Valminud tõlget lugedes haarab rõõm ka raamatus peegelduva filoloogilise professionaalsuse tõttu. Rohkem kui 2000 aastat vana teksti tõlkimiseks on valitud uusim tekstiväljaanne 2007. aastast, arvesse võetud on kõiki viimase kümnendi kaalukamaid töid Sallustiuse kohta. Ootasin näiteks klassikalise filoloogina põnevusega, kuidas lahendavad tõlkijad neljanda peatüki avalause „non fuit consilium … agrum colundo aut venando, servilibus officiis, intentum aetatem agere” („ei kavatsenud ma …veeta oma elu põldu harides või jahti pidades, orjalike töödega”). Kas Sallustiuse tekstist kumav halvustav hinnang põllutööle ja jahindusele püütakse siluda Cicero-päraselt positiivseks, jättes ära koma sõnade officiis ja intentum vahelt, nagu tekstikriitikud vahepealsetel kümnenditel on soovitanud („… veeta oma elu põldu harides või jahti pidades, passides pidevalt orjade tööd”)?2 Eesti lugejana huvitas mind samuti, kas ja kuivõrd on tõlkijad vormellike väljendite puhul arvestanud teiste antiikkirjanike teoste senise eestindamistraditsiooniga – praktika, mis meie tõlketraditsioonis on üldiselt olnud pigem tagasihoidlik.
Tõlge on hinnatavalt tekstitraditsiooniteadlik mõlemas mõttes. Tõlke aluseks valitud äsja ilmunud, kuid suhteliselt konservatiivne tekstivariant on väga teretulnud lahendus kõigi nende jaoks, kes kohtuvad Sallustiuse tekstist sajandite vältel ohtralt fragmenteeritud ja sententsidena kasutusele läinud tekstikatketega mõnes hilisemas, näiteks varauusaegses kirjandus- või kunstiteoses ja vajavad selle täpset tõlget. Eestindamistraditsiooni seisukohast vaadates on kuulsaimatele antiiksetele reministsentsidele lektüüri hõlbustamiseks joonealustes lausa viidatud: nt küsimuse „Kui kaua te ometi kavatsete seda välja kannatada, vapraimad mehed?” (20,9) puhul Cicero esimese Catilina-kõne avalausele (lk 43, märkus 118) „Kui kaua ometi, Catilina, kavatsed sa kuritarvitada meie kannatust?” Astrid Kurismaa tõlkes. Paljusid äratuntavaid reministsentse senisest tõlkepraktikast on rakendatud otsese viiteta varasemale sõnastusviisile. See puudutab eeskätt samade tõlkijate koostöös valminud Suetoniuse „Keisrite elulugusid”, aga ka nt Tacituse „Germaania” eestindust.
Põhjalik joonealune tõlkekommentaar arvukate paralleelidega teiste antiikautorite teostest näitab meile muu hulgas ka seda, kui pikk vahemaa lahutab eestlasi viie vaimselt rikkaima Euroopa riigi hulka jõudmisest, sest meil ei ole siiani võtta riiulist emakeelsena suurt osa kommentaaris mainitud antiikautorite teoseid. Paraku tundub praegu, detsembris 2011, et see vaimne vahemaa Euroopaga hakkab uuesti pikemaks kärisema. Kahekümne aasta eest Tartu ülikooli germaani-romaani filoloogia instituudi juures alanud klassikalise filoloogia spetsialistide ettevalmistamine, mis on andnud esimesi küpseid vilju ja kujunenud oluliseks osaks genius loci’st,3 on nõude tõttu kärpida instituudi pikaajalise finantsvõla tõttu oma õppekavadest välja viiendik erialaaineid ja eriti liita magistriõppes kõigi instituudi erialade õppekavad üheks võõrfiloloogiaks (senist erialaainete õpetamist on nimetatud eksklusiivõppeks!), surutud angustiae loci’sse, nagu Catilina mehed aastal 62 e.Kr.4 Paiga kitsus on meid juba tugevalt ümber piiranud: tähtajalisi töölepinguid pikendatakse veel vaid aasta kaupa, osa on jäänud uuesti välja kuulutamata, rääkimata emeriitprofessuuri võimatusest eriala taaslooja jaoks. Jääb siis üle vaid ennustada, millal klassikaline filoloogia leitakse Catilina kombel „omadest kaugel, vaenlase laipade keskelt, veidi veel isegi hingavana ja näoilmes ikka alles see metsik vaim, mis tal oli olnud elades”5 ja loota, et siis „valitseb… [Eesti kultuuris] rõõm ja õnnetunne.”6
1 1930ndail ilmusid Cicero „Esimese kõne Catilina vastu“ tõlked eraldi raamatukestena H. Pärnalt ja A. Anslangilt (1930), P. Seeberg-Elverfeldtilt (1930), O. Koolilt (1931) ja H. Freymannilt (1937); 1971. a ilmus Rooma kirjanduse antoloogias sama teose Astrid Kurismaa tõlge.
2 Museum Helveticum 1985, nr 42, lk 168–173.
3 Koha vaim (lad k).
4 Paiga kitsus (lad k), Catilina vandenõu, 58,20.
5 Catilina vandenõu, 60,4.
6 Catilina vandenõu, 60,9.