Kirjanik, näitleja, stsenarist ja lavastaja Pirkko Saisio (snd 1949) on olnud alati vastuvoolu ujuja, kes on oma loomingu ja sõnavõttudega osutanud Soome kirjanduselus ja ühiskonnas valitsevatele ebakohtadele ja eelarvamustele. Sõltuvalt ajast ja aadetest on teda nimetatud nii kommunistiks, natsiks, tagurlaseks kui ka kurjategijaks – „kurjategija“ ta tõesti oligi kuni 1971. aastani, mil Soomes homoseksuaalsus dekriminaliseeriti. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses avaldas Saisio romaane ka varjunimedega Jukka Larsson ja Eva Wein, luues neile siirdepersoonidele fiktiivsed elulood ja tõestades seega kirjanduskriitikute sookallutatud suhtumist: oletatava meeskirjaniku loomingu asjatundlikkust kiideti, seevastu kui naiskirjaniku oma peeti vähem usutavaks ja ebaküpseks.

Saisio teeb kirjandusajalugu

Saisio on olnud avalikus elus alates 1975. aastast, mil ilmus ta esikromaan „Elämänmeno“ ehk „Elu kulg“. Samal aastal lõpetas Saisio ka Soome teatrikõrgkooli. Esikromaanis räägib ta Helsingi Kallio linnaosas elavast töölispere elust 1950−1970ndatel, näidates realistlikult ajastule omast materiaalset vaesust ja vaimset rämedust. Romaan pälvis J. H. Erkko kirjanduspreemia ja sellest tehti kolmeosaline TV-seriaal, mis osutus väga menukaks ja mis on ka ajahambale vastu pidanud. Tollal läbinisti vasakpoolselt meelestatud Soome kultuurieliit nägi Saisios uut töölis­kirjaniku, aga Saisio ütles sellestki rollist lahti. Kuigi Saisio on kasvanud ateistlikus ja kommunistlikus Kallio töölisperes, läbib ta loomingut religioossete otsingute teema ja inimese igatsus spirituaalsuse järele.

Eelmisel aastal ilmus Heini Junkkaala sulest Saisio elulugu „Sopimaton“ ehk „Sobimatu“. Teos põhineb Saisio ja tema lähedastega tehtud usutlustel. Peaaegu tuhat lehekülge pikka raamatu on nimetatud avameelseks ja intiimseks – sama võib öelda Saisio enda loomingu kohta. Soome romaani- ja teatrikunsti vaieldamatu meister on nüüd rohkem kui kunagi ka rahvusvahelise huvi keskmes. Saisio teoste tõlkimisele annab kindlasti hoogu juurde tõik, et tema autobiograafiline Helsingi-triloogia valiti hiljuti mainekasse raamatusarja „Penguin Modern Classics“ – samasse seltskonda Simone de Beauvoiri ja Franz Kafkaga. Saisio on esimene elav Soome kirjanik, kes on selle au osaliseks saanud ja korraga lausa kolme romaaniga. Varem on kirjastuse Penguin raamatusarjades ilmunud Soome rahvuseepos „Kalevala“ („Penguin Classics“) ja Väinö Linna „Tundmatu sõdur“ („Penguin Modern Classics“).¹

Saisio Helsingi-triloogia kaks esimest osa, „Pienin yhteinen jaettava“ ehk „Väikseim ühisnimetaja“ (1998) ja „Vastavalo“ ehk „Vastu valgust“ (2000) olid Finlandia auhinna kandidaadid. Viimane osa, „Punainen erokirja“ ehk „Punane lahkumisraamat“ võitiski 2003. aastal Finlandia auhinna. Saisio seni värskeim romaan „Passio“ ehk „Passioon“, mille eesti tõlke andis Triin Taela vahendusel äsja välja kirjastus Varrak, oli 2021. aastal Saisio seitsmes Finlandia auhinnale kandideerinud romaan. Seega hoiab Saisio ka Finlandiale kandideerimise rekordit.

Eesti keeles saab lugeda ka Saisio romaani „Kaini tütar“ (tlk Hille Lagerspetz, Loomingu Raamatukogu 2018).² Originaalis 1984. aastal ilmunud „Kaini tütar“ on esimene Soome romaan, kus kirjeldatakse otsekohaselt kahe naise paarisuhet. Saisio oli oma ajast ees ka žanri poolest: tollal oli autobiograafiline kirjandus marginaalne nähtus, seevastu kui tänapäeval on sellest saanud lausa üks kirjanduse peavoole.

Viis sentimeetrit paks „Passioon“ on kahtlemata Saisio kõige mahukam teos. Romaan erineb autori varasemast loomingust sellegi poolest, et ainest on ammutatud Euroopa kultuuriajaloost, mitte autori isiklikust elust. Saisio on siiski rääkinud, et on valinud romaani tegevuspaikadeks kohad, kus ta on ise viibinud ja mis on teda puudutanud: Firenze, Veneetsia, Viin, Kraków, Haapsalu, Solovets, Helsingi jm. Erandiks on fiktiivne küla Goluboje Selo, mille Saisio on paigutatud Tveri kanti.³

Ehe kui inimese peegel

Lugedes Saisio „Passiooni“ esimest korda soome keeles selle ilmumisaastal 2021, mõtlesin, et kui end eurooplasena identifitseeriv inimene tohiks lugeda elu jooksul ainult ühe romaani, olgu see „Passioon“. On see häbematult öeldud? Lugenud „Passiooni“ uuesti eesti keeles, mõtlen ikka samamoodi. Ajaloolistest ja fiktiivsetest tegelastest ning intertekstuaalsusest pakatav virtuoosne „Passioon“ pakub rohkelt avastamisrõõmu nii haritud lugejale kui ka sellele, kes vajab natuke Google’i abi. Ainult põnevast koest meistriteose loomiseks ometi ei piisa: vaja on ka nõtket ja täpset keelt ning head lugu, mis n-ö kannaks kuni viimase leheküljeni, isegi siis, kui viimase lehekülje allserva on märgitud „718“ … „Passiooni“ lugu ja keel tõesti kannavad.

Lugu saab alguse XV sajandi Firenzest, kus dominikaani munk Girolamo Savonarola võitleb inimeste kullahimu vastu. Nii vaestel kui ka rikastel patukahetsejatel tuleb visata kogu eluks ebavajalik vara edevuse tuleriita. Mõne aasta pärast saab renessanss võitu askeesihulluse üle ja ketserlikkuse pärast üles poodud Savonarola põleb ise tuleriidal. Rikkad kaevavad maa sees peidus olnud aarded välja. Vürstinna Vasari võib kanda jälle oma mehelt kingiks saadud väärtuslikku kaelaehet. „Töömehe kämbla suurune raske kullast ehe“ (lk 19) on kaetud mitmesuguste vääriskividega ning sellel on kujutatud hea ja kurja tundmise puud koos maoga.

Erinevalt kullast on inimene surelik – „Passioonis“ surrakse kogu aeg. Iseennast ja oma edevust täis inimene lihtsalt kipub unustama, et ta pole igavene. „Tuleta mulle aeg-ajalt meelde, et ma olen surelik,“ ütleb oma vanale koolivennale Andreile Tauria vürst, suuradmiral, kindralfeldmarssal Grigori Aleksandrovitš Potjomkin, kes on saavutanud kõik, välja arvatud meelerahu.

Ehe aga rändab käest kätte läbi aastatuhandete Lõuna-Euroopast põhja poole. See on nagu Virgina Woolfi Orlando, kes vahetab välimust ja seltskonda, ainult et ehte saatust juhib inimene, mitte ese ise. Lõpuks satub ehte see osa, mis temast veel alles jäänud, 1950ndate Helsingisse vastuvõtule, kus tõstetakse klaase ja esitatakse tooste Soome ja Nõukogude Liidu suure sõpruse auks.

Algusest peale toob ehe endaga kaasa nii head kui ka halba. Ehe võimaldab selle omanikule vabaduse, uue alguse või lausa päästab tema elu, aga ehte kättesaamiseks – kui seda ei ole saadud kingiks või päritud – on omanik pidanud valetama, petma, varastama või koguni tapma. Kuigi „Passioonis“ on palju maagilis-­realistlikke sündmusi ja religioosset müstikat, ei ole ehtel endal niisugust paravõimu kui näiteks J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isanda“ sõrmusel. Ei, ehe on puhtalt materjal, mis peegeldab inimeste ootusi, lootusi ja pettumusi. Parimal juhul annab ehe inimesele tõuke eneserefleksiooniks, võimaluse vaagida ausalt oma valikuid, halvimal juhul on see vaid vahend, mille abil saada võimule või oma südametunnistus puhtaks pesta.

Misjaoks inimene elab?

„Passiooni“ maailmapilt on trööstitult tõetruu: inimene on julm, ahne ja vägivaldne olend, kes möllab risti-rästi rüüstates, mõrvates ning orjastades või alla surudes mitte ainult võõraid, vaid ka omasid. Seda kirjeldatakse romaanis ilustamata, kõike näinud krooniku häälega. See hääl ei ole sugugi hukkamõistev, pigem heatahtlik ja paiguti ka muigav, tunnistades inimese koomilist väiklust. „Passiooni“ sõnum on läbinisti humaanne ja lohutav. Sõltumata ajast, kohast või oma pattudest on inimesele tähtis elada „õigesti“ – kui mitte varem, siis kõige hiljem oma surivoodil. Nii ka peeglitöökoja omanikule Pietro Calimanile XVI sajandil Veneetsia vabariigis Muranos. „Misjaoks inimene elab?“, küsib Calimani, ainukeseks kuuljaks kohusetundest kohal viibiv poeg, keda isa pilkab pidevalt Pitspepuks (lk 129). Aga isegi jõhkard tahab jagada oma elu viimased hetked mingilgi moel lähedase inimesega, kellele pihtida ja oma kõige tumedamad saladused üles tunnistada. Veel küsitab ta: „Mida Jumal õigupoolest tahab, Pitspepu?“ (lk 130).

Need kaks küsimust korduvad „Passioonis“. Ega olegi vahet, kas pöördutakse Jahve, Kristuse, Allahi või isa Stalini poole. Inimene on hämmingus, kui jumal vaikib, pigistab silma kinni või paneb ta proovile. Vähe sellest, ka Saatan kiusab, seejuures vaest rohkem kui rikast, sest vaese ellujäämisvõitlus on raskem kui rikkal (lk 196). Nii nagu ka juudi, naise või lapse ellujäämine Euroopa ajaloos.

Aga niipea, kui inimesele jääb ellujäämisvõitluse kõrvalt aega ja jõudu, hakkab ta filosofeerima elu tähenduse üle. Ja kuigi inimene kõigub elujanu ja elust loobumise vahel ja andub ahnusele, igatseb ta sisimas omakasupüüdmatu armastuse ja hingelisuse järele. „Passiooni“ järgi suurim õnn on see, kui oled näinud kellegi hinge ja tema sinu oma.

„Mina arvan, et tõeline armastus on see, et loobud armumistundest sootuks ja mõtled vaid selle teise heaolule ja teise hingele ja see teeb sind õnnelikuks“ (lk 288).

Selle jaoks me elamegi.

Pirkko Saisio esineb laupäeval, 1. juunil kell 13 Tallinnas kirjandusfestivalil „HeadRead“. Kirjanikuga vestleb tõlkija Triin Tael.

1 Urpu Strellman, Helsinki Trilogy by Pirkko Saisio pre-empted to Penguin Modern Classics in the UK and Commonwealth. – Helsinki Literary Agency 26. I 2024. https://www.helsinkiagency.fi/2024/01/26/helsinki-trilogy-by-pirkko-saisio-pre-empted-to-penguin-modern-classics-in-the-uk-and-commonwealth/

2 Romaani kohta on Sirbis ilmunud arvustus. Vt Isabel Mari Jezierska, Kadunud tütre tagasitulek. – Sirp 18. I 2019.

3 Pirkko Saision Passio on Finlandia-ehdokas – somekohut ovat vahvistaneet halua puhua suun puhtaaksi. – Yle Areena Podcast 18. XI 2021. https://areena.yle.fi/podcastit/1-50951207