Raamatut kaanest kaaneni läbi lugeda oleks korralik pingutus, sestap tasub see liigitada entsüklopeediliste teatmeteoste hulka, mida potentsiaalne lugeja võiks tulevikus sirvima hakata vajaduse korral. 

Teose muusikaosa puhul torkab silma, et Sassoon on materjali esitamisel otsustavalt hüljanud harjumuspärase stiiliajaloolise printsiibi. Ta ei sea esiplaanile näiteks tonaalse muusika helikeele keerukamaks muutumist romantikutest heliloojate loomingus võrreldes Viini klassikalise koolkonnaga, vaid eelistab kirjutada instrumentidest, millel muusikat ette kantakse, esitada statistikat ooperietenduste külastamise kohta, anda ülevaade helisalvestustehnika arengust XX sajandil jne.

Teiste sõnadega, Sassoon käsitleb raamatus rõhutatult neid vahendeid ja struktuure, mida muusika oma eksistentsiks vajab.  See on igati tänapäevane ja produktiivne uurimismeetod, mis tänuväärsel moel viib meid kaugemale idealistlikust helilooja või virtuoosi kuvandist (või ka nn muusikateoste muuseumi paradigmast) ning osutab neile sotsiaalsetele ja majanduslikele mehhanismidele, mis muusika (ja üldse kunsti) saatust maailmas määravad. Londoni ülikooli professor vaatab kultuuriajalugu anglosaksi vaatenurgast – ning kuidas teisiti ta saakski.

Huvitav on mängida mõttega, millisel kujul näinuks välja televisiooni, popmuusika või kommunistliku diktatuuri aegse kultuuripoliitika  vaatlus Sassooni raamatus, juhul kui see üles ehitada eesti ainesele. Võrdlus Ilmar Talve „Eesti kultuurilooga keskaja algusest Eesti iseseisvuseni” (Tartu 2004) on seega igati omal kohal, ent jäägu siinkohal ruumi piiratuse tõttu tegemata. Vaatamata sellele, et Sassooni ja Talve käsitlused kattuvad teineteisega ajas vaid osaliselt – XIX sajandit ning XX sajandi algust puudutavalt –, jäävad need raamaturiiulil eesti lugeja jaoks teineteist võrdväärse kaaluga täiendama. Euroopa kultuuriloos on kole palju tegelasi, kellega eestlane kohtub Sassooni raamatus esimest ja viimast korda.