Seda, mis tunne võiks olla kõnealust kogumikku täiesti värske pilguga lugenul, saate ehk näha siitsamast kõrvalt või siis mujal ilmuvaist käsitlusist. Ise tajun „Subkultuuride” raamatut ennekõike kui ühe seriaali lõpujagu – kergendusega, et „see asi on siis nüüd lõpuks valmis”, ja rahutusega seeüle, et punkt just sellesse kohta pidi pandama. Ju on ka lootust, et järg tuleb. Aga millal ja kuidas? Ja kas pole siis ohtu, et see järg on oma ilmumisaja „peole” veel märksa tuntavamalt hiljaks jäänud kui praegune raamat? Selle vajakajäämised korvab küllap tõik, et see on siiski üldse esimene nii põhjalik mitme autoriga subkultuuri käsitluste kogu, mis eesti keeles avaldatud.
Ent kõigest järgemööda. Seriaali lõppvaatuseks lubab mul „Subkultuure” nimetada mäletamine, et säärast kogumikku plaaniti juba 2008. aasta paiku, mil mitmed ses leiduvad uurimused olid Tallinna ülikoolis valmimas. Mõnd retsenseerisin kui kraaditööd, teist kommenteerisin seminaris või juba kui artikli mustandit. Veel ühe retsensiooni sain esitada kogu käsikirja kohta. Seetõttu tunnen ka mõningat ebamugavust, kui teen allpool ühe ja teise kohta kriitilisi märkusi – miks ma varem neid probleeme ei märganud? Sestap ei tihka siin torkidagi mitmeid kogumikus silma riivanud faktilisi ja mõistelisi küsitavusi – kus ma enne olin? Võin end siiski lohutada sellega, et mitmed mu nõuanded on rakendamata jäetud – ilmselt siis oleme alljärgnevas tasa.
See, et kogumik on valminud ennekõike ühe uurimisrühma töö tulemusena (lähtudes selle rühma liikmete huviväljadest ja elusättumustest) ning uurimuste põhijooned said paika mitu aastat tagasi, vajanuks siiski saatesõnas või sissejuhatuses selgemat toonitamist. Praegu on taust tabatav vaid mõnest põgusast lausest, mis võivad hõlpsasti märkamata jääda. Nii võib edasises tõmmata kõigepealt tähelepanu kõik see, mida siin ei ole, pannes ühtlasi küsima, miks. Mille taha siis jäi kogumiku representatiivsuse avardamine, kui ühe või teise teema käsitleja ja aines on ometigi Eestis olemas, leitav ja/või kohandatav? Nii piirdub koostaja Airi-Alina Allaste sissejuhatuses vaid nendingutega „Käesolevas kogumikus on valdavalt fookusest välja jäänud Eestis elav venekeelne vähemus, [sest] eestlastest autorite uurimused on keskendunud valdavalt eesti subkultuuridele” (lk 14-15) ning „Olulisematest stiilisubkultuuridest on kõrvale jäänud skinheadid ja seda põhjusel, et ainus seda valdkonda puudutav uurimus on tehtud juba tükk aega tagasi” (lk 15), lisades seejärel, et puudu on ka gootid, emod, ka spordi-subkultuuride kandjad lumelaudurid ja rulatajad … Nende kõrvalejäämine on ju ikka koostaja valikute tulemus, mitte inimülene paratamatus? Ent kui teadvustada, kui palju aega ja vaeva on kulunud tööle selle konkreetse rühma uurijatega ning selle viimistlemisega, mis neil on, et „Subkultuurid” niisuguselgi kujul viimaks ilmuda saaks, võib suhtuda ka neisse puudujääkidesse märksa leebemalt. Ehk siiski tuleb ka nende teiste aeg ja raamat.
Peamine põhjus, miks vajanuks rõhutamist uurimuste kujunemise ajaline kese, seisneb interneti suhtlusvõrgustike alaesindatuses. Mainitakse küll teemafoorumeid ja koondportaali Rada 7, Allaste klubikultuuri-käsitluses on lausa Web2 alapeatükk, ent kas või Facebooki kohalolu selle raamatu omailmas kindlasti nii tugevalt tunda ei ole kui alternatiivgruppide argipäevas.

Jällegi mõistetav, kui arvesse võtta, et Facebooki mõju on just paari viimase aasta jooksul järsult kasvanud ning ühes sellega subkultuurse suhtluse virtualiseerumine. See pole mõistagi näost näkku kohtumisi täiesti kõrvale pühkinud (ehk on isegi aidanud neid tasakaaluks esile kutsuda), kuid paneb ometi kogumikus kirjeldatud grupid ja suhtlusviisid juba teatavasse nostalgilisse perspektiivi. Ent väärtustagem „Subkultuure” siis kas või ajaloolise meeldetuletusena sellest, kuidas miski algas ja enne virtuaalvõrgustike võidukäiku oli …
Kui sedasi võtta, on „Subkultuurid” nii meenutus subkultuuride eneste eilsest (mõnel juhul valdavalt üleeilsestki) kui ka subkultuuride üle käiva diskussiooni eilsest päevast. Praegu on just Facebooki kaudu kogumiku „singliks” kujunenud hipsteriteema, seda küll peamiselt reaktsioonina 25. jaanuari Õhtulehes avaldatud Juhan Melliku artiklile „Hipsterite ainus soov on eristuda ja silma paista” (seal võtab sõna neist ka kogumikku kirjutanud Peeter Vihma) ja minu kommentaarile „Hipsterihirmul on väikesed silmad” (avaldatud portaalis uudised.err.ee 6. veebruaril). Arvustuse kirjutamise hetkelgi reaalajas arenev veebidiskussioon problematiseerib siiski ka nii mitmeid Vihma artikli „Hipsterid – vastukultuurist elustiiliks” väiteid kui ka „Subkultuuride” peamisi paradigmaatilisi aluseid ning tõstatab oma polüloogilisuse ja multimediaalsusega minu arvates küsimuse, mil määral akadeemiline diskursus üldse (enam) suudab operatiivselt registreerida ja töödelda seda vastukaja, mis saab teoreetilistele käsitlustele ja hoiakutele jooksvalt osaks tänavatasandil.
Olgugi see tänavatasand virtuaalne – vastukaja peegeldab ju ühtlasi subkultuuridesse kuulujate endi ebamugavustunnet akadeemiliste käsitluslaadide elukauguse suhtes näost näkku kohtumisel uurijatega. Eriti kõnekas näide oli kogumiku esitlus 9. jaanuaril Von Krahlis, kus kõlanud „erinevatest keeltest” said veebiklippide vahendusel aimu ka need, kes üritusele ei jõudnud. Veteranpunkarid ei tahtnud seal kaasa mängida kui tahes viisakas ja soosivas vormis esitatud kultuuriteaduslike teematõstatustega ning sattusid kimbatusse või kehtestasid oma väljendusviisi. Samasuguseid pingevälju võib tajuda juba artiklite jaoks läbi viidud intervjuudes. Kas või Pirjo Turgi artiklis „Eesti punk – miilitsast presidendini” või mõneti ka Maarja Kobina Rakvere hiphopi uurimuses on tunda, et informandid taotlevad tihtilugu olla ka deformandid, kes vaidlustavad küsitleja lähtealused ning seavad isegi uurija järeldusi toetama toodud tsitaatides kahtluse alla liiglihtsustavad järeldused. Ja mitte ainult oma teema raames, vaid kogumikus tervikuna. Ka (või eriti) seal, kus intervjuusid pole – näiteks tollessinases Peeter Vihma hipsteriartiklis. See on küll targu arvatudki koguteose teoreetilisse ossa ning mõisteajaloo ja -analüüsina iseenesest vägagi nauditav. Mainitud veebidiskussiooni valguses osutub see siiski olema pisut liiga armunud kriitikasse enese esilemanatud „pisuhänna” pihta, mis (Eesti) reaalelus sugugi päris samasugustes ilmumites ega sarnastel põhjustel esineda ei pruugi. Enam sisendit siinselt subkultuurilt eneselt olnuks abiks.
Täpsemini veel: heterogeensus, derivatiivsus ja teatav maailmavaateline pidetus, mida hipsteritele on ette heidetud, osutub kogumikku ja selle taustmaterjale süvitsi lugedes õigupoolest ka varasematele subkultuuridele iseloomulikuks. Nõnda ei tundu hipsterid oma (eeldatavalt) „isikkoosseisult” ega laenude, pühendumusastete ja maitse-eelistuste paljususelt kuigivõrd hägusamad ega „ebaautentsemad” kui punkarid või klubikultuuri ilminguid (või veel varasemad modid või biitnikud). Takkajärele ja suuresti varasemate teoreetikute töö tulemusena (või ka nende uurimistulemuste liiglihtsustava meediatõlgenduse tulemusena) on varasemaist subkultuuridest aga kujunenud müütilised arusaamad, mis ületähtsustavad nende originaalsust, stilistilist homogeensust ja „sõnumit” agendade paljususe, iga osaleja isiklike eneseotsingute ning sellest tulenevate subkultuurivaheliste ja -üleste hajusalade arvel.
Ei maksa ka unustada, et cool ehk „(sub)kultuurne kapital” on ennekõike siiski kvalitatiivne, mitte kvantitatiivne nähtus – seetõttu pidevalt ja aina ka erimeelsuste, eritõlgenduste ja ümberväärtustamise objekt. „Subkultuuridest” aga jääb (kogutud ja analüüsitud ainese kiuste) teinekord mulje, nagu saaks seda kapitali margapuuga mõõta ja sellega vakkasid-aitasid täita. Ehk on see mõnes asjas
ka nõnda olnudki (kellel suurem plaadikogu), aga mitte kõiges ega peamises. Võib lausa väita, et virtuaalajastul loeb kvantitatiivne kapital subkultuurse väärtusena üha vähem (kui just Facebooki „laikidele” kulla kaalu ei omistata).
Ent ma patustaksin siiski „Subkultuuride” ja teose autorite vastu, kui jääksin ainult lihtsustuste üle kurjustama. Tegelikult hakkab mitmes kaastöös silma agar püüd kuulata ära ja panna tähele nii vanuseliselt, sooliselt kui paikkondliku tausta poolest erinevate inimeste mälestusi-arvamusi. Nii tulevad esile ka autsaiderite ehk suhteliselt ühtsemana tajutud subkultuuriliste gruppide (näiteks metallistide ja mootorratturite) sisemised erisused ja hoiakuvarjundid. Paikkondliku identiteedi kaardistamine on õnnestunud määrani, mis leevendab puhutist muret selle üle, nagu oleksid Eesti subkultuur-ilmingud vaid lääne trendide järelkaja. Kunagine Viljandi punk, Rakvere hiphop või Pärnu protestikunstnikud annavad tunnistust elevast elust ja erksatest inimestest omas ajas ja kohas, omaenda identiteedi ja autentsuse kujundamisest, mis ei võlgne varasemale rohkem kui enamik suurema ilma kultuurivoole oma eelkäijaile. Jah, võib-olla pole meil veel globaalse kultuuriplahvatuse ordenit endale rinda panna, aga ons lokaalne murrang või ainsagi otsija teisitiolemise kaudu iseendamaks saamine viimaks inimlikult vähem väärt?   
Ja enamast siin kirjutama ei mahugi, kuigi võiks veel pikalt. Loodan, et leidub naisuuringute ekspert, kes analüüsib pikemalt Hannaliisa Uusma naisartistide artiklit ja Kadri Ann Salla uurimust erikooli subkultuurist – mõlemat võib pidada teedrajavaks. Vägagi intrigeeriv on Peeter Vihma kaardistus stimulantidest ja nende sotsiaalseist konnotatsioonidest Tallinna klubimaastikul – tabuteema, mis väärib ka edaspidi terast tähelepanu. Pole siis vist ikka vaja karta, et „Subkultuuridele” järge ei tule. Kuniks jagub homseid päevi inimese  vajadusele teisena endaks saada, seniks on neid ka tahtel seda mõista ja mõtestada.