Mängufilm „Armastusväärne“ („Elskling“, Norra 2024, 101 min), režissöör-stsenarist Lilja Ingolfsdottir, operaator Øystein Mamen, produtsent Thomas Robsahm. Osades Helga Guren, Oddgeir Thune, Elisabeth Sand, Marte Magnusdotter Solem jt.

Hiljuti tuli mul ühe akadeemilise mõtteharjutuse käigus harutada lahti muinasjuttudes ja kultuuris levivaid narratiive, mida oleks aeg muuta. Üks selliseid on disneylik romantiliste lugude lõpp-punkt „ja nii nad elasid õnnelikult elu lõpuni“. Elulisem oleks lisada näiteks: ja nii nad elasid õnnelikult, kuni avastasid mõne aasta pärast, et on inimestena muutunud ning neil pole enam millestki rääkida. Või: ja nii nad elasid õnnelikult, kuni kogunenud oli nii palju pingeid, et kooselu osutus väljakannatamatuks.

Paraku on suur osa romantilistest filmidest korranud ühel või teisel moel muinasjuttudest pärit klišeed. Leitakse teineteist, paar peab ületama mõne välismaailmast tingitud raskuse, ent Tõeline Armastus™ võidab igal juhul, eriti kui tegemist on noorte ja ilusate inimestega, jättes vaataja igatsema oma ellu samasugust täiuslikku armastust.

Filmikunst on muidugi fantaasia ja seega oleks ülekohtune heita näiteks romantiliste komöödiate žanrile ette vähest elulisust. Ent (pop)kultuuril on tohutu mõju hoiakute ja käitumismustrite kujundamisele. Antud juhul ärgitab armastuse ja suhete roosaks võõbatud kaubaks pakendamine ebarealistlikke ootusi ning loob võimatuid suhtemudeleid, mis elus ei toimi. Seetõttu tekkinud paine toob aga kaasa rohkem õnnetust kui õnne.

Skandinaavias on viimastel aastatel kujunenud justkui väike vastuliikumine hollywoodlikele suhtekäsitlustele filmide näol, mis räägivad XXI sajandi romantilistest suhetest ja laiemalt inimsuhetest läbinägelikumal ja täiskasvanulikumal moel. Eredaimaks näiteks võiks pidada Joachim Trieri mängulist ja värsket romantilist komöödiat „Maailma halvim inimene“¹, aga selle kõrvale võiks lisada musta absurdikomöödia „Iseendast kõrini“² või hiljuti kinolevisse jõudnud „Hüpnoosi“³.

Eks ole sellisel ameerikalikule käsitlusele vastanduval suhete läbivalgustamisel piirkonnas ka kuulsusrikas ajalugu, kui võtta kas või Ingmar Bergmani „Stseenid ühest abielust“⁴. Nüüd lisandub nimistusse Norra lavastaja Lilja Ingolfsdottiri debüüt „Armastusväärne“, mis astub diagnoosimisest ja kirjeldamisest ka pika sammu edasi olukorra lahendamise ja leevendamise suunas.

Film algab täpselt sellega, mida näeb peaaegu igas romantilises linaloos. Naine ja mees kohtuvad, pälvivad teise tähelepanu, sädemeid lendab, lõpetatakse kirglikult teineteise kaisus. Ja nii nad elasid õnnelikult elu lõpuni? Selle asemel hüppab sündmustik kohe seitse aastat hilisemasse aega, kus kire asemel on koos loodud kodu peamiseks märksõnaks „frustratsioon“: rahulolematus enda, teineteise ja nelja koos kasvatatava lapsega, kellest kaks on pärit naise eelmisest abielust.

Peamiselt on rüblikute, sealhulgas mässavasse teismeikka jõudva tütre eest vastutama jäänud 40aastane Maria (Helga Guren). Kogunenud emotsioonid keevad üle õhtul, mil muusikust Sigmund (Oddgeir Thune) järjekordselt pikalt tööreisilt naaseb ning vestlus vastutuse jaotusest peres esmalt tüli ja seejärel lahutuseni triivib. Pinnale kerkinud pingete ajel tuleb paaril otsustada, kas kooselu on märkamatul moel lootusetult lagunenud ning kas ja kuidas edasi minna, mida nii koos kui eraldi ette võtta.

„Armastusväärne“ on intelligentne ja tundlik pilt sellest, kui keerulised on partnerlussuhted roosamannaga kaetud kujutluste taha jäävas tegelikkuses. Metoodilise täpsusega näidatakse seda, millest ühiskonnas üha enam rääkida julgetakse, aga mis palju harvem kino­linale on jõudnud: koos paariteraapiasse pöördumist ja eraldi abi otsimist psühholoogilt, läbipõlemisega tegelemist, vähese enesejuhtimisoskusega tõtt­vaatamist, suutmatust tunnetega hakkama saada.

Kuigi soorollidel on filmis oluline osa, ei jää Ingolfsdottiri stsenaarium üksnes karikatuuride või mustvalgete vastanduste tasandile. Feministliku hoiakuga filmide laines teeb „Armastusväärne“ pigem midagi ootamatult julget ja vaatab sisse mõlema tegelase rolli suhte lagunemisel.

Kui esmalt on vaatajana kergem kaasa tunda naispoolele ja keerulisem meespoolele, kelle taipamatus ema tasustamata töö hulga osas näib ilmestavat laiemat soolist ebavõrdsust ühiskonnas, siis ajapikku liigub kese hoopis naise emotsionaalsele enesekontrollile ja tegelaste käitumismustrite vastastikusele mõjule. Tüli ajendiks saanud stseeni mängitakse üha läbi, leides sealt uusi kihte: pealtnäha triviaalsest olukorrast saab nii sõnade, mikroemotsioonide, kehakeele kui ka varasema pagasi kaudu teineteisele öeldu mikrokosmos.

Äratundmist peaks siin olema paljudele, sest kuigi uuritakse konkreetse olukorra spetsiifilisi pisiasju, on enamik leitust üsna universaalne. Kerged on tulema pillutavad tõlgendused teise käitumise kohta, tavalised sõnastamata eeldused ja ootused, probleemide enda sees hoidmine, takistused suhtluses, lähedusvajadus ja suutmatus seda väljendada, vanematelt kaasa võetud (alateadlikud) harjumused, vältiva ja klammerduva tüübi vastastikmõju, teadmatus iseenda mustritest, vastutuse endalt eemale pühkimine, ootus, et meie sees lõõmavaid pingeid ja probleeme lahendaks ja vähendaks keegi teine, oskamatus ennast armastada.

Film kujutabki väljapoole antavate hinnangute kasutust ja enese sees tehtava töö vajalikkust. Küsimus pole siin selles, kes eksis või kellel on õigus. Kui alguses madistatakse just viimase pärast, siis võita on suhetes sellest, kui üks kaotab, ka teisel paraku õige vähe. Küpsel moel näitab „Armastusväärne“, et isegi kui näha olukorda ebaõiglase või vastutuse määra probleemide eest erinevana, vastutab igaüks ennekõike iseenda ja oma tunnete eest, ning tegelik võit seisneb tähelepanu endale toomises ja iseendaga tegelemises, selmet muuta teist.

„Armastusväärne“ mõjub sedavõrd eluliselt ja usutavalt, justkui olekski keegi pikka aega teraapias käinud ja kogetust filmi teinud. Selline spetsiifilisus võiks mõjuda kuivalt, sest pikad stseenid koosnevadki vaid teraapiaseanssidel toimuvast, ent tõsiasi, kui harva sedavõrd valusalt ausad hetked kaamera ette jõuavad, muudab toimuva huvi- ja tähelepanuväärseks. Kel (paari)teraapiaga kogemusi, leiab filmist ilmselt küllaga äratundmist, teistele võiks see pakkuda pehmet sissejuhatust ja julgustust tegeleda kujutatud probleemidega pigem varem, mitte siis, kui võib olla juba hilja.

Olen kohanud elus inimesi, kes on pidanud auasjaks rõhutada, et ei kavatse kunagi teraapiasse minna. Mingi võluvits teraapia ka pole, kuid aitab kaasa iseendast teadlikuks saamisele. Ehk pakuvad selle aseainet mingil määral ka kultuur ja filmid, mis julgevad minna suhete kujutamisel romantiliste kujutelmade ja muinasjutuklišeede sisse ning vedada leitu ühtaegu armutu aususe ja armastava heasoovlikkusega vaataja ette, nagu filmiga „Armastusväärne“ on seda tehtud. Kui meie ümber oleks rohkem ausaid suhtekäsitlusi, julgeksid inimesed ehk ka rohkem ja avatumalt enda ja oma muredega tegeleda, millest oleks suhetes vaid võita.

1 „Verdens verste menneske“, Joachim Trier, 2021.

2 „Syk pike“, Kristoffer Borgli, 2022.

3 „Hypnosen“, Ernst De Geer, 2023.

4 „Scener ur ett äktenskap“, Ingmar Bergman, 1973.