Eesti proosa lõppenud aasta nägu jäävad kujundama eelkõige kahe romaanivõistluse tulemused, Tänapäeva oma veidi vähem, Eesti Kirjanike Liidu oma veidi rohkem. Kaante vahel on juba ilmunud hulk äramärgitud ja märkimatagi jäänud käsikirju. Just see ongi romaanivõistluse olulisim panus: tuua kodumaisesse proosasse hulk uusi nimesid ja nimetusi, millele võib ennustada tänulikku lugejaskonda.

Müütilise suure eesti romaani otsingud pole küll lõppenud, kuid et niisugune teos võrsub just tänu romaanivõistlusele, selle šansid on pooleks – võib tulla, aga võib ka mitte tulla. Raamat, millega on jõutud mulluste romaanivõistluste tulemusena suurele eesti romaanile kõige lähemale, on kirjanike liidu romaanivõistlusel teise koha pälvinud „Lahustumine“ Märt Lauri sulest. „Lahustumine“, laskumata siinkohal detailidesse, vastab kõige täpsemini (võrdluses näiteks Armin Kõomäe „Lui Vutooni“ ja Kaur Riismaa romaaniga „Pimeda mehe aiad“) kirjanike liidu juhatuse liikme Jan Kausi enam kui aastatagusele romaanivõistlusega seoses avaldatud ootusele, et „praegu on hea hetk kirjutada suur ja mastaapne lugu“. Kaus laiendas mõtet, sedastades: „Romaaniks nimetatav tekst peaks juba olemuslikult olema suur, mastaapne, see peaks olema ruumis ja ajas laiemalt haarav lugu.“*

Suur ja mastaapne lugu

Märt Lauri „Lahustumine“ ongi olemuslikult suur, mastaapne, ruumis ja ajas laiemalt haarav lugu. See on suurem ja mastaapsem kui „Lui Vutoon“ ning ruumis ja ajas laiemalt haarav kui „Pimeda mehe aiad“. Iseasi, kas „Lahustumise“ mastaapsus välja veab.

Lauri lausa monumentaalses romaanis on vaadeldud eestlaste ja eestimaalaste elu nelja põlvkonna kaudu, läbitud ajaloo sõlmpunktid nagu Vabadussõda, küüditamine, Narva pommitamine, pronksiöö. See, et romaani valmimise taga on autori raske ja põhjalik töö, ilmneb nii tervikust kui ka peatükkidest ja lõikudest. Ränga töö tulemusena sündinud üksikosadest moodustub romaan, milles on sedasama töö, isegi orjamise painet.

Ükskõik kui suur töö ei õigusta kunstis kahjuks midagi. Ühtegi kirjandusteost ei saa ega tohi a priori suurepäraseks pidada ainult sel põhjusel, et autor on tohutult palju vaeva näinud.

Lauri suurt tööd ei ole vaja õnneks tühjaks kuulutada, sest sellest on kasu olnud. Tuntavalt on detailidega vaeva nähtud, uuritud mitmeid valdkondi ja nähtusi, näiteks diplomaatiat, luuret, Nõukogude vangilaagreid, Nõukogude armeed, ülekuulamismeetodeid. Enamjaolt see läbikumav tugev taustatöö ei häiri, sest autor on tõesti väga hea sõnaseadja ja oskab luua usutavaid miniuniversumeid.

Suur töö tingib paraku teatud raskepärasuse. Raske töö häiriv paine ilmneb kõige enam selles, et raamatus puudub vähimgi helgus või kergus. Ükskõik kui raskel ajal visatakse ikka veidi nalja, püütakse näha midagigi head. Lauri tegelastel on kogu aeg halb, kõigil on kõik halvasti, ja just see eristab „Lahustumise“ tegelaskonda päris inimestest.

Tegelasi on palju. Enamiku olemasolu neist on õigustatud ja põhjendatud, kuid viimases viiendikus sekkuvad loosse, ehkki paraku mitte loo käiku Liina Voronov ja tema poeg Roman, kelle abil jutustatakse pronksiööst. Nende kahe, Liina ja Romani liin võinuksid tõesti olemata olla, loole need midagi juurde ei anna, pigem venitavad finaalini jõudmist. Roman Voronovist loobumine tähendanuks ilmselt pronksiöö väljajätmist, kuid seegi teinuks tervikule pigem head.

Kogu ülejäänud tegelasgalerii on usutav ja hädavajalik. Kangelased ja nende taust on avatud enamasti piisavalt, värvi lisavad taustajõud, kes astuvad lavale, teevad korraliku episoodilise rolli ja lahkuvad. Põhi- ja abijõudude koostööna on sündinud eluline ja realistlik tervik, kui jätta kõrvale juba mainitud tõik, et ühegi tegelase kõver suu ei kaardu kordagi kas või siiraks muigekski.

Hoolimata sellest, et tegelased on adutavalt elavad inimesed, jääb küsimus, miks nad just nii käituvad, enamasti vastuseta. Nähtav areng ja pingetõus puudub iseäranis perepoeg Taanieli liinis. Lugeja pannakse talle küll kaasa elama, Taaniel joonistub karakterina välja, kuid tegelase vaimne mürgitumine selle astmeni, et ta hakkab vana uurijat piinama, toimub lugeja eest varjatuna. Pelgast põhjendusest, kui utreerida, et sina piinasid mu vanaisa, mina piinan sind, romaanis ei piisa.

Lahendus Heinküla riikliku kuuluvuse draamale tuleb finaalis pigem jumalana masinast kui sündmuste ahela loogilise lõpuna. Ants Raua isa Nikolai kaob kui tina tuhka, millest on eriline kahju, sest just Nikolai kuju äratab kõige suuremat kaastunnet. Need augud narratiivis jäävad tõesti veidi häirima, eriti seetõttu, et augu kõrval on kude terve – suurem osa romaanist on kirjutatud väga täpselt.

Stiili meistriklass

Stilistiliselt on Märt Laur tugev autor ja tema kirjutamislaad väga vaheldusrikas. Eriti paistab see silma esimese osa „Enklaav“ ja teise osa „Varemeist tõuseb …“ vahetudes, kui tänapäevast rännatakse eelmise sajandi algusesse. Stiil toonitab ajastut, millest jutustatakse, ja autor žongleerib sellega maitsekalt, pealetükkivuseta ning iseenda teksti paroodiaks muutmata.

Parimatel hetkedel on Lauri keel maitsekas, samal ajal kujundlik, pakkudes lausa poeetilisi võrdlusi, ja filigraanselt viimistletud, autor pole ka kusagil tarbetult üle dramatiseerinud. Võtkem näiteks kõige jõhkrama vägivallastseeni: „Kas oli vaja nuuksatuse järel langeda oma mehe kohale? Kas eluspüsimiseks oli vajalik häbitunne? Kas oli vaja kuulda rihmapandla kilksatust? Kas oli vaja kõhuli jahtuva keha peal tunda, kuidas ühed riided selja peale üles ja teised jalge juurde alla tiritakse ja lisaks inimesele tunda enda peal pärani välisuksest uhkavat õhtukülma? Kas oli vaja suruda hambad kokku, siis suruda hambad huulde ja ikka seda tuttavlikku raua maitset tajudes mitte häält teha? Kas katkendlikus kiirenevas rütmis loksuda – minut – tund – aasta – sajand – sama jahtuva keha peal, mille tugevaid kallistusi ta veel eile oli tundnud“ (lk 221).

Või teise näitena lõigu, mis võtab lühidalt kokku raamatu peateema: „Temas oli isegi mingi usk Eestisse … naiivne, võib-olla jah, aga usk ja teatav austus sellegipoolest, ilma et see muutnuks teda karikatuuriks, murumütsiga turskeks maameheks, kes, rukkilill hammaste vahel, ümiseb Koidula või Alenderi sõnadele kirjutatud laule ja kasvatab hobikorras suitsupääsukesi, ja kellel isamaalisus voolab mööda sääri alla nagu kontrollimatu kõhulahtisus“ (lk 339).

Need ja paljud teised detailitäpsed ja tundeküllased, meistri käega kirjutatud lõigud teevad „Lahustumisest“ tõesti midagi erilist ja tõelist, oma toorel moel nauditavat.

Eneseabiõpik

„Lahustumist“ ei ole kerge lugeda ja sellest pole kerge kirjutada, sest igale negatiivsele hinnangule saab otsimata kõrvale panna positiivse. Võib-olla see ongi üks suure romaani tunnuseid?

Ei, Märt Laur ei ole kirjutanud müütilist suurt eesti romaani. Ehk ei ole ta kirjutanud isegi romaani, mis seisab kahe jalaga praeguses ajas, räägib meile loo, mille järele oleme aastaid, isegi aastakümneid hädavajadust tundnud.

Ometi on Laur kirjutanud just sellise romaani, mida avalikkus ühelt (esinduslikult) eesti romaanivõistluselt ootas. „Lahustumises“ on eestlaste lugu, Eestimaa lugu, aja lugu ja ajalugu. Inimesed, kellest ta räägib, on kõik meie tuttavad ja sündmused, mida ta kirjeldab, meile pähe taotud ja hinge sulatatud nii faktide kui irratsionaalse hirmuna.

Vaid kirjanduskriitilisest seisukohast võinuks Lauri romaan olla kompositsioonilt ja süžeelt või rütmilt veidi teistsugune, viimistletud samasuguse hoolega, nagu autor on viimistlenud lõike ja lauseid.

„Lahustumine“ on sama palju lahustumine kui eneseleidmine, enesega leppimine, enese ja teiste kiuste endaks jäämine. Ühest identiteedikriisist teise kulgevatele eestlastele võiks Lauri romaan olla kui eneseabiõpik. Loetagu seda selles võtmes ja küll läheb paremaks. Või halvemaks. „Verevõlg on ammu maksmata ja nüüd nõutakse see lisadega sisse: Narva, Paju, Võnnu, Petseri, Heinküla oigavad, kustuvad ja kahvatuks jäädes lahustuvad, saatjaks halastamatu ja kurdistav raudne kõmin, sest nii kuidas praegu asjad kulgesid, oli kogu Eesti ajalugu ja iga üksik elu selles määratud otsast lõpuni võnkuma alasi ja haamri vahel“ (lk 437).

* Jürgen Rooste, Eesti romaani paremad ajad on ees. – Sirp 13. II 2014.