Arvo Volmer on Estonia SOga sel sajandil kontserdilavale toonud Saint-Saënsi „Simsoni ja Delila” ja Mozarti „La clemenza di Tito”. Eesti muusikaloo tänane seis on selline, et pealinna ühes majas baseerub kaks kõrgetasemelist sajaliikmelist sümfooniaorkestrit, kellest üks just saabus USA turneelt ja teine vaimustas meid Mahleriga. Mahleri viieosalise, ligi 80 minutit kestva sümfoonia kuulamine (ilma vaheajata) ei ole lihtsa ajaviite killast. Kuid teose kestvusega hirmutamine ei pea üldse paika – autori helikeel ja teose ideestikust tulenev eriline atmosfäär loovad äärmiselt vastuvõtliku meeleolu, mis tundub alati haaravat kogu saalitäit publikut. Sümfoonia sisulised vihjed hõlmavad inimese elu ja surma filosoofiat. I osa küsib: milleks kannatasid? mis tuleb pärast surma? kas see kõik oli nali?
Teine osa oleks kui mälestus elu helgemast poolest – kõlab lihtne lendler. Kolmas osa on selgepiiriline iroonia, tugineb „Padova Antoniuse jutlusele kaladele” ja tõmbab paralleeli õpivõimetu inimsooga. Lahendus algab neljandast osast kui soovist pääseda maistest hädadest, vastus igavesele küsimusele saadakse teose ulatuslikus viiendas osas: „Suren selleks ma, et elada”. Mahler ütleb, ja see on tõsi: „Meie südamesse kiirgab imeliselt pehmet valgust ja ümberringi on õnnis rahu”. Kuulanud ära teose, ongi selge, et valdavaks tundeks jääb teid hõlmav hingerahu. Kas seda on siis vähe vaiksel laupäeval anno 2009? Ettekande tase oli suurepärane. Eriti tahan esile tõsta RO koori, mis oli paigutatud külgrõdudele. Ma ei ole päris kindel, kuidas kõlas koor parteris, kuid keskrõdul oli kõla vaat et ideaalne.
Orkestri üldkõla erineb mõnevõrra ERSO intensiivsusest (keelpillid!), kuid on hästi sümpaatne puupillisolistide (Olev Ainomäe, Sigrid Orusaar ja Vahur Vurm) heas mõttes kammerlikkuses ning kogu vase kaalukuses. Nii suure ettekandeaparaadi puhul on vist paratamatu mõni ansambli tõrge, kuid Arvo Volmeri meisterlikkus likvideeris need pisiviperused eos. Lisaks kõigele tuleb mõista, et RO sümfooniaorkester saabki korraga lavale vaid selliste teoste ettekandel. Solistide etteasted ei ole teoses ulatuslikud, küll aga olulised, ja see liin oli laitmatu! Maestro Volmer on suurte vormide meisterlik dramaturg. Talle tuleb edu soovida tema kavale tuua Adelaide’i SOga kontserdilavale terve Mahleri tsükkel, lootuses seda meilgi kuulata. Saalitäis publikut leidis sel õhtul oma rahu, mida väljendati tormilise aplausiga. Võiksime siiski uhkust tunda oma rahvusliku muusikakultuuri tippude üle, kus rahvusooperi koht on esireas.