Teet Kallase raamatust „Heliseb-kõliseb…” kuulsin ma üsna hiljuti. Umbes aasta eest. Siis ostsin kohe, selle vana, 1972. aasta must-rohelise eksemplari, millel on miskipärast kaks ümbrispaberit sattunud ja mille tiitlipöördele on keegi pastakaga kirjutanud maagilised numbrid ja sõnad „3-3 Olip” ja paar rida edasi püüdliku käekirjaga „Noorte elust-olust. Türil 20. 01. 73 HS”. Nojah.
Teose lugu
Otseselt ei ütle see kõik mitte midagi – lihtsalt seda, et antud eksemplar on juba ühe lugeja käes olnud. Samuti sunnib see küsima, miks see raamat on antikvariaati sattunud. Kas lugeja suri ära ja pärijad viisid ta raamatud müüki? Või juhtus kellelegi kätte kaks eksemplari? Ei tea. Kuigi on nii tüüpiline ja igapäevane hoida enda käes raamatut, mida keegi on lugenud, panevad just need võõra käega tehtud krüptilised märkused ning tõsiasi, et neid ridu kirjutades lebab minu ees laual ka sama raamatu uustrükk, mõtlema ammuse tarkuse peale, et habent sua fata libelli.
Vana raamatut ehib rohe-must-valge optimistlikus toonis ornamentiline joonistus. Uue, hõbedase ja helesinise eksemplari pealt vaatab aga vastu autori tõsine, kuid võib-olla kohe-kohe muigele kiskuv nägu ja üks raamatu tegevusajas – 1960ndate aastate lõpus – kohane ja veel mullegi algkooliaegsetelt ekskursioonidelt tuttav bussikipakas.
See teine eksemplar on paksem, muidugi moodsama kujundusega, kuid ikkagi on seda käes hoides tunne, et ka temal on oma saatus. Mitte küll sama moodi nagu vanal köitel, kuid ometi. Saatus, mida tema endaga kannab, ei ole niivõrd individuaalne, ühe köitega piirduv, vaid pigem teosest kui sellisest, ütleme näiteks bürokraatlikult – tiraažist õhkuv ja johtuv lugu.
Väärtuslikud täiendused
Nimelt on Teet Kallase „Heliseb-kõliseb…” 2008. aasta väljaannet omajagu täiendatud. Muidugi, autor ei ole läinud oma romaani sisu kallale. Ta ei ole kirjutanud lõike ümber, vaid on jäänud selle juurde, mis oli. Küll aga on Kallas võtnud vaevaks varustada raamat joonealuste märkustega. Kui ka 1972. aasta väljaandes on lehekülje all tõlgitud ära tekstis esinevad vene- ja saksakeelsed lausekatked, siis nüüd on vaeva nähtud just sisulises mõttes. Autor selgitab, mis oli Autostopp, „Horoskoop”, mida tähendavad lühendid ÜTÜ ja EÜE ning – mis kõige lõbusam ja huvitavam – selgitab jõudumööda ühe või teise raamatus jutustatava lookese tausta. Nii saame näiteks leheküljel 143 teada, et kui Kuno Korelli nimeline tegelane ütleb, et „mõni aeg tagasi lehtedes kirjutati: kolm venda ehitasid iseseisvalt helikopteri”, siis on raamatu uues väljaandes kohe olemas ka autori joonealune märkus, mille kohaselt „Oligi nii. Nendest kirjutati Noorte Hääles. Aga õhku ei tõusnud see kopter kuuldavasti kordagi. Mitte et polnud lennuvõimeline, vaid võimud ei andnud õhkutõusmiseks luba. Mitte ainult lennuohutuse pärast. Küllap kardeti, et vennad näevad ära mõne riigisaladuse (näiteks paar lähimat raketibaasi) või veel hullem, põgenevad välismaale”.
Selliselt on kirjanik ära teinud suure töö: mitte ainult viitsinud nii ammu ja teistes oludes (sellest allpool) kirjutatud raamatu juurde tagasi pöörduda, vaid on võtnud vaevaks vaadelda oma debüütromaani ka tänapäeva vaatekohast. Esemed, taust ja nähtused seletatakse arusaadavalt ära. Nõnda antakse noorele lugejate põlvkonnale võimalus saada raamatust rohkem infot ja lugemisrõõmu. Kuid kindlasti on seda laadi info ka kirjandusteadusliku väärtusega: selgub ju lisaks kõigele muule ka autori mõtte- ja huvide ring ajal, mil „Heliseb-kõliseb…” valmis.
Omaette pärl on raamatu järelsõna, Juku-Kalle Raidi „Ilmaliku leeri liialdatud reis mööda ENSV suvepäevi, hullumajast Patarei eeluurimisvanglasse ja sealt tagasi hullumajja”, mis kujutab endast segu intervjuust autoriga, sellel põhinevat reportaaži raamatu saamisloost ning infot „Heliseb-kõliseb…” tegelaste prototüüpide kohta. Paarkümmend lehekülge tihedas kirjas teksti.
Ja see ei ole veel päris kõik: raamatule on nüüd lisatud ka reisiseltskonna teekonna ning kahe legendaarse ajastukangelase, Ralfi ja Rolfi iga-aastase Eesti NSV retke kaart. Koos kilometraaži, vahemaade pikkuse ning neis paikades toimuva asukohaga raamatus peatükkide kaupa.
Paar sõna ka sisust…
Kuid, jah, kindlasti küsib nii mõnigi lugeja nüüdseks juba, millest see raamat räägib. Kas on üleüldse põhjendatud kiita nii kriitikavabalt teost, mille sisu, stiili ja ülesehituse kohta ei lausuta sõnakestki?
Ilmselt mitte. „Heliseb-kõliseb…” ei ole tegelikult ka raamat, mis ühemõtteliselt ise enda eest rääkida võiks. See tähendab, et tegu ei ole teosega, mis avaks end kohe ega vajaks inimesele, kes seda käes ei ole hoidnud, paari soovitavat sõna. Muidugi, nii 1972. kui 2008. aasta väljaanne on kumbki stiilselt kujundatud (esimese kujundajaks Vello Tamm, teisel juhul on sarja „Hõbevaramu”, kus Kallase raamat on nüüd ilmunud, kujundanud Heino Prunsvelt) ning kutsub lugema. Samal ajal võib muidugi mõnda lugejat hirmutada raamatu paksus ning autori tiitellehele kirjutatud žanrimääratlus „Romaan-revüü ehk lihtne ja tõepärane kirjeldus bioloogiakandidaat Kaaro Neeme viibimisest noorte suvepäevadel mõnes Eesti NSV rajoonis 196… aasta juunikuus”.
Aga eks ongi võimatu öelda, kas üks raamat saab olla kirjutatud igaühele. Ega vist. „Heliseb-kõliseb…” eeldab lugejalt teatavat kannatlikkust ja huvi kirjanduslike eksperimentide vastu. Tõsi, eelnevast ei maksa nüüd arvata, nagu kujutaks Teet Kallase debüütromaan endast mingit arusaamatuseni komplitseeritud mängu kirjanduse, keele, narratiivi ja Jumal teab millega veel. Ei, seda mitte. Teos on tõepoolest lihtne ja võib-olla isegi tõepärane kirjeldus, kuid oma konksudega.
Ilmselgelt ei ole autor tahtnud jääda pelga lihtsuse ja kuiva tõepärasuse rüppe ning raputab lugejat pärast esialgset naturalistlikku märja suveõhtupooliku kirjeldust päris korralikult. Võiks öelda, et ta viib meid pigem „Meistrist ja Margaritast” või Gabriel García Márqueze teostest tuntud maailma, kus segunevad unenäolisus ning inimeste argised askeldused.
Teet Kallase peategelane ja kindlasti mõningal määral alter ego Kaaro Neem (autor on küll ise öelnud, et antud kuju on „tuletis mitmest inimesest”) on nimelt küll bioloogiakandidaat, kuid iseenese nuhtluseks ka võlur. See valmistab talle mõningal määral meelehärmi, sest võlur olla ei saa mitte lihtsalt niisama, vaid see toob endaga kaasa ebameeldivaid kohustusi, mis seisnevad „Heliseb-kõliseb…” lehekülgedel peamiselt selles, et ta peab elama omamoodi paralleelelu ning seiklema lisaks meie maailmale ka ühes paralleelmaailmas, mida raamatus kutsutakse Mänguks.
Üks teose liine ongi Kaaro Neeme vajadus tulla toime Mänguga ning leppida enda olemusega, mis ei vasta päris sellele pildile, mille noor edasipürgiv teadlane sm Neem endast muule maailmale jätta tahaks.
Teiseks liiniks on muidugi armastus. Kui raamatu tiitlil öeldakse, et tegu on kirjeldusega viibimisest noorte suvepäevadel, siis hõlmab see väga paljut. Nimelt satub Kaaro kaasa ringsõidule mööda noorte suvelaagreid. Ringisõitjate seltskond, mida võiks kokkuvõtvalt kirjeldada seguna rahvavalgustajatest ja tsirkuseartistidest, kelle seast tunneb lugeja ka ilma järelsõna selgituseta ära Hugo Hiibuse, Uno Eltsi ja Andres Vihalemma, hõlmab endas ka tüdrukute vokaalansamblit. Ja see tähendab vägagi palju: konstellatsiooni, mille puhul on võimalik enam-vähem kõik ning mille oskab luua ja mida oskab ära kasutada hea jutustaja. Seda aga Kallas kahtlemata on.
Kuidas kõik teostus
„Heliseb-kõliseb…” kubiseb nõukogude Eesti kultuurimaastiku ja olustiku kirjeldustest. Samuti vihjetest või lihtsalt möödaminnes, asjade sees ja vahel neid eriti märkamatagi elades kirja pandud infokatk
etest. Kuid just see, et autor ei ole püüdnud kirjutada elust suuremat kirjandust, vaid on katsunud edasi anda elu ise, teeb antud raamatust jätkuvalt värske teose.
Nagu märgib Juku-Kalle Raid järelsõnas, oli Paldiski maantee plangu taga ja KGB eeluurimisvanglas kiiruga kirja pandud ja hiljem, rahulikumates oludes korrigeeritud ja puhastatud teose algversiooni üle 1200 lehekülje. Umbes 700 on seega välja roogitud.
Ilmselt on see ka põhjuseks, miks on „Heliseb-kõliseb…” nõnda terviklik – oma põhjalikkusele ja detailirohkusele vaatamata. Kõik, mis on vähegi meenutanud ballasti, on välja lennanud. Alles on jäänud vaid kandev, tihe, läbinisti puhtaks loputatud materjal, mis järgib selget struktuuri ning on oma lineaarses ülesehituses endaga kaasa, lugema kutsuv.
Nagu eespool öeldud, võivad teose maagilise realismi elemendid mõjuda tuttavalt vene või lõuna-ameerika vastava stiili esindajate loominguga kursis lugejatele. Samas on säärane määratlus problemaatiline ja just seetõttu intrigeeriv: nimelt vähemasti Mihhail Bulgakovi loominguga ei olnud Teet Kallas „Heliseb-kõliseb…” kirjutamise ajal üldse tuttavgi. See oli tal lugemata. Vassili Aksjonov, keda mõned peavad üheks Kallase võimalikuks mõjutajaks, on aga ise tunnistanud, et asi on hoopis vastupidi.
Niisiis pole tegu mitte ainult ühe põhjalikult, hästi loetavaks kirjutatud teosega, vaid ka raamatuga, millesarnaseid siin maal väga palju ei tehta. Kõikvõimalikud epiteedid kõlavad kehvasti ja kuigi eespool sai öeldud, et iga raamat enda eest hästi ei räägi, vajades soovitajaid või kupeldajaid, siis lõpuks tundub, et see nii ikka ei ole. Teet Kallase „Heliseb-kõliseb…” on maailmakirjandus, kuhu tasub sukelduda. Isegi kui alguses tundub, et põhja ei ole ja kirjaniku veealuse maailma veidrad elukad mõjuvad hirmutavalt. Pole vaja karta – see on ju ainult kirjandus. Aga see-eest missugune kirjandus!