Üks palgasoovi tõlgendusvõimalus oleks ka, et praeguse raha eest peab õpetaja liiga palju tööd tegema. Sel teemal on haridustöötajate liidu tellimusel valminud omapärane enesepeegelduslik uuring, millest selgub, et lühendatud töönädala (35 töötundi) alusel normkoormusega töötav õpetaja rabab ettenähtuga hakkama saamiseks tegelikult 50 tundi nädalas. Andmed pärinevad küsitlusankeetidest, mistõttu need ei ole lõpuni usaldusväärsed. Õpetajad võivad oma elu natuke raskemaks liialdada, kuid et ligi 50% võrra – seda oleks patt kahtlustada. Võiks teha oletuse, et koormuse arvestajad, õppe- ja ainekavade kujundajad ning haridusbürokraadid esitavadki juba ammu ebarealistlikke nõudeid. Kuid miks sel juhul ei ole regulatsioonide vastavusseviimine tegeliku eluga õpetajate streigi põhinõue? Koormuse vähendamine või tegeliku koormuse eest maksmine oleks ju samamoodi palgatõus, kui tunnitasu järgi mõõta. Kuid koolist eemalseisja võib andmeid vaadates jõuda ka julma järelduseni, et keskmine õpetaja ongi Eestis üks oma tööülesannetega mitte toime tulev isik. Kes palkaks mõnes ettevõttes tööle inimese, kel 8-tunnise tööpäeva normi täitmiseks kulub 11-12?

Mul on siiski võimatu uskuda, et ühel elualal tuhanded inimesed on aastaid kolmandiku ulatuses teinud tasuta tööd. Lihtsalt vaikides. Muutusi ja õiglust nõudmata. Täpsemalt, niipea kui mõni vähegi tugevam ja mõistlikum poliitiline jõud tahab ette võtta reforme haridussüsteemis, asub õpetajaskond koos koolijuhtidega vana, kehtiva ja kõlbmatu korra kaitsele. Ja reforme ei tule (tõsi, gümnaasiumivõrgu korrastamise protsessis on ilmnenud, et ühed on ellujäämise nimel valmis teised ära sööma küll). Haridustöötajate ametiliit pole iial oma uuemas ajaloos olnud haridusreformide sisuline eestvedaja või isegi tõsine partner. Kui on, siis salaja, sest vähemasti avalikest materjalidest see välja ei tule.

Selles pole midagi imelikku, alalhoidlikkus peegeldab hästi Eesti õpetajaskonna ealis-soolist tegelikkust. Haridusministeeriumi statistika järgi on Eesti üldhariduskooli õpetajatest 63% vähemalt 40aastased naised. Vanaemade valitsus, nii-öelda. Seega nooremad naised ja kõik meesõpetajad kokku moodustavad vaid kolmandiku pedagoogilisest korpusest. Domineeriv jõud ehk Eesti kooli nägu on veelgi kitsamalt 45–54aastane naisõpetaja (28% kõigist õpetajatest). Kuigi küllap hoolikalt täienduskoolitatud, kujutavad nad endast inimesi valdavalt 1970.-1980. aastate Tallinna Pedagoogilise Instituudi taustaga ja sealt pärit baasettekujutusega koolist ja pedagoogikast. Selle ettekujutuse konflikt tegelikkusega pigem kasvab kui kahaneb ning nõnda pole ka imestada, kui kasvab õpilaste tahtmatus koolis nõutut täita ning pedagoogide kaebamine selle üle, et õpetajatöö on aina raskem.

Viimase väite vastukaaluks aga ei saa maha vaikida fakti, et õpilaste-õpetajate suhtarv üldhariduskoolis on pidevalt muutunud õpetajate kasuks. 15 aastat tagasi oli iga õpetaja (ametikoha) vastutada 18,7 õpilast, mullu aga ainult 12,2. Need on keskmised statistilised näitajad, mis ei kattu loomulikult iga üksikjuhuga (ja tunduvad sellistena mõnele ka solvavana). Kuid ikkagi: keskmiselt on õpetaja elu läinud poolteist korda kergemaks. Klassitundide pikkust õpilaste arv ei mõjuta, küll aga peaks säästu tekkima tööde parandamise ja teadmiste kontrolli arvelt. Kui ei ole tekkinud, siis miks?

Kas õpilaste-õpetajate suhtarvul on ka mingi seos hariduse kvaliteediga? Ideaalis võiks ju olla: mida väiksem klass, seda rohkem individuaalset pühendumist. Mõõdetavad näitajad siiski ei kinnita maa väikekoolide tohutut üleolekut linnade suurtest. Miks nii?

Aastapäevakõnes rääkis president Ilves: „Võrreldes keskmise Euroopa riigiga ei kuluta Eesti ühele või teisele valdkonnale ülemäära palju või liiga vähe. Kust siis raha juurde võtta?” Nii ongi. Valitsuse vastus on, et juurde ei saa kuskilt, kasvuraha on süsteemi sees. Täiesti aktsepteeritav seisukoht läbirääkimiste algpositsioonina vastuseks õpetajate palganõudele. Ja haridustöötajatel peaks streigipäeviks neile küsimustele olema väga häid vastuseid ja tegusid, sest vaid nõnda saab sündida enim ühiskondlikku kasu. Reformitud koolivõrk ja õppekorraldus annavad kahepeale hoopis suurema palgatõusu võimaluse kui küsitud 20%. Õpetajaskond peaks ainult ise reformiprotsessi veduriks hakkama, mitte laskma valitsusel muutusi jõuga üle oma pea teha.