Vastase tähelepanu kõrvalejuhtimise manöövrid on sama vanad kui inimkond ja vanemadki, sest ei ole võõrad ka muus loomariigis. Kuidagi peab ju edu saavutama. Demokraatlikus poliitikas käib valimiste eel võistlus valijate tähelepanu pärast ja mida laialdasem on võtete arsenal ning arenenumad tehnilised vahendid hulkade hullutamiseks, seda räigem peab konkurentide ületrumpamiseks olema. Lõppenud kümnendil tõestas end Ühendkuningriigis ja USAs edukana Austraaliast pärit kampaaniameistri Lynton Crosby leiutatud surnud kassi strateegia. Metafoor tähistab iseenesest lihtsat võtet. Kui sulle võistlejana ei meeldi, kuhu ja kuidas poliitiline debatt kulgeb, ning ei meeldi ka konkurendi sõnastatud põhiküsimus, siis too õhtusöögilauda gurmeetoitude vahele üks „kassi laip“, tee mingi räme avaldus. Küsimus ei ole kellegi šokeerimises, vaid viisis, kuidas kutsuda seltskonnas esile teemavahetus. Millest tahes ka enne ei oleks räägitud, olgu selleks maksud või riigikaitse, pärast surnud kassi laudalöömist räägivad kõik surnud kassist. Kust see tuli? Kes tõi? Konkurendi vigur või sõnum maffialt? Matta või põletada?
Eestiski õpitakse ja tuuakse maale eesrindlikku välismaist kogemust. Asjaarmastajatel kukub kohmakalt välja, aga nad vähemasti proovivad. Juba enne kohalikke valimisi otsustas Keskerakonna volikogu surnud kassina taas lauale tuua presidendi otsevalimise teema, kuid oli kehv laip, mis munitsipaaltasandil kohe teemamuutjaks ei osutunud. Protsessi enam tagasi pöörata aga ei saanud ja nii pidigi riigikogu sel nädalal tõsist nägu tehes presidendi otsevalimiseks põhiseaduse muutmise eelnõu arutama, kuigi kõigile on ette selge, et võiduka lõpuni jõutakse täpselt sama kindlalt nagu viimase kahekümne aasta jooksul juba korduvalt on jõutud. Aastal 2026 valitakse presidenti endistviisi praeguse või pisut kohendatud valimiskorra järgi, aga valijaks ei ole rahvas.
Kuna valija on loll ja manipuleeritav, siis mis mul sellisena muud üle jääb kui kooskõlas parteide tahtega ka oma sõna surnud kassi kohta ütelda, püüdes end mitte korrata1. Põletavamat päevaprobleemi ju ühiskonnas ei leidu. Põhiseaduse muutmise eelnõu presidendi otsevalimiseks on algatanud kahe seda valimistel lubanud erakonna – Keskerakonna ja EKRE liikmed. Kui nad oleksid oma kavatsustes siirad ja tahaksid tõesti jõuda eesmärgini, nagu seletuskirja avalauses seisab, luua „kodanikule täiendava kõrgeima riigivõimu teostamise võimalus“, siis oleks pidanud skeptiliste kolleegide veenmiseks kohe eelnõu esitamisel eesliinile paiskama ala autoriteedi, riigiõiguse karastusega juristi, kes olnuks usutav ja seljatanuks oponendid vaidluses hõlpsalt nii riigikogus kui ka laiema auditooriumi ees. Ei midagi isiklikku, aga eelnõu esimesel lugemisel algatajate nimel sõna saanud keskerakondlane, ametliku eluloo järgi Pärnu kolledži äriharidusega rahvatantsu- ja kabehuviline Marko Šorin selleks ei kvalifitseeru, nagu igaüks ise võib riigikogu istungi stenogrammi lugedes veenduda2.
Teiseks, kõigile riigikogu liikmetelegi peaks olema tuttav hea õigusloome eeskiri, mis on kohustuslik küll ainult valitsusele, kuid väärib järgimist ikka. See tähendab, et eelnõu toetuseks tulnuks kokku kuhjata riigi eksperditeadmised, autoriteetsed arvamused (ja miks ka mitte välismaised), analüüsid ja läbi mängitud stsenaariumid, mis näitaksid, milliseid ohuolukordi üks või teine valimiskorra nüanss võib kaasa tuua. Midagi sellist eelnõule lisatud ei ole. Miks? Kas seetõttu, et asjatundjate seisukohad ei sobi algatajate unelmatega kokku või siis ei teatagi kogu teemakäsitluse pikast ajaloost?
Kolmandaks, nagu istungisaalis esimesel lugemisel selgus, ei varjagi algatajad oma soovi teha sellest surnud kassist tähtis kampaaniateema, aga mitte kohe, vaid pisut enam kui aasta pärast toimuva riigikogu valimise eel. Nagu ettekandja Šorin seletas: „Käes on suurepärane ajaaken. [—] Teema püsiks Riigikogu valimiste ajal üleval, arutelu läbiks debattide filtri ja järgmisel koosseisul, kes siia saali tuleb, on enne tööle asumist juba teada, missuguse tähtsa küsimusega nad vähemalt peavad tegelema.“ Teema ei ole otsevalimine, vaid äärmisel juhul natuke presidendi valimise seaduse remonti.
Algatajad usuvad seletuskirja järgi, et „selle eelnõu vastuvõtmine seadusena tähendab esmakordselt omariikluse ajaloos seda, et riigipea selgitatakse kogu rahva tahteavalduse järgi“. Väga ekslik väide, sest „kogu rahvas“ ehk 100% valimisõiguslikke kodanikke ei võta valimisest osa isegi riikides, kus hääletamine on kohustuslik. Eestis jääb valimisaktiivsus vahemikku 50–65%. Ette pandud kahe vooruga valimisprotsessis võib juhtuda, et osalejad valivad ühe ülipopulaarse kandidaadi ära esimeses voorus. Võib, aga tõenäoliselt ei juhtu. Teise vooru pääseb kaks paremat, kelle hulgast selgub võitja lihthäälteenamusega.
Tõenäoliselt panevad sel juhul kõik erakonnad võistlusse välja oma kandidaadi, sest mis erakond see on, kellel presidendimaterjali ette näidata ei ole! Kampaaniat tehakse seega parteiliste kaubamärkide all ja suure tõenäosusega jagunevad hääled kandidaatide vahel umbes sama suhtega, nagu jaguneb toetus erakondadele arvamusküsitlustes. Muidugi võib tulla mängu ka keegi kõrvalt, kuid kandidaadi ülesseadmiseks nõutavat 10 000 allkirja on erakondadel kokku korjata võrratult lihtsam kui organiseerimatutel reakodanikel.
Oletagem, et kaks paremat (hetkereitingu järgi EKRE ja Keskerakonna kandidaat) saavad vastavalt 23 ja 21% kõigist antud häältest (kokku keskmise valimisaktiivsuse puhul vahemikus 250 000 kuni 300 000 häält) ning pääsevad teise vooru, mis toimub kahe nädala pärast. Miks peaksid need valijad, kellel oma favoriiti enam mängus pole, üldse viitsima kordushääletusele minna? Või mis põhjusel peaksid kaotanud erakonnad oma valijaile soovitama tingimata ühe võõra ja vastumeelse poolt hääletada? Kõike võib juhtuda, kuid pean tõenäoliseks, et teise vooru valimisaktiivsus jääb kaugelt alla 50%, mis tähendab, et võitja esindab halvimal juhul vaevalt kümnendikku kogu kodanikkonnast. Mille poolest on ta siis tugeva mandaadiga kogu rahva president? Praeguse valimissüsteemi järgi arvutades on näiteks president Alar Karise, kes sai riigikogus 72 toetushäält, selja taga kaudselt umbes 370 000 kodanikku, otsevalimiste võitjal võiks neid olla üle poole vähem.
Kehtiva valimiskorra järgi on parteide aktiivsetel tippudel peaaegu võimatu edu saavutada, nagu kinnitavad tulemused. Ei olnud õnne Siim Kallasel, Jüri Ratas ei julgenud lõpuks isegi proovida, sest oskas oma kindla läbikukkumise ette kokku arvutada. Otsevalimised avaksid parteituusadele tee, mis praegu kinni, sest miski ei sunniks enam tegema hääletamiseelseid kokkuleppeid ja kompromisse. Iga erakond saaks soovi korral saata võistlema oma populaarseima käilakuju, kelleks ju ikka on erakonna esimees, kes muu. On ju tema käes parteisisene võim ja tema taga kampaaniaraha. Nii võikski otsevalimistest kujuneda hoopis selle üldrahvalik väljaselgitamine, millise partei juht saab välja teenitud palgalise puhkuse ilusal, ent võimuta riiklikul ametikohal.
Omaette küsimus, mis seletuskirjas vastamata, on ses olukorras, kas aktiivpoliitikast presidendiks erru läinud juht ikka suudab hoiduda kiusatusest oma erakonna kasuks varjatult või ka varjamatult tegevust jätkata, kasutades selle finantseerimiseks mõistagi maksumaksja taskut. Ja teiselt poolt: kui mitme erakonna sunnitud toetus ei võimalda praegu riigipead parteiliselt eriti rünnata, siis ühe partei president annaks selleks suurepärase võimaluse kõigile ülejäänutele. Presidendi institutsioonile jälle puhas kahju.
Ja mis saab surnud kassist? Võrreldes Niguliste kirikusse pooleteiseks sajandiks surnuna vedelema jäänud hertsog de Croy saatusega on ta piinad lühikesed, sest matusekord on riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 96 kirjas: „Riigikogu volituste lõppemisega langevad menetlusest välja kõik selle koosseisu volituste ajal lõpuni menetlemata jäänud eelnõud“.
1 Viimati „Presidendi meisterdamise töötuba“ Sirbis 11. X 2019, nr 40.
2 https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202112071000#PKP-259955
