Alates 2011. aastast korraldab Arvo Pärdi keskus augusti lõpupäevil filmiõhtuid, mille kunstiline juht on viimastel aastatel olnud Kaarel Kuurmaa. Möödunud aastal esitleti valikut dokumentaalfilmidest, kus on kasutatud Pärdi originaalteoseid. Sel aastal oli fookuses kolm isikupärast 2013. aasta linateost: Napolis sündinud režissööri ja stsenaristi Paolo Sorrentino „Kohutav ilu” („La grande bellezza”), briti režissööri Richard Curtise „Ainult aja küsimus” („About time”) ning itaalia juurtega USA režissööri Derek Cianfrance’i „New Yorgi varjus” („The Place Beyond the Pines”, 2013). Programmi raames 21. – 23. augustini näidatud filmid suunavad vaatajad pikemalt peatuma ja kuulatama muusikateoseid, mida kolm režissööri on oma loomingu kontekstis kasutanud. Kuigi teose alg­ideest saab filmi vaadates aimu ka oskuslikult valitud fragmendi abil, siis režissööri idee süvitsi lahtimõtestamiseks on hea tunda originaalteoste ideed, vormi ning esitustraditsiooni, et saada emotsionaalselt sügav tunnetuskogemus. Pärdi originaallooming kõlab filmides, kus režissöörid on keskendunud inimese eksistentsiaalsetele küsimustele. Pärdi muusikat oma filmides kasutavatel režissööridel on hea muusikamaitse ning tihtipeale leiab sarnasusi muusika ja filmi struktuuris. Pärdi loomingust on eelistatult kasutatud tintinnabuli-perioodi teoseid. Filmiõhtud ei ole vaid väärtfilmide ülevaatamise festival. Alati on kohal helilooja Arvo Pärt ning vaatajad püütakse juhtida muusika ja filmi üle mõtlema tutvustavate loengutega. Sel korral juhatasid filmid sisse briti filmikriitik Laurence Boyce ja teoloog ning vana testamendi uurija Urmas Nõmmik. Urmas Nõmmik analüüsis filmi „New Yorgi varjus”, kus režissöör Cianfrance on oma triptühhonina üles ehitatud filmis kasutanud ulatuslikke lõike Arvo Pärdi teosest „Fratres” (1977). Nõmmik mõtiskles filmi eel tabavalt, et kuigi filmis ei ole „otseselt ühtegi piiblilugu või kristlikku legendi, on hulk motiive küll kokku kuhjatud”. Nõmmik tõi esile, et „Fratres’e” vormil ning filmi struktuuril on ühisjooni, millest justkui järelduks, et režissöör on teosesse süüvinud. „Pärdi teos vajab mitut kuulamist saamaks aru, et esmamulje lakkamatust kordamisest on ekslik ning näiline kordus on tegelikult suur kaheksaks või üheksaks sekventsiks jaotatud valem, milles üht teemat varieeritakse mitut moodi. Ka film on jaotatud kolmeks, iga kord keeratakse vinti juurde: röövimine ja löömine, hooletu tapmine ja korruptsioon, varastamine ja löömine. Pärdi „Fratres’t” mängitakse viiel korral ning võrdlemisi pikalt, vähemalt paar minutit korraga,” täheldas Nõmmik.
Muusikavalikult mõnevõrra teistsugune on Paolo Sorrentino film „Kohutav ilu”, kus kõlavad mitmed klassikalise muusika näited, sealjuures kalluga uuema muusika suunas: John Tavener, Henryk Górecki, David Lang, Vladimir Martõnov, Georges Bizet, Zbigniew Preisner, Francis Poulenc ja Perotinus. Sorrentino filmis kõlab Arvo Pärdi „Mu süda on mägismaal” („My Heart’s in the Highlands”, loodud 2000. aastal, esitavad Else Torp ja Christopher Bowers-Broad­bent), suhteliselt haruldane valik ühe filmilooja kohta. Sorrentino on muusikat kasutanud filmi ülesehituse olulise osana, liigendades selgelt eristuva inimese argise, välise olemise ning peidetud ja varjatud sisemaailma. Muusika tempo ei ole vastuolus operaatoritöö ja montaažiga, moodustades nii harva nähtava täiusliku visuaalse kunstiteose, mida ei riku ükski vääratus. Nüüd juba parima võõrkeelse filmi Oscari võitja esmakordsel vaatamisel tabas mind hämmeldus stseeni puhul, kus maailma usuliidrid kohtuvad vaikiva pühakuga. Nimelt kõlab selle stseeni taustal eesti ansambli Vox Clamantise Haapsalu toomkirikus jäädvustatud Perotinuse „Beata Viscera” salvestus ning tuttava tämbriga laulab eesti laulja Mikk Üleoja.
Veidi tavapärasem on Pärdi muusika kasutamine briti režissööri Richard Curtise filmis „Ainult aja küsimus”, loos perest, kus on võimalik ajas rändamine ja kus keskmes on isa ja poja suhted. Filmi heliriba on mõneti isegi argise iseloomuga, sisaldades valdavalt popmuusikat. Filmi eksistentsiaalseid pöördepunkte toonitab kolmel korral paariminutiste katkenditena Arvo Pärdi teos „Peegel peeglis” („Spiegel im Spiegel”, 1978).
Curtist, Cianfrance’i ja Sorrentinot iseloomustab isikupärane filmikeel ning eksistentsiaalsete teemade süvitsi minev käsitlus. Korduvalt on Arvo Pärdi filmipäevade jooksul teemaks olnud tõsiasi, et mitte kõik režissöörid ei saa luba kasutada oma filmides Pärdi originaalmuusikat ning seetõttu on kirjutatud tõenäoliselt mitmete linateoste jaoks muusikat à la Arvo Pärt.