärseid tõendeid. Tunnen, et siingi olen temaga solidaarne. Oleks imelik öelda talle “Puhaku rahus”, sest seda, kes võiks puhata, ei ole enam olemas.