Teadlastest võib maha jääda väga mitmesuguseid jälgi. Matemaatikute käpajäljed on ebatavalised. Sageli on need sõnastatud lausa hirmutavalt. Need käsitlevad meie igapäevast elu suunavaid seadusi korraga kirurgi täpsuse, inseneri otsekohesuse ja filosoofi üldistusvõimega. Kategooriad, mida nad oma töös kasutavad, on üheaegselt midagi üdini tuttavat ja samas olemuslikult pelutavat. Et kui ruum, siis olgu vähemalt Banachi ruum. Et kui seda mõõta, siis ei piisa pikkusest, laiusest, kõrgusest ja ajast, olgu sel lõpmata palju dimensioone. Kui juba teoreem, siis selle sõnastus peab olema absoluutselt täpne ja tõestuse loogika täiuslik. Mis siis, et täiuslikkusega on sageli raske midagi pihta hakata.
Vähestel teadusharudel on maailmale pakkuda midagi absoluutset ja veel vähesematele on saanud osaks privileeg esimestena mingit olulist nähtust või struktuuri kirjeldada. Matemaatikal on. Sest juba Galileo Galilei teadis, et universum on kirjutatud matemaatika keeles. Matemaatikud on pioneerid, kes teevad teiste jaoks nähtavaks, käega katsutavaks ja majanduses rakendatavaks universumi struktuuri kõige varjatumad saladused. Mis siis, et teadmisest rahategemiseni kulub vahel mitukümmend aastat. Selle võrra ollakse lihtsalt oma ajast ees.
Kuskil pole kirjas, et elu peab kerge olema, teadis akadeemik Juhan Peegel. Paljud sellest põlvkonnast, kuhu kuulus akadeemik Gennadi Vainikko, tema ise ka, pidid osa noorusaastaist veetma küüditatuna kaugel idas. Ehk just selle karmi kooli tulemusena said kindla sihi seadmise vajalikkus ja pingutused selle saavutamiseks neile eluviisi osaks. Nii mõnigi neist, ka akadeemik Vainikko, on juba varases teadlasepõlves pannud aluse uuele teadusharule. Tunnetades, et aega, mida saab kasutada, ei pruugi olla väga palju. Nii on ta mõjutanud sadade Eesti spetsialistide ja teadlaste valikuid, saanud tuntuks kaugel meie maa piiride taga oma teadustöö kaudu ja meie inimestele teaduse populariseerijatena, õpetanud tunnustatud välismaa ülikoolides ning olnud kui Eesti teaduse suursaadik.
Käbi ei kuku kännust kaugele. Gennadi Vainikkol soovitas erialaks matemaatika valida tema isa, kes oli kõrgelt haritud mees ja ilmselt teadis, mida teeb. Poeg sattus õigesse kohta. Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonna lõpetamisel kaitstud diplomitöö pälvis NSV Liidu kõrghariduse ministeeriumi esimese auhinna. Edasi kasvas poeg kiiresti oma eriala suurmeheks, kuuludes nende vähesete sekka, kes napilt kolmekümnesena kaitsesid Nõukogude Liidu süsteemi kõrgeima teaduskraadi (nn teaduste doktori) töö – saavutus, mille lävendiks oli vähemalt viis praeguse filosoofiadoktori töö mahtu.
Akadeemik Vainikko huvisfääris on aastaid olnud integraal-, diferentsiaal- ja operaatorvõrrandid. Need on tänapäeval peamine vahend meie maailma ja selle elementide kirjeldamiseks. Ta on jõudnud läbimurdeliste tulemusteni nii nende fundamentaalsete omaduste analüüsimisel kui ka numbrilise lahendamise vallas. Tema oli üks neist, kelle jaoks oli vanus lihtsalt teatav arv. Näiteks pikka aega laual olnud küsimusele, millised funktsioonid on murruliselt diferentseeruvad, andis just tema ammendava vastuse alles vähem kui kümme aastat tagasi ilmunud artiklis. Eriomaselt matemaatikutele on mitmed Gennadi Vainikko tulemused lõplikud, teisisõnu põhimõtteliselt mitteparandatavad ning seega kindel vundament edasistele uuringutele.
Tema üks kõige enam armastatud valdkondi oli nn südamlike integraalvõrrandite teooria, mille ta viis ka praktikasse. Tehniliselt on südamik üks osa integraaloperaatori tuumast, mida vahel saab eraldi käsitleda. Gennadi Vainikko on sellele andnud palju laiema sisu. „Südamlik“ kajastab vaimukat (või hoopis vaimurikast?) lähenemist eesti keelele Aristotelese vaimus, kes on kirjutanud, et teravmeelsus on haritlase häbematus selle parimas mõttes: see ei solva kedagi, pigem innustab otsima imetabaseid vaatenurki. See on positsioon, mis on omane akadeemik Vainikkole kui kategooriale. Kolleegid teadsid teda ühtaegu hasartse ja mängulisena, aga ka põhjalikkust ja korrektsust eeldava isiksusena, kes samas oli haruldaselt südamlik ja härrasmehelik.
Need omadused annavadki kokku ühe tasakaalustatud isiksuse. Kui Martin Heidegger arvas, et inimene saab mõista maailma alles siis, kui ta räägib mitut keelt, siis Gennadi Vainikko, kes oli alati tagasihoidlik ja abivalmis, justkui headuse, lahkuse ja väljapeetuse võrdkuju, mõistis ja kasutas ka lahkuse keelt, Mark Twaini sõnastuses keelt, mida kurdid kuulevad ja pimedad näevad. Ta panustas ikka sinna, kus seda oli kõige rohkem vaja. Akadeemiasse panustas ta kõige raskemal, just iseseisvuse taastamise järgsel viiel aastal asepresidendina.
Matemaatikat vajavad ja matemaatikuid võtavad tunnustada kõik riigikorrad. Gennadi Vainikko on nii Eesti NSV teeneline teadlane (1989) kui ka Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgi kandja (1998), Eesti riikliku teaduspreemia (2011) ja elutööpreemia (2017) laureaat. Ka need on lihtsalt faktid. Oluline on hoopis muu. Nagu Konfutsius olevat öelnud: kuhu iganes sa ka ei läheks, mine sinna kogu südamega. Ka viimsele teekonnale.
Tarmo Soomere
