Sinu uus album „Say Whaat?” näib olevat üles ehitatud parimas mõttes kantri, souli ja popi kompromissidele. Kuidas kontseptsioon sündis?
Kali Briis: Kui ma kitarri kätte võtan, siis ta tavaliselt ei hoiata mind ette, mis järgmisena tuleb. Seekord oli lisaks veel tunne õige. Kuna hiphopi ja puhta elektroonilise muusikaga olen ringi peale saanud, jäigi ainuke loogiline variant astuda maadele, kuhu varem jalga pole toetanud, proovida uusi retsepte ja segusid ning öelda puhtale stiilile nägemist.
Seda on tõenäoliselt palju küsitud, aga ikkagi: kust tuleb Kali Briisi nimi?
Pärineb räppari Planet Asia loo „Cali Breeze” pealkirjast, lihtsalt kõlas hästi. Alles viimastel aastatel olen sellele tähenduse juurde pookinud: nimelt mina isikuna, minu tujud ja muusikalised eelistused ongi sama muutlikud nagu tuulepuhangud-briisid: kord puhub maalt merele, teinekord vastupidi, kord idast, kord edelast, vahel tugevalt, vahel liigutab õrnalt õhku …
Kuidas iseloomustad Paide linnaruumi ja kultuurikeskkonda loomingulise mõjutajana?
Midagi siin järelikult on, kuna suurem osa mu loomingust ongi saanud alguse just siit, kortermaja neljandalt korruselt.
Paide on võrdlemisi väike ja oled pisut suurema luubi all kui suures linnas, kus on oht rahvamassi ära kaduda ja kaotada ühtlasi vajadus end pidevalt tõestada või pinnal hoida. Ühesõnaga –
oluline on hoomatavuse tunne. Kindlasti on kaasa aidanud ka Paide looduslähedus: loomeinimesele mõjub vabastavalt, müstikat tekitavalt ja inspireerivalt, kui kiviviske kaugusel on inimtühje metsamassiive, märgalasid, mahajäetud talusid ja hääbuvaid alevikke.
Õpid ja elad nüüd Tartus. Kas elu- ja linnakeskkonna muutus pigem pärsib või soodustab uue mateeria teket?
Ega ei pärsi, sest mina jään ju ikka endaks ning viisijupid ja mõtted tekivad mul sellest olenemata, kas olen parasjagu Ukrainas või Lihavõttesaarel. Suuremas linnas läheb lihtsalt rohkem aega raisku liiklemise, ostlemise ja muu tuuseldamise peale, seega jääb vähem aega rahulikult maha istuda, mõtteid koguda, lugusid kruttida.
Paidest on ka Eesti stoner rock’i lipulaev ansambel Nevesis, mis osaliselt on välja kasvanud samas linnas 1980ndatel tegutsenud heviansamblist Paradoks. Selles mõttes, et ansambel Nevesise vendade Janno (vokaal) ja Erki (kitarr) isa Jaan Reim oli Paradoksi kitarrist. Kas sinu isa on sind muusika mõttes mõjutanud?
Rääkides Reimidest ja nende isast, on neil koht ka minu elus: Erkil sõbrana, kellega väiksena rokkmuusikat kuulasime ja kitarri mängisime, aga ka tema isal, kes mulle mõningaid võtted kitarril näitas, kui neil külas käisin. Minu suurim mõjutaja ja kujundaja oli mu enda isa, kes juba pisikesest peale mulle Pink Floydi, Supertrampi ja Genesist lasi, õpetas muusikas märkama erinevaid pille, hindama nüansse ja leidma võlu erinevates helipiltides. Hiljem oli tema see, kes mulle esimese kitarri ostis ja esimesed duurid õpetas. Isal endal polnud omal ajal võimalust bändi teha, kuna tema isa ei toetanud ta huve nõnda palju. Isa viib minu kaudu täide unistusi, mis tal endal jäid ellu viimata.
Kas pead oma loomingu muutumist viimase kolme aasta jooksul tervitatavaks või mööduvaks nähtuseks?
See on minu puhul pigem paratamatu, sest olen liiga enesekriitiline, et kaua vana rasva peal sõita. See on ka põhjus, miks pole peale „Breakfast’i” ja „Headshot’i” EPd enam hiphoppi teinud: need reliisid tundusid niivõrd head, et oleks ropp sinna peale midagi kesist teha. Liikumine on pidev, mida enam žanre läbi käidud ja mida rohkem neist kaasa võetud, seda omanäolisema kõlapildi lõpuks saavutan. Seega pole mul õrna aimu, kuhu liigun ja kus lõpetan. Tean vaid, et mul on kogu aeg põnev ja et peatuda ei saa.
Kui palju sa oma loomingut pärast avaldamist kuulad ja analüüsid?
Tohutult, olen lausa kümneid lugusid ära kustutanud täiesti valmis peast. Eriti siis, kui see on hakanud tugevalt mõnd teist lugu meenutama või hoopis kellegi teise lugu on pärast oma loo kuulamist kummitama hakanud. Panen väga tugevat rõhku originaalsusele. Teistele kuulata annan alles siis, kui lugu on mu enda filtritest läbi nirisenud.
Uue albumi lüürika on ingliskeelne, kas soovid pürgida lähinaabrite suurematele jahimaadele nagu festivalid „Flow” ja „Positivus”? Kas festivalipakkumisi on ja kas need huvitakski?
Olen nii kaua inglise keeles laulnud, et tunnen end seal kodusemalt kui emakeelega. Midagi muud ma sellega ei taotle, pigem tunnen missiooni teha Eestis väljamaist muusikat, et eestlastel oleks ka kohapealt kvaliteetset popmuusikat võtta ega peaks igatsedes välismaa poole vaatama. Festivalide vastu pole mul midagi ja hea meelega astuks kunagi ka „Flow’l” või „Positivus’el” üles, kuid sealgi pigem eesmärgiga Eestit kaardile tuua või siis seepärast, et inimesi oma muusikaga liigutada. Siiani olen esinenud Lemmeranna surfilaagris ja Intsikurmul. Mõlemad festivalid jätsid väga positiivse mälestuse: korraldus oli super, publik väga elav ning ei ole mõnusamat asja kui esinemine vabas looduses, kus kogu ümbrus on sinu muusikat täis ja salvestub inimestesse, mulda, kividesse ja puudesse.
Muusika loomine nõuab teatud vaimset seisundit, kuidas selle protsessiga suhestud?
Nagu enne mainisin, ei mängi keskkond kõige suuremat rolli, kuid vaimne seisund on väga oluline. Seda tunnet on isegi raske sõnadesse panna. See on nagu suitsunälg, mis käed värisema paneb ja su mõtted hõivab, kuni selle põlema pistad. Samuti on muusikaga: ei saa enne sirgelt kõndida, kui mingi emotsioon on muusikas välja elatud ja saab füüsilise kuju, sest ükski väljaelamise viis ei paku mulle sellist rahuldust nagu muusikaloomine või pillimäng.
Mis muusikat sa ise viimasel ajal kuulad, kellest lugu pead?
Suurimad mõjutajad on Pink Floyd, Yes, Peter Gabriel, Erykah Badu, Jamiroquai, Boards Of Canada, Daft Punk. Olulisemad inspireerijad on Radiohead, Chemical Brothers, The Strokes, Herbie Hancock, Talkings Heads, Kino. Nagu alati, kuulan vanu lemmikuid, kuid aeg-ajalt mahub siiski mõni uus vaimustus ka juurde, näiteks Thundercat, Metronomy, St. Vincent, Little Dragon ja Eesti artistide loomingust vaimustas mind väga Epliku viimane plaat.
Raul Saaremets on öelnud, et mõni professionaalne muusik õpib instrumente ja komponeerimist terve elu, kuid lõpptulemus on ikka ei midagi erilist. Kuidas suhtud mõttekäiku kui muusikakoolis mittekäinud muusik?
Jah, nõustun, kuid panen rõhu sõnale „mõni”. Tõesti, muusikakool ei erine mõnest teisest koolkonnast või erialast, kus on samuti inimesi, kes tuimalt kõik selgeks õpivad, kuid ei oska omalt poolt midagi juurde panna. Justkui õpiksid selgeks köielkõnni, kuid mingeid veidrusi sel köiel teha ei taha. Vaat kui palju on neid, kes peavad end itimeesteks, kuid miks on ainult käputäis Bill Gatesi taolisi mehi, kellel polnud isegi IT-haridust? Kõik tuleb sellest, kas inimene oskab ja tahab raamidest välja astuda. Ning muusikas, mida peetakse üheks olulisemaks eneseväljendusviisiks, eeldatakse palju rohkem raamidest väljaastumist, mistõttu loomingulisus, mis jääb alla keskmise, torkab palju enam silma. Isiklikult olen hakanud tundma pisikest vajadust algse muusikalise hariduse järgi, et end paremini väljendada oma bändikaaslaste ees. Kuid sügavatest teadmistest hoidun teadlikult: kardan, et kui muusika liiga pulkadeks lahti võtan, siis ei ole muusikal enam sellist võlu, kuna hakkan iga käiku analüüsima ja defineerima ning muutun kriitiliseks asjade suhtes, mis võib-olla olidki minu edu aluseks või aitasid mul raamidest välja astuda.
Ühe kuulujutu järgi õppis Dr Dre enne N.W.Aga liitumist Los Angeleses arhitektuuri, kuid temast sai siiski maailmakuulus räppar ja
produtsent. Oled äärmiselt tugeva muusikatajuga, kuid õpid Eesti maaülikoolis maastikukaitset ja -hooldust. Kas sindki võib oodata Dr Dre tulevik?
Seda ma Dre kohta ei teadnudki! Kuid selline teadmine on ju huvitav ja annab artistile sära juurde – ta on nii veel mitmekülgsem ja tõsiseltvõetavam. Pealegi on see praktiline lähenemine elule, et mitte jääda lootma edule muusikas, vaid kindlustada tulevikku erinevate väljunditega. Kas mind ootab samasugune tulevik, seda ei või teada. Seda enam on mul hea meel, et mul on ka muid teadmisi ja oskusi peale muusika.
Millal ja kus Kali Briis Bandi esinemas näeb?
Kevadel on plaanis teha Baltic Scene’iga pisike Baltikumi tuur.
Keda tänada soovid?
Oma edu ja jõu eest, mis aitab mul edasi liikuda, soovin tänada oma isa (Gennadi Olonen), Eesti Popsi, Raul Saaremetsa, bändiliikmeid (Laura, Erko, Tõnu, Kaarel, Kaur), kuulajaid, kes minu muusika võlu ja sisu on ära tabanud, kõike, mis on paranormaalne, müstiline ja seletamatu ning lõpetuseks veel naissugu.