„Sütitajad“, dramaturg ja lavastaja Sveta Grigorjeva, kunstnik Mara Kirchberg koostöös Marko Odariga, dramaturgiline tugi Kerli Ever koos kogu meeskonnaga, helilooja Martin Kirsiste, valguskunstnik Sebastian Talmar. Laval Siim Tõniste, Üüve-Lydia Toompere, Katrin Kreutzberg, Alissija-Elisabet Jevtjukova, Johhan Rosenberg, Sveta Grigorjeva ja Dracaena. Esietendus 8. X Kanuti gildi saalis.

Kinnitan endale: „Sütitajad“ on nutikalt komponeeritud irooniapunk. Seal ei ole koos liiga palju teemasid, mis üksteise tähendust õgivad. Tähelepanu jagub kõigele, kriitikanooled ei lenda huupi. Ma kuulutan: etendajad on sõnatäpsed, ükski sõna ei lähe helilainetel kaduma. Ma kuulen. Midagi ei jäeta laval unarusse, kõik saab väärtustatud – ma usun sedagi. Nii saab olema!

„Sütitajad“ algab samuti supermanifesteerimisega, kuulutades sõnades maailma, kus seitsmesaja-aastast orjapõlve pole kunagi olnudki, kliima ei soojene ja sõdugi pole ning kus inimesed on sallivad ja õnnelikud, nautides auga välja teenitud heaolu. Selles lilla­uduses unistuses heljuvad pea peale pööratuna sõbralikult koos pealkirjad ajalehtedest, kõnekäänud ja regivärss, onu Heinod ja woke-master’id. Kui see on unistus, siis just sellises maailmas ma tahangi elada!

Või noh, dramaturgias on ehk mõni vint irooniakruvil üle keeratud, et see utoopiaballaad päriselt kaasa unistama kutsuks, ja teemakuhi nii peenosakesteks hakitud, et polegi võhma kaasanaermise juures ka kaasa mõelda. Ega kõik pole ka hästi kuulda, sest etendajate dekoratiivsed hambavõred ehk grillz’id (autor Liisbeth Kirss) oleks paras diktsioonipähkel ka lavakõnemeistrile. Aga lavastaja ja dramaturg Sveta Grigorjeva teab seda isegi ja tühistab mõnuga minusuguste vingu pseudoautokriitikaga: „Kas ei olnud tsipake palju vürtsi, lõhna ja kärtsu? See oli ju päris lahe, aga kõiki hääli ei kuule nii.“ Nii, muide, küsib star-coach Dracaena Dildonea ehk emasdraakonidildopuu, kes väidetavalt teab, kuidas selle kuulutatud uue maailmani jõuda.

Tekno! Kui sõna vuliseb, siis keha möllab. Mässab! Liigu. Liigu. Korda. Kiiremini. See on ikkagi tantsulavastus! Liigu-korda-kiiremini. Süti, süti, ma sütitan. Läikigu grillz’id, purskugu suust lilla vihm. Ma olen Tudish-piip-ja-mis-kõik-veel-seksuaal. See siin on kontraseksuaalne revolutsioon. Liigu-süti. Sütita! Alguses oli orgasm igasuguse pauguta. Jah, kõik algab kehast. Keha ei ole igav! Kus on mu ergutustutt? Lilla. Kõik on lilla. Tutt on lilla, ila on lilla, isegi valgus on lilla. Ise oled lilla!

Sütitajad on cheerleader’id, kes käivad rändtsirkusena inimesi turgutamas ja õpetamas, kuidas uue maailmakorrani jõuda. Üsna äge trupp on, sest lavastaja on andnud etendajatele võimaluse end kehtestada pigem autonoomselt ja seetõttu varieerub nii nende liikumise­ekspressiivsus kui ka ekstravertsus publikuga suhestumisel. Teistmoodi lähenemine polekski olnud põhjendatud lavastuses, mis pühitseb keha ja selle õigust olla, nagu ta on. Imelik ju tõesti, et me ikka veel püüame keha ühelt poolt kammitseda – olgu siis etiketi, religiooni või moega – ja pelgalt tähtajaliseks vaimu­anumaks taandada, aga teiselt poolt ei paista meie obsessioon aina kehtestada, milline on normile vastav, õige keha, kuhugi kaduvat. Tagatipuks on meie kehad ka nii erotiseeritud, et täitsa mõistan Sütitajate huvi kontraseksuaalse translatsiooni vastu, et päästa orgasm intiimpiirkonnast ja -ruumist ning kogeda selle asemel kollektiivset simulatsiooni. Aga ma pole kindel, kas veendusin lõplikult, miks me peaksime keelama oma kehale tema loomulikku eneseväljendust, mida orgasm ju on, ning asendama selle antiseksuaalsuse proteesi ning simulatsiooniga. Ja ega Grigorjeva ju sellega piirdu, lõpetades jutlusega tulevikumaailmast, kus kogu elus ja eluta loodus ühtib kehas ja vaimus. Alguses oli seega ikkagi midagi muud kui keha? Dracaena seda teab!

Kuigi „Sütitajate“ filosoofiline kude on veidi rabe ja vastuokslik ning sõnal näib siiski olevat võim keha seletades teda (mitte seda!) allutada, on lavastusel üksjagu selgroogu, et end kehtestada. Ei, see ei ole bravuur, ka mitte provokatsioon, mis kannab Grigorjeva lavastust (kas ma julgen üldistada ja öelda „loomingut“?). Otse vastupidi: Grigorjeva ei nõua tähelepanu, sest ta ei vaja kellegi kinnitust oma õigusele küsida ja väita, see õigus on tal niikuinii ja ta teab seda. Hirmus, kui peaksime seda ikka veel revolutsiooniliseks lähtekohaks pidama. Kahju, et sageli siiski peame. (Mitu viipekeeletõlkega etendust meil aastas antakse?)

Seejuures on „Sütitajad“ ka väga ilus lavastus, eriti jäävad kummitama Sebastian Talmari valgus- ja Martin Kirsiste helipildid. Selles kõiges on isegi nagu midagi romantilist ja seda vaatamata sellele, et lilla värvusega pole just koonerdatud (see on jõuliselt kohal ka Mara Kirchbergi ja Marko Odari kunstnikutöös ning Liisbeth Kirsi grillz’ides). Ütleme otse välja: lilla üleküllus on rabav! Ja see mõjub värskendavalt, sest lilla on värvimaailmas sama tähendustiine ja peljatud nagu normist erinev keha avalikus ruumis. Nagu on ka ilmselt teemade ja parodeeritavate nähtuste (eneseabikursused, ergutustüdrukud ja motivatsioonikõnelejad) üleküllus Gri­gorjeval kalkuleeritud võte – tühistada totaalse taasesitusega. Seega loomulikult kiiguvad etendajad lõpustseenis lillas (unistuste)udus ning kõlaritest kostab „Purple Rain“. Algusest lõpuni. Ikka sama hea ja leierdatud, nagu juba aastakümneid. Aga unistused ju ei suregi, kinnitan endale.