Mida oled teinud „Così …” ja „Carmeni” vahepeal?
Lavastasin Frankfurdis Britteni suurepärase ooperi „Owen Wingrave”, mis oli võimas väljakutse ja uskumatu kogemus. Me olime sellega parima kujunduse, kostüümide ja artisti kategoorias Saksa ajakirja Opernwelt auhindade 2010. aasta nominendid. Seejärel tulid hästi õnnestunud Britteni „Albert Herring” Linzis ja kaunis „Wertheri” lavastus Magdeburgis ning „Trubaduuri” kordusproovid Hispaanias.
Milline on legendaarne mustlastüdruk Carmen sinu lavastuses?
Ta on noor naine, kes on täielikult vaba. Ta usub, et tema saatus on juba ette ära otsustatud, ja see usk teebki ta vabaks. Ta on seepärast mõistatuslik ning see muudab ta vastupandamatuks. Naljakas on, et Wagner üritas luua kangelannat, kes oleks vabaduse võrdkuju, kuid ei tulnud tegelikult vist toime. Bizet’l see õnnestus.
Miks valisid „Carmeni” kõnedialoogidega, mitte retsitatiividega redaktsiooni?
Minu veendumuse kohaselt saab Carmeni lugu jutustada ainult kõnedialooge kasutades. Retsitatiividega versioon lihtsalt hävitab liiga palju tähtsat informatsiooni ja nii ei saadagi teada, kes need tegelaskujud on. Ma tahtsin tegelasi tundma õppida ja soovin, et ka vaatajad neid mõistma hakkaksid. Seega polnudki muud valikut.
Millist „Carmeni” lavastust rahvusooperi laval näeme?
Midagi sellist, mis viib meid otse selle loo südamesse. Mérimée on kirjutanud oma novelli justkui dokumentaalsena. Jah, kirjanik paneb meid uskuma, et tema tegelased on tõelised. Samamoodi on ka ooperiga „Carmen” – see on väga tõetruu lugu. Muidugi on ooperi vormis formalismi, aga ka ibsenlikku psühholoogilist draamat. Visuaalis on dokumentaalseid viiteid XIX sajandi Sevillale, kuid ilmselt mitte sel moel, nagu võiks eeldada.
Miks peaks Eesti ooperisõber ilmtingimata tulema sinu „Carmenit” vaatama?
Ma tunnen, et me oleme loomas midagi tunnustust väärivat. Meie tõlgendus läheb sügavuti ja üle nende piiride, mida võib-olla oodatakse. Mõned lavastused ongi erandlikud seetõttu, et vaadates tajud, kuidas ajaloolised tegelased sind kõnetavad. Üks peamisi põhjusi teatrisse tulla on võimalus kohtuda inimestega, kes elavad eri ajastutel, ja mõista, et meie probleemid on samad – suurt vahet ei ole. Arvan, et see lavastus võimaldab seda kogeda. Ja kui mul on õigus, siis saab sellest uskumatu kogemus.
Mitmed solistid tegid samades rollides kaasa ka „Carmeni” eelmises lavastuses. Kas see on sind aidanud või pigem seganud?
Ma üritan end mitte segada lasta sellest, mida keegi varem on teinud. Mul on terve virn küsimusi, millele otsime teksti ja muusika abil värskeid vastuseid. Kui solistid need vastused leiavad, siis saame sellele midagi ehitama hakata. Kui ei, siis ilmselt ei suutnud nad seda eelmiseski lavastuses ja siis pole ju vahet. Hea artist leiab alati midagi värsket, vilets mitte kunagi.
Näib, et sulle meeldib Estonias teha c-ga algavaid lavastusi. Mis on järgmine? „Capriccio”, „Coriolanus”, „Cardillac”, „Cats” …
Heh, ma üritan vältida seda teatud c-tähega algavat sõna, kui ma töötan … Ja me pole ka rääkinud mingitest teistest projektidest. Praegu olen keskendunud sellele, et Tallinn saaks „Carmeni” lavastuse, mille üle me kõik võiksime uhked olla.
Kas märkad tänapäeva ooperilavastustes mingeid uusi ja varem kasutamata võtteid?
See oleneb tegelikult vaatevinklist. Mõnda aega on olnud moekas kutsuda kuulsaid filmi- ja teatrilavastajaid oopereid tegema. Inglismaal on praegu trendikas importida Saksamaalt tuntud režiiteatrit viljelevaid lavastajaid, kelle stiili kannab väide, et alltekst on palju huvitavam kui tekst ise. Samas on Saksamaal minu tööde puhul imestatud, miks ma võtan teksti sellisena, nagu see on. Minu nõudel mõtlevad ja tegutsevad lauljad samamoodi kui sõnateatri näitlejad. Nad analüüsivad teksti (sõnu ja muusikat) ning õpivad tundma tükki kui tervikut, mis on tulvil erinevaid probleeme ja eesmärke. Mõte, et ooperit saab käsitleda ka vahetu ja elutruu loona, mitte abstraktse esseena, võib näida endastmõistetav, kuid mõnele on just see uusim trend pärast aastatepikkust pseudointellektuaalset postmodernismi, mis on
domineerinud enamiku minu eluajast.
Kas ooper on ka noortele loomulik osa nende elulaadist? Kas see erineb maati?
Kuskil rohkem, teisal vähem. Kui piletid pole hirmkallid ja lavastus on hea, siis on ooper minu meelest tugev rivaal igasugusele meelelahutusele, kaasa arvatud jalgpall. Paljudes Saksamaa linnades on teatrid näinud tõsist vaeva ja kasvatanud publiku, mis koosneb kõikidest põlvkondadest. Näiteks võib tuua Frankfurdi. Ameerikas seevastu tehakse ooperit minu meelest ainult vokaalifriikidele. Inglismaalgi on tõsiselt pingutatud meelitamaks ooperisse noori, peamiselt küll sellega, et lavastama kutsutakse väljaspool ooperimaailma tuntud filmirežissööre. Eestis olen näinud publiku seas väga erinevaid põlvkondi ja see loob häid võimalusi ooperisõprade lisandumiseks. Kuid selleks on tarvis, et meid kõnetaksid tugevad lavastused oma hämmastavate lugude ja tegelastega.
Sinu praegune kodulinn on Berliin. Miks kolisid Londonist ära?
Berliin tundub kultuuri mõttes dünaamilisem ja kättesaadavam. Ma ei saa aru valikutest, mida minu erialal on Londonis viimase kümnendi jooksul tehtud. Seega pole London mulle praegu elamiseks just huvitav koht. Berliin on aga unikaalne, meenutab mulle Londonit 15–20 aastat tagasi, kui too oli veel põnev. Ma armastan Berliini sotsiaalset demokraatiat, selle linna opositsiooni kõigele monetaarsele, mis on Londoni ära rikkunud. Berliinis saadakse aru, et vabadus ja sotsiaalne vastutus käivad käsikäes. London on nagu Reagani, Thatcheri ja uusleiboristide järgne tühermaa.
Millised on su lähiplaanid?
Lavastan „Don Giovanni” Osnabrückis, „Luisa Milleri” Brunswickis, „Ghost Sonata” („Tontide sonaat”) Frankfurdis, Noël Cowardi suurepärase näidendi „Look after Lulu” Londonis, teen kordusproovid „Nibelungi sõrmuse” lavastusele Covent Gardenis ja ühe maailma esiettekande Taani kuninglikule ooperiteatrile. Aga mu järgmine projekt on kõige põnevam – mu naine sünnitab suvel meie esimese lapse.
Kolleegi usutlenud Neeme Kuningas