Vana kass suri ära. Tore ja tegus loom oli, aga hiired luusivad ümber maja ja kaua leinata ei lase. Vaevalt jõudsid pisarad kassi kalmul kuivada, kui talle järglane otsiti. Mida nüüd uuele hiirekuningale nimeks panna?

Oo, nimetalgud on ammendamatu rõõmuallikas. Kolm põlvkonda lööb kaasa, vaidlus paisub kirglikuks: üks leer pooldab järjepidevust, teine teeb uuendusliku pakkumise, mõni heidab niisama nalja. Praegu paistab, et kassi nimeks saab kompromissi tulemusel Miisu-Wheelie ning igaüks võib teda kõnetades valida selle poole, mida eelistab.

Võimalik, et ka Tartu südalinna kultuurikeskuse uus nimi Siuru ei tõrju käibelt juba kinnistunud Sükut. Rahva teadvuses tunduvad nimed olevat kokku sulanud Süku-Siuruks, misjuures sagedamini kasutatakse harjumuspärast esimest poolt. Keskuse juhil Aavo Kokal võttis uue nimega harjumine aega ühe nädala, aga kõik ei kohane sama osavalt. Teisel pool Küüni tänavat asuvat Kesklinna Keskust nimetavad staažikamad tartlased siiamaani Kaubahalliks, uusasukatele on see toidupoe järgi lihtsalt Rimi. Emajõe Ärikeskus on olnud algusest saadik hoopis Plasku või siis öeldakse kogu hoonekompleksi kohta juurdeehituse järgi Tasku.

Siuru on ju kena nimi küll, miks ta ei võiks tartlaste teadvuses kinnistuda. Selle nime esitasid suure osavõtuga konkursil (ligi 280 pakkumist!) teineteisest sõltumatult Tõnis Tatar ja Piret Tarto. Nime põhjendustes osutatakse 1917. aastal asutatud Siuru rühmitusele ja „Kalevipojast“ tuntud siurulinnule.

Siurulased väärivad kahtlemata austamist. Tore, et ka seos eeposega esile sai toodud. On ju rajatava keskuse üks eesmärke ühendada vanalinn, uuem linnakeskus ja Emajõgi – aga sealsamas jõekaldal seisab juhtumisi üsna unustatult „Kalevipoja“ autori F. R. Kreutzwaldi monument. Kõrval asuvat Kalevipoja skulptuuri teatakse ja külastatakse rohkem, sest see on ühtlasi Vabadussõjas langenute mälestusmärk. Võib-olla seoks Süku-Siuru ühes uue liikluskorraldusega ka Vabaduse puiestiku monumendid elegantsemalt südalinna külge ja vastupidi.

Tartlaste kiindumusest Süku nimesse annab aga aimu kas või tõik, et seda nime pakuti konkursil kõige rohkem – lausa 17 korda, lisaks üks Sükuke. Väga meeldinuks rahvale ka niisugused nimed nagu Taru (12 pakkumist), Taku (8,5), Takuke (5,5), Tarku (6,3) ja Kultar (5). Korduvalt pakuti nime Süda ja selle variatsioone. Muidugi olid esindatud Ateena, Athena jms.

Saagu ära nimetatud ka mõned naljahammaste pakkumised, mis muidu teenimatult tähelepanuta jääksid. Nimi (E. A.) Poe ei pruugi küll olla naljana mõeldud, aga mõjub humoorikalt (põhjendus: „keskuse kõrval kulgeb (Edgar Allan) Poe nimeline tänav“, tunnuslauseks võiks saada „Poest otsi elamusi / Plaza to Obtain Experience“). Vaieldamatult särtsuga nimi: Onu Bella Napoli (põhjendus: „nimes on ühendatud Euroopa ajalugu ja legendaarne Tartu vaim“, tunnuslause: „Maha tzatziki, elagu pitsa!“). Hurmav pakkumine: Urmas (põhjendus: „ilus nimi“, tunnuslause: „läbi klaasi“). Ka Huik on esindatud.

Mu enda lemmik on Koma, mille tunnuslause kõlab „koma koondab“. Nime põhjendatakse nõnda: „Koma on väga tähtis, sest muudab kirjapandu selgemaks. Koma ei lõpeta, vaid vaatab, mis tuleb edasi.“ Toredad on ka Sahtel („kõik vajalik ühes sahtlis“) ja Reede („reede on ka päev“).

Neid ja teisi pakkumisi saab lugeda aadressil https://www.tartu.ee/et/nimekonkurss. Siit leiab nime kassilegi.