„Põlemine“, lavastaja ja koreograaf Ingrid Mugu, helikunstnik Fremen (Natalia Wójcik), valguskujundaja Chris Kirsimäe, kostüümikunstnik Riina Kõverik, lavakujundaja Riin Maide, dramaturgiline tugi Siret Campbell. Esitavad Ingrid Mugu ja Natalia Wójcik. Esietendus 2. VI Sõltumatu Tantsu Laval.
„Love me Tinder“ („Armasta mind, Tinder“), lavastaja-koreograaf ja esitaja Allar Valge, stsenograaf-kostüümikunstnik Nele Sooväli, videokunstnik Siim Raud, helikunstnik Jonas Kaarnamets, valguskujundaja Iiris Purge, dramaturgiline tugi Siret Campbell. Esietendus 2. VI Sõltumatu Tantsu Laval.
Tähenduslikult algas Sõltumatu Tantsu Lava festival1 2. juunil uute koreograafide debüütlavastuste sarjaga „Premiere“, sillutades kõigepealt teed uuele tantsuloomingule ja iseseisvat loometeed alustavatele liikumiskunstnikele. Kunagise Sõltumatu Tantsu Ühenduse 2009. aastal algatatud sari „Premiere“ on noorte koreograafide kasvulava, kust on leidnud loometeeks indu mitmed nüüdseks tuntud-tunnustatud tantsukunstnikud (Sveta Grigorjeva, Karl Saks, Üüve-Lydia Toompere, Joanna Kalm jpt). Sõltumatu Tantsu Lava tegevjuht Triinu Aron kinnitas mõne aasta eest, et „Premiere“ ei ole n-ö kõrgkoolilõpu pikendus, vaid sinna oodatakse inimesi, kes on end tantsukunstiga teadlikult sidununa jõudnud arusaamisele oma loomingulistest sihtidest.2 Seetõttu on ootused suured: platvorm on küll loometeed alustavatele koreograafidele, kuid hinnaalandust nüüdistantsu publik kindlasti ei tee.
„Premiere’i“ lavastusi on läbi aastate iseloomustanud iseenda otsimise ja (mh loomingulise) identiteedi teema. Viimastel aastatel on märgata olnud ka stilistika, esteetika ja vormiväljenduse julget mitmekesistamist. Tänavustegi debütantide, Tallinna ülikooli koreograafia osakonna vilistlaste Ingrid Mugu ja Allar Valge lavastused mõjuvad nii vormilt kui ka sisult peaaegu vastandlikuna. Ühisjoonena on sümpaatne noorte koreograafide julgus jääda truuks südamelähedasele ja tuttavale liikumiskeelele ja -stiilile.
Ingrid Mugu „Põlemist“ võib nimetada nüüdisflamenkolavastuseks. Selle kirjeldus mõneti kinnitab eneseotsingute teema populaarsust loometee hakul. „Põlemises“ võetakse vaatluse alla õppeprotsessis inimese tunded, aistingud ja mõtted, motivatsioon ja läbipõlemise õrn piir – nii laia teema avamine on ambitsioonikas eesmärk ning kätkeb ohtu laiali valguda või jääda üldsõnaliseks.
Laval rullub lahti noore naise arengu- ja küpsemislugu. Mugu kutsub vaataja hispaania flamenkorütmide ja elektroonilise heli seguilma. Esteetika on flamenkole truu: külluslik lillevaip seinal, tantsija juustesse põimitavad lilleõied, slepiga pikk seelik bata de cola, mis on tantsijale kord vastane, kord partner, kord allutaja ja siis toetaja. Flamenko stiilipuhtusse toob meeldiva nihestatuse poola helikunstniku Natalia Wójciki (artistinimi Fremen) live-vokaaliga segatud elektrooniline muusika, kus põimuvad flamenkorütmid, argihelid ning mürakakofoonia.
Füüsiline, tegevuslik tähendusloome viib mõtted XX sajandi saksa tantsuteatrile, lavastuse alguses pikas heledas kleidis Mugu meenutabki hetkiti Pina Bauschi Tanztheater Wuppertali tantsijaid. Teemade ja kujundite illustreerimisel on oht mõjuda lihtsustavalt. Lavakujund toimib metafoorina, kui osutab poeetiliselt millelegi, ent ei mängi seda otse lahti. Seetõttu on pisut küsitav Wójciki asetamine kaasetendaja rolli. Ta on laval DJ-puldis, ent võtab hetkiti pantomiimilikult mõjuva liikumisega tegevusse sekkudes tantsija üle justkui varju positsiooni, mõjutaja või manipulaatori rolli.
Mõjuvamad momendid tekivad pigem siis, kui Mugu on tantsijana laval üksi ja lubab kõnelda flamenko liikumiskeelel ja koreograafial, mis ei vaja tantsija väljendusrikkuses selgitusi. Flamenkos on igat tüüpi jalalöögil ja käteplaksul oma karakter ja tähendusvarjund ning just nendes stseenides ilmneb Mugu kehalises väljenduses eriline selgus. Orgaanilises liikumiskeeles ei ole meeleheide ja sisevõitlused enam dekoreeritud liigsete žestide, miimika või ennast seletavate rekvisiitidega.
Tantsija kehatüve pingestatud plastika ja käte ülim ekspressiivsus mõjuvad hüpnotiseerivalt. Põlemine väljendubki Mugu liikumises, millele võiks anda laval rohkemgi aega. Koreograafi kavatsused ja sõnum on selged ja siirad, hetkiti aimub siin ohtu võtta iseennast liiga tõsiselt. Sümpaatne on Mugu süvenemine flamenko liikumiskeele väljendusvahendite uurimisse ning nendega mängimine.
Sootuks teise loojapositsiooni on võtnud koreograaf Allar Valge, kelle soololavastuses kõnetatakse ja peegeldatakse otsesemalt praegust sotsiaalset ja virtuaalset reaalsust, pakkudes sellest mõneti revüüteatrilikku koomilist kõverpilti. Muusikaliteatri kogemuse ja karakter-stepptantsu taustaga Allar Valge ei ole peljanud minna suisa publiku naerutamise teed. Lavastuses „Love me Tinder“ võetakse luubi alla tuntud nutirakendus-kohtinguplatvorm ja selle sotsiaalsete normide toimeprintsiibid. XXI sajandil on inimesed globaalselt ühendatumad kui kunagi varem, ometi ka samavõrra üksildased. Eneli Kindsiko on osutanud sellele väärastunud selfikultuurile, kirjeldanud, kuidas tehnosõltuvus on tekitanud inimlikkusest võõrandumise selle kõige sügavamal tasandil.3 Valge on lähenenud sellele probleemistikule huumoriga ega võta oma autoripositsiooni kindlasti liiga tõsiselt.
Ka Valge debüütlavastust ohustab kujundite liialt otsene lahtimängimine, sotsiaalse fenomeni kriitilisele lahkamisele eriti ruumi jäetud pole. Lavapildid on tegevuslikud, publikule avaneb vaatepilt vallalise, ennast imetleva (või siis enesehinnanguga hädas) noormehe korterisse ning videolahendusena paralleelvestlustele naisterahvastega kohtingurakenduses. Üle võlli keeratud tegevuskoomika mõjub sketšilikult ja misterbeanilikult, hetkiti (taotluslikult?) pisut piinlikultki. Vaataja ees rullub lahti selge narratiiviga koomiline lugu moodsa aja elust, kus virtuaalne on ainelise elu lahutamatu osa ning suhteid luuakse petlikkust võimaldava enesekuvandi varal. Inimsuhetel on aineline väärtus, sotsiaalne kapital on kogumiseks, vahetamiseks ja (enese)müümiseks.
Nagu „Põlemisegi“ puhul avalduvad „Love me Tinderi“ tugevused eelkõige siis, kui koreograaf annab tegevuslike stseenide asemel sõnajõu oma meisterlikult vallatud liikumiskeelele. Vihane stepptantsulahing omaenda peegelpildiga avab minategelase sootuks haavatavamalt positsioonilt. Meelehärmis tulise kiirusega tantsu vihtuvad jalad nöörivad kõri, pinev pilt mõjub kui võidujooks kohapeal iseenda ja oma unistuste ning ideaalidega.
Tänavune „Premiere“ andis kinnitust, et eesti tantsukunsti järelkasv pole kuhugi kadunud ning oma liikumiskeele stiilipuhtust ja -truudust ei häbeneta. Noorte koreograafide eneseotsingud ja nende avamine debüütlavastuste teemades on mõistetavad, siirad ja sümpaatsed, ehkki kohati ootaks nende küsimustes enam kitsendusi ning teemade avamisel kontseptuaalselt teravamat kriitilist mõtlemist. Oma liikumisstiili kehtestamine ja julgus laval liikumisele sõnajõud anda on aga tervitatavad. Seekordne „Premiere“ oli ootamatult žanripuhas: paistab, et kõik uue põlvkonna koreograafid ei soovi tingimata sulanduda oma loominguga etenduskunstide hübriidvormidesse.
1 Toimub 2. – 29. VI 2021, vt https://stl.ee/projekt/soltumatu-tantsu-festival/
2 Marie Pullerits, PREMIERE – mida vajab debüteeriv koreograaf? – Tantsukuukiri, nr 64.
3 Eneli Kindsiko, Surmaselfi. – Sirp 4. VI 2021.