Üks enneaegne laps on meile sündinud, aga küllap ta ka ristitakse ja hinge jääb. Alalhoidlik ja vanadele tavadele vastav on ka lapse nimi: koalitsioonilepe ehk valitsusliidu aluspõhimõtted. Oodakem ära ja ehk saame pärast ametlikke protseduure riigikogus hiljem selgust ka pealispõhimõtete osas. Leppe kultuurivalda õrnalt puudutavas alapunktis sõnastatu annab irvhammastele ainet küllaga. Paraku on me võimuelu normiks juba paarkümmend aastat, et poliitiliste tekstide silumiseks professionaalsete sisu- ja keeletoimetajate abi ei kasutata.

Ma ei taha enne ametlikku avapauku pidu rikkuma hakata, kuigi võimuleppe 15 kultuuripunkti selleks ohtralt võimalusi pakuvad. Kui näiteks eeldada, et lubadused on pandud tähtsuse järjekorda, siis pärast „põhiseadusliku väärtuse“ ülekordamist tulevad järjekorras lapsed, rahvakultuur, kultuurikorraldajad, kirikutegelased, emigrandid, asutused, ettevõtted, sponsorid jne. Kõrgkultuuri ja professionaalseid loojaid jutuks ei võeta. Ju neil siis on juba kõik hästi. Või siis, erinevalt lobirühmadest, ei suutnud nad oma sõnumit kõnelusi pidanud kunstikaugetele kohale viia.

Kurb on lugeda, et kultuuritöötajate palgatõus alles „seatakse eesmärgiks“ ja sellest ei räägita kindlas kõneviisis, nagu viimastel aastatel on juhtunud ja iga saaja pangakontoltki näha. Samas on tõenäoliselt tulevasel kultuuri­ministril ministeeriumi allasutuse endise juhina sellel teemal kogemusi ja teadmisi seniste otsuste tagajärgedest ning vastavalt võimet kõrgkoalitsionääride nägemused reaalsusega kokku viia.

Pühakirja karastunum tõlgendaja võib mõne punkti üldsõnalisusest endale midagi head ka välja lugeda, kuid sel juhul saab paljuski petta. Kes ka ei astuks kultuuriministri ametikohale, leiab enda ees leppe ilukõnes lausutu asemel hulga praktilisi probleeme, mis lahendust vajavad. Ülemaalised kultuuriasutuste võrgud (muuseumid, raamatukogud, rahvamajad), need niikuinii. Aga on ka kannatlikult aastaid (kui mitte aastakümneid) oma järjekorda ehk normaalseid tegutsemistingimusi oodanud asutused koos oma inim- ja ainelise varaga.

Lepe ei sisalda silpigi selle kohta, kuidas saavutada riiklike abinõudega (s.o seaduste ja rahaga) eestikeelse vaba ajakirjanduse kvaliteedi tõus, ehkki 2/3 võimuleppe osalistest on ses küsimuses aastaid häälekat rahulolematust väljendanud. Kes ei mäletaks, kuidas juba aastateks on poliitilise sõimu püsimoonaks olnud märksõnad „kolletumine“, „õukond“ ja „peavool“, „süvariigi käepikendusest“ rääkimata.

Vist esimest korda eelmise sajandi ministri Jaak Alliku ajast ei luba tärkav koalitsioon nelja aasta peale ühtki kultuuritaristu suurehitust: ei ooperimaja, ei muuseumi, ei teatripaleed. Vaikimist saab tõlgendada kui sõnumit, et kultuuritaristu on valmis ja kes juba tehtud taredesse ei mahu, need jäävadki õue. Või kohtuvad kunstiga edaspidi ainult kirikus.

Ega väga nuriseda ei või, sest vabaduse tingimustes on eestlaste vaimuelule kodude ehitamisega hästi läinud. Mis sest, et okupatsiooni kümnendite vanade võlgade likvideerimine ei ole alati õnnestunud pühendunud asjaosalisi rahuldavas tempos. Terve inimpõlv läks aega, et realiseerida riigikogu otsus ehitada kõigest kolm maja: teatri- ja muusikaakadeemia, Kumu ja ERM. Kahjuks ei teinud rahvaesindajad toona pikemat nimekirja, ei võtnud riigivõimule kohustust lahendada veel mõne samaväärse kaaluga rahvuskultuurilise asutuse elutähtsaid muresid. Tõsi, mõnelgi juhul on lahendus saabunud ilma suuremate poliitiliste deklaratsioonideta. Seda kontrastsemalt mõjuvad seni lahenduseta ja juba aastakümneid vindunud probleemid, näiteks riiklik kunstimuuseum Tartus. Sellest täna Sirbis ulatuslikumalt ka kirjutame.

Asjaolu, et Eesti riigi suuruselt ja jõukuselt teise linna kunstimuuseum seniajani olematutes tingimustes peab tegutsema, on kultuuripoliitika suurimaid häbiplekke. Otsustamatus, petlikud lubadused, saamatu asjaajamine. Meenutuseks mõned tsitaadid aastast 2011, kui riigivõimul tundusid härja sarved tugevasti peos olevat: „Perspektiivis on mõttekas Tartu kunstimuuseum viia Eesti kunstimuuseumi struktuuri ja muuseumist saab Tartus filiaal“, „Kultuuriministeerium on seadnud ülesandeks muuta Tartu kunstimuuseum Eesti kunstimuuseumi filiaaliks juriidiliselt hiljemalt 1. juuliks 2012“, „Oluline on, et tartlased näeksid kunsti, kas seda kureerib Kumu või muu institutsioon, ei mõjuta asja“, „Kultuuriministeerium ei saa mingil juhul lubada Tartu kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone ehitamise ega ülalpidamise rahalist toetamist, kinnitas kultuuriminister Rein Lang Tartu linnapeale Urmas Kruusele saadetud kirjas“.

Kaheksa aastat on möödunud, kunstimuuseumi kunagine hoone kasutuskõlbmatuks tunnistatud ning kunstikogu „ajutiselt“ evakueeritud ERMi hoidlatesse. Justkui maailmasõda poleks kunagi lõppenud! Siiski oleme lahendusele lähemal kui kunagi varem. Kunstimuuseumile Tartus elu sissepuhumiseks on olemas korraga koguni kaks plaani. Mõlemal on oma tulised pooldajad. Kumb on parem, saab välja selgitada ainult ausas ja avalikus võistluses, teadmiste ja arvutuste toel, mitte emotsioonide ajel. Seejuures tuleb meeles pidada, et praeguse seisuga on vastutus Tartu kunstimuuseumi saatuse eest, see tähendab, otsustamise kohustus riigivõimu, valitsuse ja parlamendi, mitte kohaliku omavalitsuse, linnapea ja tema ametnike kanda. Kõik selle sajandi kultuuriministrid on saanud oma elulukku kirjutada mõne rahvuskultuuri suurobjekti algatamise, rahastamise või lindilõikamise. Lootkem, et järgmine minister jätkab seda rida. Suur võimalus Tartu kunstimuuseumi näol on selleks olemas.

• Hoiame ja arendame eesti keelt, mis on meie põhiseaduslik väärtus ning kohustus.
• Avardame laste võimalusi käia regulaarselt teatris, muuseumis ja kontsertidel.
• Toetame Eesti laulu- ja tantsupeo­traditsiooni jätkumist, väärtustades koorijuhte ning tantsuõpetajaid. Jätkame riigi poolt toetatud programmidega, et tagada eesti rahvakultuuri säilimine.
• Seame eesmärgiks kõrgharidusega kultuuritöötajate palgatõusu.
• Väärtustame kirikute ja koguduste panust kohaliku kultuurielu edendamisel.
• Toetame riiklikult oluliste Eesti ajaloo- ja kultuuriobjektide, sh sakraalehitiste renoveerimist ning kaasajastame muinsuskaitse nõuded.
• Algatame Globaalse Eesti programmi ülemaailmse Eesti kogukonna aktiveerimiseks ja kaasamiseks. Toetame eesti rahvuskultuuri tutvustamist ja viimist laia maailma ning eesti keele ja kultuuri hoidmist, arendamist ja uurimist kaasates meie kogukondi välismaal ja hea tahte saadikuid.
• Toetame rahvaraamatukogude rolli ühiskonnas ning loome tingimused nende töö kaasajastamiseks ning tugevama sünergia loomiseks teabelevi ning kultuuri- ja huvitegevuse teiste valdkondadega.
• Jätkame kultuuripärandi, muuseumikogude ja arhiivide digiteerimist ning digitaalsel kujul kättesaadavaks tegemist.
• Töötame välja loovisikute ja ühiskonna huve arvestava lahenduse nn tühja kasseti tasu süsteemi kaasajastamiseks.
• Avardame loomemajanduse ettevõtete võimalusi ning tootearendust, eksporti ja turundust toetavaid riiklikke meetmeid ka loovtööstuse  (sh filmitööstuse) ettevõtetele.
• Peame oluliseks metseenlust ja motiveerime sponsorlust ning erakapitali suuremat kaasamist kultuuri loomisesse ja edendamisse.
• Toetame kultuurivaldkonnas loomevaldkondade eksporti ja rahvusvahelistumist. Toetame rahvusvahelise filmitööstuse toomist Eestisse ja selleks vastava taristu loomist.
• Toetame eesti filmikunsti ja audiovisuaaltööstust.
• Laiendame kunsti kättesaadavust. Selleks käivitame galeriiprogrammi, mis loob vajalikud tingimused eesti kunsti eksponeerimiseks väljaspool suuremaid linnu.