Teaduskonverents „EUPOP 2024“ 1. – 3. VII EMTAs, korraldajad Euroopa Popkultuuri Assotsiatsioon ja Rahvusvaheline Popkultuuri Instituut eesotsas Turu Ülikooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga.

Konverents „EUPOP 2024“ oli seekord keskendunud piiridele, aga olgu kohe öeldud, et teemasse suhtuti loomingulise vabadusega. Järgnev põgus ülevaade keskendub ettekannetele, mille kese oli muusikas, ehkki tähelepanuväärseid arutelusid oli ka nt LGBT+ ning filmikunsti ja -levi vallast. Räägiti ka seentest.

Konverentsi avas peaettekandega EMTA muusikateadlane Brigitta Davidjants, kelle nimi ei tohiks olla Eestis võõras ühelegi popkultuurihuvilisele. Ettekanne oli põhjalik ja mitmekihiline, nii et oligi ainumõeldav selle paigutamine algusse, mil võime kuuldut jälgida oli loodetavasti kõigil veel ergas. Lühidalt öeldes sukeldus teadlane otse süldi südamesse. Vaatluse all oli kaks nähtust: Onu Bella laiatarbemuusika (see, mida ta tegi pärast ansambleid Öörahu ja Provints) ning Armeenias levinud rabiz – Kaukaasia rahvamuusika sugemetega hinge kallerdavalt imal tantsupopp. Loomulikult Brigitta Davidjants selliseid iseloomustusi ei kasutanud. Mõlemale nähtusele neutraalselt lähenedes oli ta küsitlenud eri põlvkondade esindajaid Eestis ja Armeenias. Eri aastakümnetel sündinud intervjueeritavad nägid samu nähtusi täiesti erinevalt: kui ühed mäletasid 1990ndaid kui praegusega võrreldes toorest aega, mil naised pidid palju rohkem olema valmis kõikvõimalikeks rünnakuteks, ja Onu Bella muusikat kui selle ajajärgu nilbet soundtrack’i, siis teistele, kes ei olnud siis veel sündinud, oli sama muusika midagi põnevat ja erutavat, nagu ka ajastu, mil seda tehti. Rabiz’i kirjeldasid vanema põlvkonna vastajad kui midagi nõukogulikku või orientaalset, seega Armeeniale võõrast, noorem põlvkond aga just koduselt rahvuslikku. Muu hulgas tõestas ettekanne, et kunstiliselt madalamaks peetud muusika, mis kipub uurijate pilgu alt välja jääma, on akadeemiliselt analüüsi­miseks vägagi tänuväärt ja mõtlema­panev materjal.

Aila Mustamo (Turu ülikool) ja Kimi Kärki (Helsingi kunstiülikool) ettekanded liikusid tumedamale alale – fašismi juurde popkultuuris Soome näiteil. Neist esimene käsitles marginaalsust marginaalses grupis – fašismi-ilminguid Soome black metal’is. Kärki ettekanne (see ei olnud küll muusikateemaline, aga on siinses seoses märkimist väärt) vaatles neonatsi, okultisti ja satanisti Pekka Siitoini (1944–2003) tegevust. Siitoin sai läbi aastate sõna ka Soome massimeedias. Ta mõjus koomiliselt (nagu natsimundris Benny Hill, kes tutvustas end: „Olen kivenkova rasisti, sadisti ja fasisti.“*), ent tema tegevusel oli tõsiseid ühiskonnaohtlikke aspekte. Ma ei pea siinkohal silmas vaid asjaolu, et Siitoin mõisteti 1977. aastal süüdi süütamises, vaid ka kurba tõsiasja, et sugugi kõik tema järgijad ei näe temas vaid klouni. Lõik dokfilmist, kus Siitoin ja tema poeg kruiisilaeval natsi­tervitust tegid, oli küll naljakas, aga seal oli midagi veel. Ajal, mil näeme üle maailma paremäärmusluse kasvu, on selliste inimeste tegevuse ja nende mõju kriitiline mõtestamine üha aktuaalsem.

Kui siin mainitud kolme ettekannet võrreldes teha vahekokkuvõte, et mis selles süldimuusikas siis nii hirmsat on, elul on rohkemgi tumedust varuks, siis Berliinis resideeriva Johann Piberti popmuusika teemaline loeng tekitas rohkem kõhedust kui miski muu neil päevil kuuldu. Vene riiklike institutsioonide toetatud ja suunatud, imperialistlikku sõnumit propageeriva popstaari Shamani fenomeni analüüs oli ekskurss otse kurjuse südamesse. Vastik, aga vajalik nagu mädakolde kirurgiline avamine. Lääne ja Venemaa vahelise võitluse sõgedal (aga mõistagi heroilisel) narratiivil põhinev sõnum, mis tuleb esile nii Shamani laulutekstides kui ka videotes, valmistas publiku üle riigi ette reaalseks sõjaks, mis nüüd Ukrainas aset leiab. Ettekandes tõi Pibert punkthaaval välja praeguse Venemaa kultuuri­poliitika fašistliku loomuse.

Pertti Grönholm Turu ülikoolist käsitles inimhääle tehnilist töötlemist muusikas kolme näite põhjal: Kraftwerki album „Computerwelt / Computer World“ (1981), Cabaret Voltaire’i singel „Seconds Too Late“ / „Control Addict“ (1980) ja Laurie Andersoni album „O Superman“ (1982). Kui Kraftwerki suhe tehnoloogiasse on ülistav (ehkki mõnel juhul ka neutraalne või lausa kriitiline), siis Anderson oli tehnika arengu suhtes üheselt kriitiline. Cabaret Voltaire seevastu kasutas tehnoloogiat ühiskonnakriitika vahendina.

Janne Mäkelä (Helsingi kunsti­ülikool) tutvustas Jean Sibeliuse sümfoonilise poeemi „Finlandia“ elukäiku väljaspool Soomet. Kodumaal eelkõige rahvusliku tähendusega teose erinevad arranžeeringud on mujal maailmas sageli hoopiski religioosse sisuga. Kõige kurioossem on ehk aga fakt, et „Finlandia“ töötlus oli Nigeeriast lahku löönud iseseisva Biafra vabariigi (1967–1970) ametlik hümn.

Soome alternatiivmuusikast, täpsemalt Pori muusikaskeenest tegi ettekande Tommi Iivonen Turu ülikoolist. Nagu pühendunud muusikasõpradele Eestiski ehk teada, on seal üks keskseid bände krautrock’il põhineva muusikaga Circle. Iivoneni sõnul on Pori kultuurielule iseloomulik tugev DIY-suhtumine ja see, et eri muusikastiilidel põhinevaid skeenesid seal ei ole – kõik, kes muusikat teevad, on üksteisega seotud. Siinkohal tekkisid paralleelid 1990. aastate Eestiga, mil piirid alternatiivskeenede vahel hägunesid, ehkki ma ei suuda meenutada, kas ka meie lähiminevikust või olevikust võiks leida linna, kust on pärit üks tugev muusikakollektiiv, kuid tavapärasemad skeened sootuks puuduvad. Aga mõtleme veel sellele.

Kindlasti tahan konverentsi kavast ära märkida ka Tartu ülikooli doktorandi Polina Holitsõna suure süvenemisega teostatud uurimistööd, kus võrdlevalt uuritakse Eesti, Soome ja Ukraina black ja pagan metal’i esteetikat ning visuaalsümboolikat.

Anita Maasalu EMTAst andis ülevaate subkultuursetest seostest vanemate ja laste vahel. Nähtus, mis seisneb selles, et muusikapõhine subkultuur ei erista, vaid ühendab noori nende emade ja isadega, ei olnud Nõukogude Eestis praktiliselt võimalik – vastav kultuurikiht ei olnud piisavalt paks (teoreetiliselt võiksid ehk erandiks olla hipid). Meenutan ka inglise muusiku ja muusikaajakirjaniku John Robbi sõnu, et tänu internetile on tänapäeva noortele kogu muusika kaasaegne. Tõsi, see jaotus, et 1970ndail või 1980ndail oli kaasaegne vaid see bänd, kelle kontserdile sai minna või kelle uut plaati poest osta, ei pädenud arusaadavail põhjustel siinpool raudset eesriiet kunagi.

Marju Raju (EMTA) ettekanne keskendus LGBT+ segakoorile Vikerlased ja käsitles koorilaulu tervendavat mõju vaimsele tervisele.

Dan Mollenkamp Oxfordi ülikoolist rääkis kõmrikeelse muusika ja Spotify suhetest. Kuna Wales ei ole omaette riik, ei kajastu see ka Spotify algoritmides eraldi piirkonnana. Ehkki näiteks islandi keelt kõneleb kõmri keelest üle kahe korra vähem inimesi, saab islandikeelne muusika Spotifys piirkondliku eelistuse, kõmrikeelne aga mitte. Paraku on pärast Brexitit kadunud Ühendkuningriigis ka Euroopa Liidu rahastusel baseeruvad võimalused, nii et Walesi bändide ja artistide elu ei ole kadestamist väärt. Oma asja nad muidugi ajavad ja EMTA auditooriumis Jüri Arraku pühapildi all mõjusid nende fotod eriti trotslikult.

Kristina Stankevičiūtė (Gediminase-­nimeline Vilniuse tehnikaülikool) pidas ettekande Leedu rokkansamblist Antis, mis oli väidetavalt sealmaal laulva revolutsiooni kandev hääl. Bändi visuaal oli teatraalne, muusika juured 1970ndais ja fotod lauljast Algirdas Kaušpėdasest tekitasid küsimuse, kas see mees on üldse kunagi noor olnud. (Hiljem guugel­dades sain teada, et ta oli ka üks rahvaliikumise Sąjūdis aktiviste, nii et vist võib teda nimetada ka poliitikuks, muidu hari­duselt arhitekt.) Meenutades Eestis sama perioodi, kui ühelt poolt peeti suur­üritusi, kus leelo­tati Alo Mattiiseni muusikaliselt konservatiivseid, et mitte öelda vähepakkuvaid isamaalaule, teiselt poolt aga tungis meediasse näiteks J.M.K.E., kelle tekstide reageering oma ajale ei jäänud alla muusika teravusele, oleks huvitav võrrelda, kumma ekvivalent võis Leedus olla Antis.

Baltimaade popkultuuri võrdlev uurimine kuluks ülepea vägagi ära, see ütleks nii mõndagi ka meie ühiskondade kohta. Nagu igasugune popkultuuri uurimine, mida konverents „EUPOP 2024“ väga edukalt tegi.

* „Ma olen karm rassist, sadist ja fašist.“