Igaühel on oma isiklikud eesmärgid, foobiad ja fiiliad, mille kasuks sõna võtta. Neid mõistagi ei saa kirjanike liidu agendasse suruda. Aga on ilmne, et kui on tegemist suurte eesmärkidega, siis on kollektiivne protest võimsam kui üksikute protestide summa.

Kirjanike liit on ajanud majandusasju. Meil on Käsmu puhkemaja, on väliskontaktid, on loodud kirjanduse teabekeskus, mille kaudu esimest korda hakatakse sihipäraselt Eesti kirjandust tõlkima. On väiksed vastastikused abistamised, toetused ja laenudki. Esitlusteks saab tasuta Kirjanike Maja ruume jne. Seda nimistut võiks pikendada. Nüüd läheb käiku raamatulaenutuse hüvitamise seadus. Siiski, peamine, mida kirjanike enamik regulaarselt oma olme parendamiseks ja teoste üllitamiseks praktiliselt saanud, tuleb ikka Kultuurkapitalilt. Sest loovisiku seadus, see ?elevant?, on jälle toppama jäänud. Kuluaariinfo viib vägisi mõttele, et mainitud seadusesse ja selle taotlejatesse suhtutakse võimukoridorides lihtsalt üleolevalt. Kas pole selles natuke süüd sellelgi, et kirjanikud kui avalikkuse võimalikud mõjutajad seisavad kõik eraldi? On küll ?rahvuse vanaisad? ja mõned rahvusvaheliselt tuntud isemõtlejad, kelle sõna üldiselt kostab ja maksab, aga valdavalt on kirjanik laiema avalikkuse silmis muutunud millekski õpetatud orja või skomorohhi taoliseks, kes peab meelt lahutama ja pulli tegema. Kirjanik on see, kes lehes midagi ropusti ütleb, lapsesuuga ära paneb või ennast paljastab.

Sirp arvab, et kuigi vanu aegu ei saa taga igatseda, sõltub täna valitavast juhatusest ja esimehest siiski, kas Eesti Kirjanike Liidul kui tervikul on ühiskondlikult natuke suurem kaal kui tema liikmete mehhaanilisel summal.