Kes on järgmised, kelle võrra eugeenika-genossed tahaksid maailma harvendada? Lollpead? Tarkpead? Liiga koledad või liiga ilusad? Vaesed? Kokutajad? Tõepoolest, miks peaks tuletõrje kustutama ahiküttega maju või vetelpääste päästma neid, kes pole ujuma õppinud? Seepärast ärgem filmi „Suits” vaadates hetkekski unustagem, et tegemist on riikliku tõuparandusprojektiga, filmi rahastas Tervise Arengu Instituut, mida haldab sotsiaalministeerium. Viimane omakorda on üks valitsusele kuuluv portfell. Portfellis on peitlid, saed, näpitsad, tangid jms, mille abil võimalikult sügavamale oma haldusalasse (loe: inimesse) tungida. Ja kuna TAI on ühtlasi Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi õigusjärglane, siis kõnealuses õppefilmis praktiseeritav elava inimese lahkamine ei tohiks neile väga kauge teema ollagi.
Audiovisuaalne šokiteraapia
Filmi pole vaja pikalt ümber jutustada, see on Internetis olemas. Valdav osa teksti on peategelase monoloog ehk meditsiinivoldiku kopitekst. Sama üheplaaniline on sisu, kust õnneks ei puudu teravmeelsed momendid. Lihunikumentaliteedi ja portatiivse pootshaagiga relvastatud doktor Suits (Jan Uuspõld) illustreerib jõnglaste endi peal, kui kahjulik on suitsetamine. Kakub välja hambaid, rebib keele, peiteldab roideid, tükeldab kopsu, amputeerib ja kastreerib, vahepeal oksendab. Popp ja noortepärane, saatjaks vahva muusika. Sihtrühmaks on selgelt murdeealised. Raamatulugemus ja sellest tulenev kujutlusvõime on neil uuringute järgi napp, seda klaarim ja otseütlevam peab olema pilt. Lugu algab siis, kui muud lood tavaliselt lõppema hakkavad. Kolm juhuslikku lapssuitsetajat satub kurja doktori küüsi. Järgnevat veretööd nähes võiks vaatajas tekkida ka õõv või kaastunne, kuid muidugi ei teki, sest meil puudub nende tegelastega suhe. Puudu on filmi nii-öelda esimene ots, kus kasvab tegelase ja vaataja vahele vajalik empaatia.
Alles pärast seda astub areenile paharet, mootorsaagija või koledaks grimeeritud de Niro. Et vaataja tunneks, kuidas iga juuksekarv, mis langeb kangelase peast, rebitakse juurtega ka tema judisevast ihust. Kuna ainus mõningast psühholoogiat omav tegelane on suitsetav doktor Suits ise, siis võib juhtuda, et nõrganärvilisema vaataja kaasaelamise pälvibki hoopis tema, stockholmi sündroomi analoogina. Miks mitte. Ka sisaldub ju Suitsu pihtimuses palju rohkem suitsetajale äratuntavaid momente („kõige kauem olen ilma suutnud olla kuu aega”, „mul on olnud kahe paki perioode”, „töö on stressirohke, elu on pingeline”) kui tema ohvrite olematutes stoorides kokku. Sellisel juhul peaksime filmi õpetliku iva vist noppima hoopis Uuspõllu tegelase saatusest: vaata, põnn, kui hakkad suitsetama, siis sõidab sul ka katus ära ja sa hakkad koolilapsi rappima! See pole mõeldud kriitikana, aabitsatõdesid teavad selle filmi tegijad kindlasti isegi. Pigem tuleb arvata, et film oli juba lähteülesandena mõeldud levitamiseks keskkonnas, kus ahvatluse filmi (lõpuni) vaatamiseks loob suhtlusvõrkudes laiali paiskuv info, lugu ise muutub sekundaarseks, primaarne on oma elamuse kommenteerimise võimalus. Selle eesmärgi on film kuhjaga täitnud. Youtube’is on ta pälvinud märkimisväärse tonnaaži klikke ja komme, stiilis “Normaalne Peaks 6Psile KA Seda Soovitama. 😀 Voi Ple Vaja TEgelt Siis Saa NAlja 6Ps Kuttu Ja Tore On Olla :D”.
Valitsuse armastav vägivald
Tagasi olulise juurde. Film ise on lahe vaatamine, didaktika tuleb lõpus, kui selgub rahastaja. See siis ongi institutsionaalne tervishoid, selline on sotsiaalne areng? Süžeest olulisemaks saab filmi kontseptsioon, mille võime lühidalt kokku võtta nii: ükski vägivallaakt pole liiast, kui selle sooritab valitsus oma kodaniku kallal suurest armastusest kodaniku enda vastu. Isegi kui sama kodanik seejuures läkitatakse loojakarja. Esiteks, metsa raiudes laastud lendavadki, ja teiseks, elavana ei lahku siit maailmast ju nagunii keegi, milleks viriseda. Kõikidest kunstidest tähtsaim on filmikunst, ütles Lenin, pidades silmas, et mille muuga sa kirjaoskamatu massi ajusid ikka loputad. Võttes paari vahele lipsanud raamatupõlvkonda kui ajaloo vingerpussi, võime näha, et leninlikud ajad on tagasi. Statistika-eestlane vaatab neli tundi päevas telekat ja loeb neli tundi aastas raamatut. Ja filmid nagu „Suits” asetuvad nii oma mõjujõult märksa laiemasse konteksti, kui seda on lihtsalt suitsetamine, ata-ata, aia-aia. Sest kui sel filmil laiem kontekst puuduks – vaat siis oleks küll kuri karjas, sest ega’s keegi ometi tõsimeeli arva, et suitsetamine kuulub mingit otsa pidi riiklike hädade esisajasse, millele praegusel ajal maksumaksja fiskaali ohverdada? Et kui inimene küsib: „Rügan, lüpsan higi, verd ja pisaraid, ikka läheb allamäge, miks?” Siis riik vastab: „Ää… öö… mõmm… aga sa ju suitsetad!” Lubage naerda. (Või siis on mul jäänud nägemata see õppefilm, kus sama printsipiaalne dr Lasteaed, tsiteerides koolieelse lasteasutuse seadusest kohaliku omavalitsuse kohustusi, keerab pea otsast Jüri Sasil? Tartu näide, aga eks omad Sasid ole igal pool.) Pealegi, kui suitsetamine oleks riigi siiras mure, siis ei pea ometi olema Põhja-Korea, et sellised probleemid lahendada. Viinale või hamburgerile võib hädaga leida ka mõningase õigustuse, aga milline „mõõduka tarbimise” pooltargument on sigaretimüügil? Sellised „õppefilmid” loovad pigem viljaka pinnase selleks, et kui meile järgmine kord astub ligi mõni dr Suitsu avarama haardega kolleeg: dr Pangalaen, dr E-hääletus, dr Lissaboni Lepe vms, portfell kõlisemas ja kittel verine, siis teame, mis järgneb. Ja miks. Ikka suurest armastusest kodaniku vastu.