VII klavessiinipäevad Tallinnas jätsid sisult  rikkaliku mulje. Akadeemiliselt stiilitundlikust keskpõlvkonnast Menno van Delfti (s 1963) ning rahvusvaheliste konkursside ja meistriklasside keerises vermitud noore Francesco Corti (s 1984) soolokontserdid kajastasid tugevat ja ühtset traditsiooni. Mõlemad kunstnikud on muude mõjutuste kõrval eri aegadel õppinud Amsterdami konservatooriumis Bob van Aspereni juures. Menno van Delfti esitust võib pidada akadeemilise esitusstiili väärikaks eeskujuks.  Kuulda oli elav artikulatsioon „heade” (rõhuliste) ja „halbade” (rõhutute) nootide vahel ning artikulatsiooni pidedega toetav harmoonia. Kena oli ulatuslikult tutvuda Wilhelm Friedemann ja Carl Philipp Emanuel Bachi klahvpilliloominguga Bachi-järgse stiilimurrangu vaimus ning nautida seda ka madala kõlanivooga klavikordil mängituna. Festivalil mängisid osa teoseid klavikordil nii Menno van Delft, Kristiina Are kui Diadorim Saviola, teritades  kuulaja tähelepanuvõimet kuuldavuse piiril. Francesco Corti kõrvutas saksa ja prantsuse süite. Pole kahtlust, et klavessiinimängu tänapäevaselt reibas virtuoosne tempo erineb suurel määral akadeemilisest detaile kuulavast esitusest. Mängukiirusega kaasneb ka energiliselt kasvav helivaljus, mis surub end peale nii interpreedile kui publikule paljudes seda laadi teostes nagu Royer’ „Sküütide marss”. Corti mängu isikupärasem fantaasia avaldus aga  Couperini süitides, kus põimuvad ebaühtlane rütm inégalité, pièce croisée paladele iseloomulikud kahe kopeldamata kaheksajalase registri kõlavärvid eri manuaalidel ja Couperinile omased võluvad kujundlikud tämbrid („Le tictocchoc ou Les Maillotins”) ning romantilised meloodiad („Soeur Monique”).

Kontserdiarvustustes võib vahel lugeda eksitavalt Taskini või Hemschi pillil mängivast interpreedist. Tegelikult on klavessiiniehituse  edusammud seotud koopiate valmistamisega. Tänapäeval mängitakse või salvestatakse harva originaalpillidel. Kuid Edinburghi ülikooli Russelli või ka Finchcocksi kollektsiooni sajanditevanuseid klahvpille on püütud mängukindlaks restaureerida üsna edukalt. Seetõttu pakub erilist huvi viide Menno van Delfti 2004. aastal ilmunud klavikordimuusika plaadile J. G. Mütheli sonaatidega, mis salvestati saksa meistri Hassi (1763) valmistatud klavikordil, mis pärit  Edinburghi ülikooli Russelli kollektsioonist. Samuti on Francesco Corti 2007. aastal mänginud Couperini süidid plaadile Ruckersi originaalklavessiinil (vt VII klavessiinifestivali kavaraamat, lk 8). Okupatsioonide muuseumi galeriis andis klavessiini nüüdismuusikast sisuka ülevaate duo Novecembalo. Uue muusika huviline arvukas publik võis jälgida uudseid mängutehnilisi ja kompositsioonivõtteid mittetonaalses  muusikas. Chiara Agosti esitatud flöödipartii sünkroonsus lindistatud kõnelõikudega saavutas täiuse Jakob Ter Veldhuisi tehniliselt keerukas teoses „Lipstick” (1998). Biagio Putignano audio-videoteoses sooloklavessiinile „Asterischi di nuvole” (2004) Diadorim Saviola esituses moodustas arvutiprogramm ekraanile helipilvi ja nende sees plahvatavaid tärnikesi, mis muutsid värvi vastavalt heliväljadele klavessiinil. Duo mängulist mõtteviisi iseloomustas  kõige selgemini aleatooriline teos „ECEBA ”. Teos koosneb ansambli nimest tuletatud nootide seeriale e1, c2, e2, (b)h1, a1 loodud neljakümne üheksast lühikesest palast, mille esituse tõenäose järjekorra määrab iga kord esitajate poolt välja jagatud noodilehtede alusel publik. Selles ei rakendu pillimängija fantaasia nagu barokkmuusika esituses, vaid pigem loogiline skeem nagu uuele muusikale iseloomulik. 

Klavessiinifestivalide idee ja arengu eest Eestis võlgneme tänu klavessinist Imbi Tarumile kunstilise juhina aastatel 1996–2010. Festivalide kõrge rahvusvaheline tase on olnud hindamatu ajend Eesti klavessiiniõpetusele ja vajalik siinsele klavessiinimängu arengule kahe aastakümne jooksul. Suhteliselt lühikese ajaga on jõutud soetada Henk van Schevikhoveni, Samuli Siponmaa, Titus Crijneni, Peeter Talve ja teiste meistrite valmistatud saksa,  prantsuse ja flaami pillitüüpide tänapäeva koopiaid. Klavessinistid võtavad pidevalt osa kontserdielust. Soolo- või kammerteoseid klavessiinile on loonud eesti heliloojad Ester Mägi, Peeter Vähi, Helena Tulve, Mirjam Talli, Tõnu Kõrvits ja teised. Rajatud on klavessiinimängu järjepidevus muusikakoolides, korraldatud arvukalt meistriklasse ja suvekursusi ning pandud alus basso continuo õpetusele. Noorema põlvkonna klavessinistidel on jätkunud tahet  rääkida kaasa rahvusvahelistel tugeva traditsiooniga klavessiini- ja haamerklaverikonkurssidel Euroopas.