2. märtsil kuulutati Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis välja verivärsked Tuglase novelliauhinna laureaadid. Seekord tehti omamoodi ajalugu – mõlemad laureaadid on naissoost. Selline lugu on Tuglase auhinnaga varem juhtunud ainult üks kord enam kui nelja kümnendi eest, 1983. aastal, mil võidunovellid olid kirjutanud Asta Põldmäe ja Aino Pervik. Mis saab olla veel toredam kui astuda nende kahe võrratu kirjaniku jälgedes.
Novelliauhind antakse igal aastal kahele autorile. Kui vahepeal tunnustati 15 aastat järjest ainult mehi, siis alates 2011. aastast on novelliauhindade puhul sooline esindatus tublisti ühtlustunud: ikka üks naine ja üks mees. Sestsaadik on auhind vaid paaril korral läinud kahele meeskirjanikule. Kui nüüd järgmised 32 aastat oleksid Tuglase laureaadid ainult naiskirjanikud, valitseks viimaks võrdsus Tuglase ja Underi majas. (Ei suudagi nüüd otsustada, kas siia lisada naeratuse-emotikon või mitte.)
Õnnitlen südamest tänavusi Tuglase novelliauhinna laureaate: palju õnne, Aliis Aalmann ja Kai Kask!
„Mina ei käinud siis veel koolis“
Aliis Aalmanni novell „Mina ei käinud siis veel koolis“ jõudis žürii edetabelisse juba esimesel lugemisringil. Nii umbes kuueaastase tüdruku vaatepunktist kirjutatud novellis otsib peategelane seletust Jaagupi ootamatule surmale, otsib seletust kõikvõimalikele elu küsimustele, suurtele ja väikestele, põrgates sealjuures pidevalt vastu täiskasvanute ehitatud seina, mille ees ta on väike ja võimetu, ning täiskasvanute sõnutsi on tal õigus kuulda maailma asjadest alles siis, kui ta suureks on kasvanud.
Aalmanni mina ei ole aga mingi passiivne tegelane. Oma „koolis ma siis veel ei käinud“ vanuses kogub ta tähelepanekuid asjade kohta, mida tal veel õppida tuleb. Kõigest sellest täiskasvanute varjamisest hoolimata teab ta ometi, kuidas tuleb surm. Ta on õppinud seda Miisu hiirepüüdmise kunsti jälgides. Ta on näinud seda Musti surnukeha leides. Surm tuleb vaikselt, pehmete sammudega ja hoiatamata. Aalmanni mina mitte ainult ei jälgi suuremate poiste tegemisi, vaid võtab aktiivse osaleja rolli, tehes seda nagu surm, pehmete sammudega ja märkamatult.
Läbi terve novelli jookseb jämeda punase lõngana Eesti saatus XX sajandil, tugevalt on tunda ammu möödunud aastakümnete kohalolu, mis esitab väljakutse aja lineaarsusele – olgugi sõda möödas, olgugi küüditamine möödas, olgugi metsavendade aeg möödas, kõik need loetletud ajad on Aalmanni novellis ühekorraga kohal, olevik ja minevik leiavad aset ühekorraga, ka salapärasel moel surma saanud Jaagup on ühekorraga metsaonnis ja surnuaial. Kolm põlvkonda väikelinlasi oma eriomaste saatustega jookseb läbi novelli ja kõik need eelmised elud on ühekorraga kohal ka Aalmanni minas.
„Vaba langemine“
Kai Kask oma tugevalt läbi komponeeritud novellidega on Loomingu lugejatele kindlasti silma jäänud. Detsembris ilmus Kai Kase teine novellikogu „Üle tänava“, eelmise aasta eesti kirjanduse suurim üllataja. Raamat on nii hästi kokku pandud, et vähemalt siinkirjutaja silmis on see kui trepist ülesminek: iga järgmine novell astub pika sammu kõrgemale. „Vaba langemine“ toob kaasa sellise tulevärgi ja plahvatuse, et ausalt öeldes lööb hinge kinni. Kase täpne ja teravmeelne keelekasutus aitab sellele muidugi kõvasti kaasa.
„Vaba langemise“ on novell Mooritsast, kes pärast vanaema ja vanemate surma läheb tagasi korterisse, kus ta nende kahe põlvkonna keskel üles kasvas. Ilmselgelt on majapidamist valitsenud vanaema, kelle vari hõljub kõige kohal, mis korteris leida. Isegi võtmed, millega Moorits korterisse siseneb, on 14 aasta eest surnud vanaema omad. Nagu Aalmanni novellis, nii siingi on eelmiste põlvkondade elukogemus ja saatus kogu aeg kohal. Erinevalt Aalmanni novellist ei seostu Mooritsal oma vanaema ja vanematega mitte midagi head. Suurepärastest hinnetest ja saavutustest hoolimata sunnib vanaema lapselapse kokakooli minema, sest selle tööga juba nälga ei jää. Moorits aga ei ole kokanduse alal tehtud edusammudest hoolimata oma eluga kuigivõrd rahul. Kuidas teisiti saakski – Moorits ei ole seda elu ise valinud. Tema vaba tahe saab ennast ilmutada alles nüüd, kus temale on jäänud võim ja viimane sõna.
Vanaema maitse järgi sisustatud ja vanaemast jäänud kunstikoguga väikekodanlik pesapaik kergitab pinnale kogu Mooritsasse ladestunud viha toonase elukorralduse ja kasvatuse vastu. Üksteise järel „surmab“ ta viha sunnil niihästi maale seintel kui ka kristalli laual, maksab kätte peaaegu et iidvanale pühakirjale, mille eest antikvariaadis kaunis kena kopika saaks. Moorits lammutab kõiki maailmu korraga – lõpuks ometi on ta saanud õiguse teha just täpselt seda, mida tema tahab, ja tal on õigus ribadeks rebida ükskõik milline lakke kerkinud hinnaga kunstiteos. Tagasi Moorits end ei hoia. Kõige tähtsam on vabadus.
Kuigi võidakse arvata, et need kaks võidunovelli, mille on kirjutanud eri põlvkonna kirjanikud, omavahel kuidagi vastanduvad – ühes räägitakse väikelinnast, peaaegu maakohast, ja teises Tallinnas keerulised ajad üle elanud väikekodanlikust perekonnast –, siis tegelikult kannavad mõlemad novellid endas seda meie kõigi Eesti lugu. Lihtsalt vaatepunktid on erinevad.
Naisproosa kõrge tase
Minuga on nii, et kui ma kusagil žüriis osalen, siis esimene raamat/lugu on see, millega kõik järgmised suhestuvad. Seekordne esimene lugemine, Mari-Liis Müürsepa novellikogu „Jäävad ainult silmad“, tõstis kvaliteedilati kõrgele. Kui lõpetuseks iseloomustada eelmise aasta lühiproosat, siis iseäranis paistsidki silma just nimelt naisautorid. Endiselt kirjutavad tipptasemel novelle Lilli Luuk, Maarja Kangro ja Maimu Berg. Klassikalise „üksikema ja tema poeg, kelle jaoks ema on kõigeks valmis“ loo on kirja pannud Maarja Undusk („Minu vanaisa šärfnuga“). Elo Viiding üllatab Kalju Kruusa luulet lugeva lasteaednikuga („Inimese moodi“) … Nimekirja saaks veel pikalt jätkata. Kindel on igatahes see, et novell ei ole kuskile kadunud ja naised kirjutavad praegu nii et maa must. Lo-e-me!
Friedebert Tuglase novelliauhind 2024
Mullu ilmunud lühiproosast jõudsid žürii lõppvalikusse järgmised autorid ja teosed.
Aliis Aalmann, „Mina ei käinud siis veel koolis“ (Looming nr 6)
Kai Kask, „Vaba langemine“ (kogumik „Üle tänava“)
Mari-Liis Müürsepp, „Ainult fännidele“ (Vikerkaar nr 3; kogumik „Jäävad ainult silmad“)
Tarmo Teder, „Piltnik Steini juhtum“ (Looming nr 2; kogumik „Surmajutud“)
Sven Vabar, „Ribadeks tõmmatud linn“ (kogumik „Ribadeks tõmmatud linn“)
Juhan Voolaid, „Vaenelaps ja imearvuti“ (kogumik „Eesti tänapäevased muinasjutud“)
Laureaadiks kuulutati Aliis Aalmann ja Kai Kask.
Žüriisse kuulusid Piret Bristol, Maarja Jaanits, Kätlin Kaldmaa, Kaarel Vanamölder ja Mart Velsker.
