Eestis on sünnitusabi kõrgel tasemel, kuid ruumid, kus sünnitatakse, sarnanevad tavaliste palatitega. XX sajandi esimesel poolel sünnitati suuresti veel kodus, kuid paljud tunnustust otsivad arstid hakkasid sünnitust käsitlema kui haigust, millest ainult vähesed pääsevad komplikatsioonideta1, ning arusaam sünnitusest kui loomulikust ja iseenesestmõistetavast nähtusest hakkas taanduma.
Sünnituskultuur Eestis
Eestis on võimalik sünnitada nii haiglas kui ka kodus, kuid 2021. aastal toimus 99 protsenti sünnitustest haiglas ja vaid üks protsent kodus. Sünnitusabi on koondunud Tallinna, Tartusse ja Pärnusse. Intervjuudest suurhaiglate ämmaemandatega selgus, et kuna personal on ülekoormatud, võetakse sünnitajate soove harva kuulda.
Tihti määrab esimene sünnitus naise edaspidise suhtumise ja ootused. Naised, kes on kaalunud esimesel korral kodus sünnitamist, kuid otsustanud eri asjaoludel ikkagi haigla kasuks, ei julge tõenäoliselt teisel korral kodusünnitust valida. Kui korduvsünnitajal on aimu, mis teda sünnitusmajas ees võib oodata ja ta oskab end selleks emotsionaalselt ja füüsiliselt ette valmistada, siis esmasünnitajatega on teisiti. Nende puhul on väga oluline tagada võimalikult positiivne kogemus, sest sellest jääb naisele mälestus terveks eluks ning see võib mõjutada tulevasi pereplaneerimise ja sünnituskoha valiku otsuseid.
Sünnitustoas torkavad esmalt silma meditsiiniaparatuur ning ruumi keskpunktina kõrge sünnitusvoodi. See on teatraalne keskkond. Naiselt võetakse enamasti valikuvabadus ning ta juhatatakse ruumi, kust väljuda pole luba. Vastupidiselt haiglale ei piirata kodusünnitusel liikumisvabadust. Haiglas saab loomulikust sünnitusest tehislik olukord: naine asetatakse ruumi keskele, kõrgele voodisse, kuigi paljudele on vannituba haigla sünnitustoas parim koht, kuhu omaette olemiseks tõmbuda.
Suurhaiglas töötavad ja kodusünnituse korral abi pakkuvad ämmaemandad tunnevad haiglasüsteemis end kammitsetult, kuid on sunnitud seal valiku vähesuse tõttu töötama. Sünnitajaga kontakti loomine, personaalsus, turvalisus ning positiivse kogemuse tagamine peaksid olema iseenesestmõistetavad. Kui aga haiglakeskkond seda ei toeta, on ka ämmaemandatel keeruline üksinda seda koormat kanda.
Kui mujal maailmas on lisaks haiglate sünnitusosakondadele ja kodus sünnitamise võimalusele rajatud veel eraldi vaid selleks mõeldud sünnituskeskused ja -kodud, siis Eestis sellist keskust pole. Seevastu suletakse väiksemate kohtade sünnitusosakondi (näiteks Põlva ja Valga haiglas) ning erakliinikuid (Tartus Elite kliinik), millega süvendatakse suurhaiglate masinlikkust veelgi. Eesti ämmaemandate ühingu eestvedajad on teinud ettepaneku luua Eestisse vähemalt üks sünnituskodu, kuid poliitilise tahte puudumise tõttu on seesuguse hoone loomine ilma erarahastuseta ülimalt keeruline ja aeganõudev ning lähimate aastate jooksul see tõenäoliselt teoks ei saa.
2019. aastal kaitsti Tallinna tervishoiu kõrgkoolis lõputöö sünnituskodude rajamise strateegia kohta, millele toetudes oleks võimalik sünnituskodu avada ka Eestis. Arendusprojekti koostamisel selgus, et sünnituskodu loomisega ei kaasne lisasurvet riigieelarvele ning sellel oleks positiivne mõju: paraneks sünnitusabi kättesaadavus ja säiliksid töökohad maapiirkondades.2
Viimastel aastatel on päevakorral uute haiglate rajamine, kuid sünnitustubade planeering ja põhimõtted pole muutunud. Sünnitustubade projekteerimine pole rangelt reglementeeritud, seega võiks teha ka eriilmelisemaid ruume, kuid sünnitustubade ja -osakondade puhul kas ei osata näha probleemi, valikuvõimalusi või puudub projekteerijatel piisav kokkupuude sünnitustubade spetsiifikaga. Uute haiglate planeerimisel arendatakse näiteks laste või vastsündinute keskkonda, kuid ruumid, kus kõik ehk sünd alguse saab, on jäetud unarusse.
Sünnitusruumide reeglid ning probleemid
Eestis kehtib kaks õigusakti, kus on välja toodud sünnitustubadele ja -osakondadele ning ämmaemanda ruumidele esitatavad nõuded.3 Need on vananenud ja puudulikud: mainitakse vaid meditsiiniseadmete olemasolu, vähesel määral materjalide omadusi, sünnitustoa pindala ning ruumi funktsionaalsust ämmaemanda vaatepunktist. 19ruutmeetrises toas on aga kõigil sünnitusel viibivatel inimestelgi keeruline vabalt liikuda ning sinna ei mahu isegi põhilised sünnitusel tarvilikud abivahendid ega meditsiiniaparatuur. Määruses on pikk nimekiri seadmetest ja vahendist, mis peavad ühes sünnitusosakonnas või -toas olema, kuid osakondadel puuduvad nende tarvis hoiustamisvõimalused ning aparatuur on paigutatud koridoridesse ja parajasti tühjadesse (sünnitus)tubadesse. Rõhutatakse ka, et sünnitustubades peab olema tehisvalgustus, mis hõlbustab meditsiiniliste protseduuride tegemist, kuid nõuded ei puudutata loomulikku valgust. Näiteks pole loomulikku valgust Tartu ülikooli kliinikumis üle poole sünnitustubadest, hämarat keskkonda eelistavale sünnitajale paistab terve sünnituse vältel laest näkku ere valgus. On küll nimetatud, et ruumid peavad vastama ämmaemanda vajadustele, kuid on unustatud, et ruumi kasutavad sama palju sünnitaja ja tema tugiisik. Praegu on viimasele sünnitustoas mõeldud vaid üks tugitool. Peale puuduliku seadmete ja isiklike esemete hoiustamisruumi, tugiisiku vähese heaolu ning kaasatuse on muidki kitsaskohti. Kõigis meie sünnitustubades ei ole isegi sünnitusvanni või eraldatud vannituba, kus naine saaks sünnitusvalusid privaatselt leevendada. Näiteks Pelgulinna sünnitusmaja kahte sünnitustuppa on selleks ehitatud tumehallist plastist klassikalised WC-kabiinid, kuid see on ebakvaliteetne ning ajutine lahendus. Ainuke erand Pelgulinna sünnitusmajas on Germundi sünnitustuba, mis rajati 2018. aastal kingitusena Germundi ja Eestimaa sünnitusmajade toetusfondi poolt. See on Eestis ainus ja esmakordne sünnitusruumiga seonduv projekt, mille teostusse oli kaasatud erialase haridusega ruumilooja.
Haigla ja koduse keskkonna sümbioos
Kõik pered ei saa valida sünnituseks kodu, olgu tervisliku seisundi, asukoha või võimaluste puudumise tõttu. Seda olulisem on, et haiglaruum pakuks koduga samaväärset tuge. Alustada tuleks praeguste sünnitustubade võimalikult heaks muutmisest.
Sünnitusruumi loomisel tuleks läheneda igale naisele ja tugiisikule personaalselt, kuid vestluste käigus selgus, et kogemustele, vanusele ja taustale vaatamata on suur osa naiste hirme, soove, väärtusi ja ootusi samad. Tugiisiku olemise saab meeldivamaks ja spetsialisti töö mugavamaks teha juba väikeste muudatuste ja detailidega.
Tähele tuleks panna mitmeid aspekte: ruumi pindala, ruumikasutuse võimalusi, liigutatava ja kohakindla meditsiinivarustuse ning sünnituseks vajalike abivahendite paigutust, sünnitustoa kohandamisvõimalust vastavalt vajadustele, privaatsema keskkonna olemasolu, hubasust ja kodusust loovaid detaile, väliruumi ning materjalide teadlikumat valikut.
Tihti pruugitakse haiglates juba aastakümneid kasutusel materjale, mis teevad keskkonna veelgi külmemaks, steriilsemaks ja tõrjuvamaks. Praegu on välja töötatud juba piisavalt alternatiive, mis on haiglakeskkonnas vastupidavad ning mida saab kasutada näiteks PVC, puidu või naha asemel.
Sünni(tu)s ruum
Uue sünnitusruumi kavandamisel peaks lahendama esmased probleemkohad ja lisama eriotstarbelised ruumid. Olulised on abivahendite hoiuruum, privaatne vannituba, suurem liikumis- ja otsustusvabadus, loomulik valgus, visuaalsed stiimulid ning õuemineku võimalus sünnituse vältel. Sünnitusruum peaks toetama kõiki aktiivsünnituse põhimõtteid, sünnitaja peaks saama abivahendite hulgast endale sobiva valida ning seda vabalt ruumis kasutada.
Sünnitusvoodi taga võiksid asuda sisseehitatud kapid, kuhu paigutatakse meditsiiniseadmed ja tarvikud. Oluline on kavandada kohakindel mööbel nii, et see mahutaks kõik sünnitusel vajalikud meditsiini- ja hügieenitarvikud ning ka tavapärasemad vahendid, kuid oleks personalile hõlbus kasutada. Sünnitusvoodi võiks olla teisaldatav näiteks hoiuruumi, et saaks paigutada sisustuse ümber sünnitaja perele sobivalt. Peale vooditaguse kapi, vannitoa ja abivahendite hoiuruumi mõõtmete on olulised detailid.
Ideaalne sünnitusruum koosneb elementide kõrval sünnitaja, tugiisiku ja personali vajadustest lähtuvatest aladest: koos- või üksiolemise ruum (kõikidele sünnituse juures viibivatele isikutele), hubane/kodune ruum (sünnitajale ja tugiisikule), väliruum (aed või rõdu) ja sünnitusvoodiga meditsiiniruum.
Negatiivset sünnituskogemust on võimalik ruumi toel ennetada ja positiivset kogemust suurendada. Jääb arusaamatuks, miks on Eesti selles osas ülejäänud Euroopast niivõrd maha jäänud. Eesti sünnitustubade parendamine eeldab esmalt teadlikkuse tõstmist, lahendustele suunatud arutelu algatamist, ressursi suunamist sünnitustubade ajakohastamisse ning ruumide projekteerimise ja renoveerimise täpsemate juhiste koostamist. Eeskuju tuleks võtta mujal Euroopas ja maailmas rajatud sünnituskodudest või -keskustest, kus keskkond ei ole kodusem ainuüksi materjali- või sisustuse valiku tõttu, vaid oma osa on kodusünnituse põhimõtete järgimisel ja sünnitajale vabaduse andmisel.
Artikkel põhineb autori EKA sisearhitektuuri osakonna sel kevadel kaitstud magistritööl „Sünni(tu)s ruum – ideaalse sünnituskogemuse poole“, juhendajad Mariann Drell, Jüri Kermik ja Gregor Taul.
1 Linda J. Cole, Melissa D. Avery, Freestanding Birth Centers: Innovation, evidence, optimal outcomes. Springer Publishing, New York 2017, lk 19.
2 Anneli Kärema, Marek Seer, Ämmaemandusabiteenust osutava sünnituskodu loomise strateegia. Arendusprojekt. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, 2019.
3 Haigla liikide nõuded. https://www.riigiteataja.ee/akt/129122020048. Nõuded ämmaemandusabi iseseisvaks osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile ja töövahenditele. https://www.riigiteataja.ee/akt/13289785