Järgneva mõtteavalduse proloogiks valisin hiina suurvaimu Zhuang Zi mõttetera: „Mis on ühtedele jaa on teistele ei. Mis on ühtedele ei on teistele jaa. Kui tahad nende eid jaatada või nende jaad eitada, ei ole midagi paremat kui selgus.”1
Nõustun Mustoneni konstateeringuga, et kaugete sajandite muusikapärandi esitamisel on mõttetu taotleda stiilipuhtust. Jah, vanamuusika tandril on selle tabamatu fenomeni – autentsuse otsinguil ju hoolega piike murtud, kuid õnneks on see protsess juba aastakümneid seljataga. Kindlasti oli ka kõnealusel vahepealsel staadiumil oma funktsioon, sest muidu poleks saanud tekkida uued suundumused, mille tunnistajaiks me praegu oleme. Tänapäeval on minu teada käivitunud liikumine teadlikkuselt-informeerituselt vitaalse musitseerimise poole. Barokkmuusika autentsus ehk stiilipuhtus pole ammu enam teema, kuna nüüd väärtustatakse ajastuteadlikku lähenemist, mida iseloomustab ajaloolistele allikatele tuginemine ning sellest johtuv tõlgendaja seesmine vajadus viia end kurssi vastava ajastu normidega nii hästi kui võimalik. Alles seejärel, lasknud kogu info enesest läbi, osutub võimalikuks oma ainukordne isiksus kõigi tajude ja meelejõuga esitatavasse valada. HIP2 on tänapäeval eelduseks igasugusele tõsiseltvõetavale interpretatsioonile, kuuludes niisama loomulikult esituskunsti kaanonisse nagu mahepõllundus. Siit järeldub, et sõnad „autentsus” ja „originaalilähedus” on omandanud hoopis uue dimensiooni, millel pole interpreedi subjektiivsete originaalsust taotlevate tujudega enam suurt pistmist.
Loomulikult on võimalik ennast varase muusikaga kurssi viia ka „laine harjal olles” (Andres Mustoneni väljend), s.t kvantiteedi kaudu – esinemiste ja repertuaari läbimängimisega. Selge see, et protsessi nautimine võib olla tegijale prioriteediks, kuid publiku saatuseks on ju vastu võtta tulemus, mille kunstilise kvaliteedi peaks tagama esitaja. Kahjuks tuleb nentida, et kesiselt ettevalmistatud ja kunstiliselt küündimatuid esitusi meie kontserdielus siiski esineb, ja mitte harva. Vastukaaluks meenub mulle sel festivalil esinenud Iisraeli duo Irit Rub ja David Sebba, kes olid ette valmistanud meelelahutusliku kava pealkirjaga „Crazy opera”. Pianist Irit Rubi vahelood olid filigraansuseni viimistletud, rääkimata näitleja, laulja ja pianisti Sebba ülivaimukast farsist ooperi ja soololaulu teemal, milles iga detail oli paigas. Kuulaja võis hoomata, kuidas artistid olid materjali endast läbi lasknud ja võisid nüüd (näiliselt) vabalt improviseerida, seda ilmselt paljuski tänu mõlema esineja pikaajalisele õppejõustaažile.
Aastakümneid on Mustoneni festivalil esinenud külalisi meie naaberriikidest. See on äärmiselt väärtuslik traditsioon ning rikastab kahtlemata meie muusikaelu. Mis seal salata, sellised metropolid nagu Moskva pakuvad tänu suurele konkurentsile ja tugevatele muusikatraditsioonidele vägagi kõrgetasemelisi interpreete. Paljusid meist ühendab nendega omamoodi minevikunostalgia, kindlasti ka mõtteja töökaaslus. Mis puudutab aga idanaabrite barokkmuusika tõlgendusi, siis mulle esindavad nad pigem mingit isesugust etnobarokki. Miks? Sellepärast, et baroki „keeles” musitseerimise asemel eelistavad nad spontaanset, tegelikult aga maneerlikku lähenemist heliteosele. Siit järgmine samm ongi eufooriline geeniuse, virtuoosi ja artisti kultus ja sellisele artistile on kõik lubatud, ka maitselagedus ja ignorantsus.
Kui eelnenud festivalide järelkajadest õhkub mõningast rahulolematust (Eesti barokkmuusika puritaanid on siiani ärevil), siis arvan, et selleks pole enam põhjust. Kellelgi pole midagi kunsti tandril figureeriva tugeva loojanatuuri ja võluva isiksuse vastu. Julgus, energia, vitaalsus, oma plaanide elluviimise oskus – need on väärtuslikud kvaliteedid, mis võiksid ju meil kõigil olla. Mustonenil on õnnestunud tõestada, et inimene ise, inimene kui tervik ongi stiil. Mul on siiralt hea meel, et maestro on leidnud väljundi, mis vastab tema tajumisvõimele ja muusikalise informatsiooni töötlemise viisile. See kutsub mind respekteerima tema stiili, sest ta toimib inimesena, kes on avatud süsteem (nii ma vähemalt loodan).
*
1 „Ex oriente”, ptk „Asjade võrdsusest”, LR 1989 16/17, koostanud Jaan Kaplinski.
2 Historically Informed Performance.