ACTA on ühes lõikes puhtakujuline põlvkondade konflikt. Vanamehed (mis sest, et Eesti valitsuse omad näevad ju passi järgi veel mitte raugad välja, kuid täidavad lihtsalt vanameeste ametiposte) ei taha noortele lubada midagi, mida need normaalseks peavad, ja pole vahet, kas tegu on abielueelse seksi või tasuta kopeerimisega. Kui noored inimesed ehk praeguseks kolmandik ühiskonnast ei pea intellektuaalse omandi kehtivat õigust enam pühaks, siis muidugi on ättide silmis viga noortes, mitte seaduste mahajäämuses ja uude olukorda sobimatuses. Aga kui siis ätid, kes võltsimis-, täpsemalt, kopeerimispatust puhtamad kui inglid, ükskord Peetruse juurde jõuavad, võib seal selguda, et tagurluse patt on hoopis kaalukam ja paradiisi ikka ei pääse.
Peaminister Ansipi hoolikalt komponeeritud ja laitmatult pähe õpitud, kuid sisult maitsetu etüüd riigikogus üht tabloidi nahutada juhtis avalikkuse tähelepanu küll mitmeks päevaks põhiteemalt kõrvale, kuid lõikas ka peaministrile endale sõrme. Jutule võitlusest varastega pole turul suurt ja aktiivset elektoraadirühma aadressiks võtta. Netisõbrad aga said tubli lisaimpulsi organiseeritud vastutegevuseks, mis ilma peaministri panuseta oleks võinud kiiresti hajuda, ainult võrku jäädagi ning peagi surra niigi koormatud virtuaalsel petitsioonikalmistul.
On loogiline, et end parempoolseks pidav valitsus heal meelel kehtestab reegleid, mis ettevõtja positsioone tugevdavad. Jutt autorite tasust ei ole siinkohal eriti paslik, sest autoritele kuulub küll väga väike osa õigustest, mis kaubastatud intellektuaalse omandi äris kehtivad. Õigused, ja eeskätt varalised õigused loomingule – need on ikka suurte ettevõtete käes. Eestis pole muidugi selliseid ettevõtteid, mistõttu meie valitsus lööb aktiivselt sekka paljukannatanud Hollywoodi tööstuse abistamisel. Tugevate autoriõiguste süsteem ja selle kiitmine sobib meie rahanduses rangele valitsusele ka selle poolest, et võimaldab vältida avalike kultuurikulude suurendamist. Autoritele saab jätkuvalt pakkuda illusiooni, et parim enda elatamise viis on ikka ja ainult turul müües raha kogumine. Et Eestis pole seda turgu ja seda raha, mida koguda, jäetakse targu nimetamata. Nagu ka see, et valitsusele põhiseaduses antud ülesanded eesti kultuuri säilitamise alal ei sisalda viidet turgude abile. Kohustused on olemas turgude olemasolust sõltumata. Tähendab, kogu idee intellektuaalset omandit nii retoorikas kui ka õiguses asjastada ja sarnastada mis tahes muu kaubaga on vildakas idee. Õigupoolest oli see selge juba valgustusaja mõtlejatele, kes oskasid osutada sellele, et erinevalt leivast või hobusest ei jää kunstiteose autoril/omanikul seda publikule/ ostjale esitades (ära andes, müües) tema luuletust või muusikapala sugugi vähemaks.
Kui öelda, et loojate finantseerimiseks ja motiveerimiseks peab otsima mujalt kui turult, saab valvsalt liberaalilt vastuseks süüdistuse: ahaa, tahad paksu riiki, muidusööjaid ettevõtjate turjale ja maksumaksja palgale võtta! Kas just nii, aga praegu kohtleb ühiskond akadeemilisi ja kunstilisi loojad ebavõrdselt. Teadlastele (kelle tegevuse üksikasju ja tulemust laiem publik pädevalt hinnata ei oska) on loodud tuhandeid avaliku sektori töökohti, kus tegutsedes nad hauvad välja oma geniaalset loomingut. Paradoksaalselt tuleneb see akadeemia iganenud, keskaegsest tsunftikorrast, meistri-selli-õpipoisi toimimisahela säilimisest. Kunstiloojad on selle skeemi hüljanud. Teadlane saab ühiskonnalt tööpakkumise kui meisterõpetaja, kunstnikku selles rollis ei nähta ja nii pole ka tööd ega tasu. Kunstnikust on saanud ettevõtja, eraülesandega looja, samal ajal kui teadlasel on avalik ülesanne. Eelöeldu pole etteheide teaduskorraldusele, vastupidi, see peaks julgustama ka kunstiloojaid samal viisil nägema ning neile teadlaste omadega sarnaseid toimetulekuskeeme ehitama.
Pilk lähitulevikku paneb arvama, et nagu teaduse tegemine on võrguühiskonnas aina kollektiivsem looming, nii on seda ka kunstiloome (ja pole vahet, kas jutt on tekstidest, helidest, liikumatutest või liikuvatest piltidest vm). Vanameestel on seda ehk keeruline mõista. Aga selle eest, mis on arusaamatu, tasubki ära astuda, mitte mõistmatult ja sõgedalt püüda seda valitseda. Viimasel juhul saabub karistus upsakuse eest pigem varem kui hiljem, esimesel on võimalik pääseda pildiga infoühiskonna asutajate isade galeriisse, umbes nagu seisavad Hurt ja Jannsen omariikluse patriarhide galeriis, mis sest, et iseseisva Eesti olemusest ja ehitusest polnud neil õrnematki aimu. Vanameestel on lootust, kui nad noori usaldavad ja uutel reeglitel, elu enese voolul lasevad takistusteta teed otsida.
Samal teemal Mattias Merilai lk 18.