Lauri Lagle rütm on ajanud mind siiamaani rohkem nihelema kui mediteerima. Olgu, ma ei ole tegelikult mingi meditatsiooniasjatundja, aga kujutan ette, et rütmiga kaasamineku tunne peaks seda praktiseerides tekkima küll. Sünkroonsus enda ja teisega. Ühtsustunne, maailmaga paaritumine. Jälle räägin teatriarvustuses tunnetest, aga ma ei usu midagi, mida ei tunne, ega kirjuta midagi, mida ei usu. Pole aega valetada. Kirjutamine sellest, mida tead, olekski valetamine. Sest ei tea ju, mida tead. Kirjutamine nii, et ei tea, annab ruumi midagi teada saada. Selle lavastuse puhul meeldib mulle, et Lauri Lagle on lavastanud seekord nii, et ta ei tea. Vabandust, kui see kõlab kuidagi halvasti, aga mõeldud on see tunnustusena. „Suur õgimine” on laurilaglelik Lauri Lagle lavastus mitmes mõttes, aga siit on puudu – taas palun lavastajalt vabandust väljenduse pärast, aga mulle tundub, et eesti teatri kontekstis võib nii öelda – sašapepeljajevlik laurilaglelikkus, mis jooksutab mul juhtme kokku ja mõtte kinni. Puudu on ruumipuudus, sest siin on nii rütmi kui ka ruumi lisada oma rütmikombinatsioone: löögi peale trioole ümiseda või vabamale improvisatsioonile biiti alla toksida.

Lauri Lagle on lavastuse inspiratsioonina kasutanud Marco Ferreri filmi „La Grande Bouffe” aastast 1973. See on see friigifilm, kus neli meest lähevad maamajja ennast surnuks sööma ning kus lendab kõikvõimalikku tahket ja vedelat igasse ilmakaarde. Mõned filmistseenid on mingis võtmes etendusse toodud, näiteks Marcello Mastroianni kõhuprobleemide stseen on adapteeritud Marika Vaarikule ja keeratud veel vint peale: on päris naljakas. Siiski, mulle meeldib lavastust läbiv väljapeetud nonsenss-aktsioon rohkem kui filmis kasutatud räme-esteetika. Peale nende mõningate stseeniadaptsioonide ja mingi rütmilise kooskõla tegelikult filmil ja lavastusel suurt midagi ühist polegi, nii et ärme sellest filmist parem rohkem räägi.

Etendus on enamuse ajast tegelikult väga naljakas. Vähem aega on õlakehitamistunne ja suisa vähe on sootuks tüütu. Mõned stseenid venivad, eriti monoloogid, mille tekstid on pärit eri allikast (mitte samanimelisest filmist) ja on kohati küll huvitavad, aga mõjuvad tihti ka kui diibipüüded valest kohast. Noh, nagu liblikavõrguga vee all: igal juhul ei saa seda kätte, mida püüad – ning kui midagi saadki, on see ikkagi ainult kala, mitte mingi tiivuline olend. Etenduse viimane monoloog, kus Marika Vaarik räägib tuntud tiivulisest olendist – inglist – ja oma lapsepõlve toidutraumadest, läheb üsna mööda ning venib kohutaval kombel: arusaamatu, milleks selline pateetiline monoloog sellest, kuidas laps liha süüa ei saanud, sest see oli roojane, tsitaatidega vanast testamendist. Küsimust „milleks” tekib lõpupoole üldse rohkem, terava lõpu asemel peame nägema kõigi nelja tegelase vaevalist suremist. Muidugi on efektne, kuidas näiteks Eva Klemets kõigis toiduainetes püherdab ja sureb siis söögilaual nagu jahune Ophelia, aga ka see oleks võinud olla kuidagi kontsentreeritum. Minu arust need nonsenss-Hamletid oleks võinud kiire shakespeare’liku lõpu teha. See oli ju nauding, millesse nad surra plaanisid, mitte kahetsust täis igin ootamatult diipidel teemadel.

Etendus meeldiski mulle kõige rohkem oma nonsensis. Inimesed on kokku tulnud, et korraldada oma viimane söömaaeg, mis lavastuse tutvustuse kohaselt „ … ei nõua kelleltki enam varjumist. Võib ära unustada vaevalise psühholoogia, ikestava mineviku ja ahistava kannatamise. Kui viimane, siis järelikult on kõik juba hästi. Inimesed ei pea enam kartma”. See ongi lavastus sellest, mida inimesed teevad, kui nad enam ei varju oma hirmu taha. Mis neist üldse järele jääb, kui nad eesriide tagant välja tulevad? Miks me arvame, et ilma oma psühholoogiliste probleemideta, kannatuste ja minevikutaagata oleksime kuidagi tõelisemad kui nendega koos? Mis siis, kui tõstnud oma küljed varjatusest välja, jääbki meist järele ainult nonsenss? See ongi vabaduse puhul nii hirmutav, et äkki me kaome ise ära, niipea kui ennast varjatusest üles otsime. Kui on vabadus, kaob defineerimisvajadus. Ilma jäänud definitsioonist, kaob ka subjekt ning siis paistabki kõige mõistlikum lahendus ka füüsiliselt lahkuda, ennast surnuks süüa. Ent enne seda teha kõike, mis on siiani tegemata jäänud, olla aus ja vaba. Ning jällegi – raske koht, sest ühelt poolt on kõik tehtud ja teiselt poolt on kõik tegemata jäänud, sest koos kannatustega kaovad ka ihad ja tumedad kired. Nii et vabana enne surma ei ihalda sa mitte midagi või ihaldad mida tahes, ning kõik, mida sa suudad välja mõelda, on nonsess. Sa ei filtreeri enam müra seest välja olulist või vajalikku, sest filtreid pole ja kogu müra on võrdselt oluline või ebaoluline. Lõpuks pole vaja isegi enam süüa, sest müra tapab ka.

Lavastuse kunstnik Laura Kõiv on selle nonsensi ilusasti ka detailides kõlama pannud: kostüümid ja dekoratsioonid lähevad rütmi ja, kui vaja, rütmist välja. Kokkuvõttes on lavastus „Suur õgimine” üks suur rütmihäire, mis on kahtlemata keeruline peatükk maailma kardioloogias, kuid niimoodi teatrilaval analüüsituna annab vaimuka pildi inimese tegelikust sisust (või sisutusest) pärast eesriide langemist. On ehk ka vaatajal üht-teist mõelda pärast teatri (kujuteldava) eesriide langemist. Või hoiduda mõnda aega mõtlemisest, mis tähendab, et oma eesriiet sai ikka korra kergitatud. Kui kumbagi ei juhtu, siis pole ka midagi hullu, ju on rütm hästi paigas ja elu ilus. Isegi kui nonsenss jookseb mööda külgi maha, jätab see mingi jälje rütmile, mille võimalike häirete teadvustamiseks meile ongi kunsti vaja.