Tänavu sügisel tähistati Rootsis ja mujalgi kirjanik Stig Dagermani 100. sünniaastapäeva. Sel puhul ilmus tema tütre Lo Dagermani raamat oma isast ja emast, näitleja Anita Björkist, Uppsala linnateatris toodi lavale Stig Dagermani „Saksamaa sügis“ („Tysk höst“, 1947) ning uue saatesõna ja kommentaaridega anti Rootsis välja autori viimane romaan „Pulmasekeldused“ („Bröllopsbesvär“, 1949). Eestis on Dagermani (teoseid viimase kuuekümne aasta jooksul ikka mõne aja tagant avaldatud ja ka juubeliaastal jõudis lugejateni uus tõlge.
Stig Dagermani napiks jäänud, kuid jõulist loomingut peetakse XX sajandi rootsi kirjanduses üheks olulisemaks. Tema käekirja on võrreldud selliste autorite nagu Kafka, Camus ja Faulkner omaga. Hämmastavalt lühikese ajaga jõudis Dagerman (5. X 1923 – 4. XI 1954) kirjutada neli romaani, novelle, artikleid, reportaaže, satiirilisi värsse ja näidendeid, mis on jäänud Rootsi modernismi ja realismi tähtteosteks – ning leidnud ikka ja jälle lugejaid. Nobeli laureaat J. M. G. Clezio pidas teda enda oluliseks mõjutajaks ja märkis Dagermani ära ka oma auhinnakõnes, Graham Greene on nentinud, et „Dagerman kirjutas kauni objektiivsusega. Tundeliste fraaside asemel kasutas ta ehituskividena hoolikalt valitud fakte, et tunnet esile kutsuda“.1
Palavikuline debüüt
Stig Dagermani looming ja elu on tihedasti põimunud – mõlemad on ühtviisi kirevad. Ta sündis Uppsalast põhja pool, Gävle lähedal Älvkarleby külas. Pealtnäha keeruline lapsepõlv kulges esimesed üheksa aastat isapoolsete vanavanemate hoole all. Norrlandis lõhkajana töötanud isa ja Härnösandis telefonistina töötanud ema ei elanud päevagi koos. Dagerman on meenutanud toonast lihtsat maaelu siiski suure soojusega. Eesti keelde tõlgitud teostest leiab tema lapsepõlvemaa antoloogiast „Rootsi novell“2, kus ilmus Henrik Sepamaa tõlkes lugu „Kus on mu islandi kampsun?“, ning ka tema viimaseks jäänud romaanist „Pulmasekeldused“.
Üheksa-aastasena kolis Stig Dagerman isa juurde Stockholmi. Isa oli sündikalist ning ka Stigile olid anarhismi ja eriti sündikalismi ideed eluaeg südamelähedased. Rootsi sündikalistlikus noorteliidus avaldus tema kirjutamisanne, ta töötas mitmete vasakpoolsete väljaannete juures ja ajalehele Arbetaren tegi ta kaastööd surmani. 1940. aastal tappis üks vaimuhaige Dagermani vanaisa ja varsti seejärel sai vanaema insuldi. Sellele järgnes esimene Stig Dagermani paljudest enesetapukatsetest.
Dagerman lõpetas siiski 1942. aastal Stockholmis gümnaasiumi. 20aastaselt ta abiellus ja sai peagi kaks poega. Pärast kooli lõppu töötas ta muu hulgas saarestikulaevade kontrolörina ja bussijuhina. Ta läbis ka kaitseväeteenistuse, kust ammutas ainest oma debüütromaaniks „Madu“ („Ormen“), mis ilmus 1945. aastal. Üsna lõdvalt seotud süžee põhiteemaks on hirm. Kriitikud aplodeerisid: Dagerman kuulutati geeniuseks, ta oli imelaps ja paljutõotav noor kirjanik.
Debüüdile järgnes neli ülimalt produktiivset aastat, mida kandis kultuuriüldsuse palav armastus. 1946. aastal ilmus teine romaan, mis on kirjutatud Kymmendö saarel August Strindbergi majas. Romaani pealkiri on Eesti allikates olnud „Hukkamõistetute saar“ („De dömdas ö“ tõlge võiks olla ka „Surmamõistetute saar“) ja seda on nimetatud tema kõige keerulisemaks teoseks. Igasugune realism on kadunud ja asendunud sürrealismiga: veidral, õudusunenägu meenutaval saarel ootab seitse laevahuku üleelanut surma. Keel on tulvil sümboleid, laused pikad ja ängistus nii ülivõimas, et mõtted kipuvad tagaplaanile jääma. Tegu on ka Dagermani kõige poliitilisema romaaniga.
1947. aastal esietendus Stockholmi Dramatenis tema esimene näidend „Surmamõistetu“ („Den dödsdömde“). Samal aastal andis ta välja ka novellikogu „Öö mängud“ („Nattens lekar“), mis pälvis sooja vastuvõtu ja on ka Dagermani esimene eesti keelde tõlgitud teos. See ilmus Arnold Raveli tõlkes Loomingu Raamatukogu 1964. aasta avanumbrina, sisaldades siiski vaid kuut novelli originaali seitsmeteistkümnest. Valiku tegemise aluse kohta ei ole enam kelleltki küsida, kuigi pisut aimu saab: vihjab ju tõlkija oma saatesõnaski raamatusse valitud lugude „moraliseerivale kallakule“. Eesti keelde valitud novellid on väga erinevad: kohati lüürilised, kohati rusuvad, ent seejuures iroonilised ja vaimukadki.
1947. aasta sisse mahtus ka üks Dagermani tuntumaid teoseid „Saksamaa sügis“, reportaažikogumik sõjajärgselt Saksamaalt. Aasta varem oli ta sõitnud ajalehe Expressen ülesandel puruks pommitatud riigis ringi ja avaldanud pidevalt reportaaže. Artiklid on märksa lihtsamas keeles ja realistlikumad kui tema varasemad teosed ning jõudsid seega ka laiema publikuni. Eesti keeles ilmus „Saksamaa sügis“ alles 1998. aastal Juhan Kristjan Talve tõlkes.3 Siin on stiil tõesti hoopis teistsugune: Dagerman on ajakirjanikurollis ja võrdlemisi kiretu vaatleja, ent ta tähelepanekud on täpsed ja mõjusad ning toovad väga lähedale äsja sõja kaotanud sakslaste lohutu reaalsuse.
Kõrvetada saanud autor
1948. aastal pidi Dagerman kordama „Saksamaa sügise“ edu samalaadse reisiga Prantsusmaale, raamatu tööpealkirjaks oli „Prantsusmaa kevad“. Seekord sõitis ta koos perega, kuid takistused hakkasid peagi kuhjuma, ennekõike kirjutamiskrambi näol: eelmise kogumiku edu tõttu tundus talle, et kriitikute ja lugejate nõudmised on liiga kõrged. Reportaaži ei sündinudki, selle asemel kirjutas ta Bretagne’is hoopis teksti, millest hiljem sai romaan „Kes kõrvetada saanud …“ („Bränt barn“) ja mis ilmus sügisel 1948. Seal kirjeldab Dagerman oma noorust Stockholmi toonases töölisklassi linnaosas Södermalmis ning tegu on tema kõige loetuma, müüduma ja tsiteerituma romaaniga. Lugu räägib filosoofiatudeng Bengtist, kelle sisemuses möllab pärast ema surma mässaja. Ta armub isa uude naisesse ja neil tekib keelatud suhe.
Eesti keeles ilmus romaan Arnold Raveli tõlkes 1989. aastal4 ja uuel ärkamisajal leidis see ka palju tänulikke lugejaid. Tollest ajast paljudele meelde jäänud lüüriline pealkiri on otsetõlkes tegelikult „Kõrvetatud / kõrvetada saanud laps“, tõlkija on olnud aga järjekindel, sest on nimetanud hiljem reaalselt kasutusele võetud eestikeelset pealkirja juba 1964. aastal ilmunud „Öö mängude“ saatesõnas. Tekst on kirjutatud nappide lausete ja rohkete kordustega, see on sugereeriv, täpne ja rütmikas.
Autor ise on öelnud, et „Kes kõrvetada saanud …“ on tohutult vaoshoitud, väheseid tegelasi on kirjeldatud selgelt ja põhjalikult ning seejuures rakendatud ambitsioonikat psühholoogilist analüüsi.5
1948. aastal kirjutas Dagerman novelli „Tappa last“ („Att döda ett barn“), millest sai 2003. aastal ka film. Aasta hiljem (1949) järgneski juba viimaseks jäänud romaan „Pulmasekeldused“, rahvalik ja kriitilise mõõtmega burlesk. Selle põhjal valmis menukas film 1964. aastal.
„Pulmasekeldused“ ilmus eesti keeles tänavu sügisel Mattias Mäestu vahendusel.6 Romaani ajendiks on olnud noorpõlvemälestus ühest Älvkarleby küla pulmast. Teose tegevus toimub üheainsa ööpäeva jooksul. Talutütar Hildur läheb mehele endast märksa vanemale lihunikule. Lugu algab sellega, et keegi tundmatu koputab pruudi aknale, pruut saab anonüümkirja ning kutsumata külalisena saabub tallu haige hulkur. Saladused kerkivad pinnale ja päev saab tihkelt täis kõike seda, millele minevik on teed sillutanud.
Selles romaanis pole vaoshoitusest enam jälgegi. Romaani kangas on nii stiili kui ka sisu poolest „burleskselt kirev“7. Sealt leiab lüürilist keelt ja rohkeid kordusi, vanade lööklaulude taaskasutust, Hollywoodi filme, rahvalaule, luulet, psalme ja vanasõnu. Nagu autor ise kinnitab: „Nüüd oli mu eesmärgiks ohjeldamatu, pulbitsev ja kirev raamat, kuhu mahub hulk inimesi ja ennekõike inimesi, kelle puhul ei saa nende eheduse tõttu rakendada lihtsakoelist psühholoogilist analüüsi. Selliseid inimesi leiab ainult lapsepõlvest.“8
Dagerman kirjutas ka luuletusi ning ühe leiame Silvia Airik-Priuhka eestindatuna kogust „Laulan oma Rootsi laulu“ (2006).9 Dagermani luuletuste seast osutus valituks „Sügis“ („Höst“). Neljast salmist on eesti keeles paraku alles jäänud kolm, mistõttu jääb kõlama mõte „et surra on reisida vähe“ („att dö är att resa en smula“). Eesti tõlkes on edasi antud küll luuletuse rütm, kuid sõnastus viib mõtted masintõlkele ega tee Dagermani elegantsele formuleeringule au.
Kuidas puudutada maailma südant?
1950. aastal tabas Dagermani raske kirjutamiskramp ja ängistus. Ta lahutas ja abiellus uuesti, sündis tütar Lo. Ta küsis kirjastuselt märkimisväärseid ettemakseid, kuid kirjutada ei õnnestunud midagi. Novembris 1954, pärast korduvaid enesetapukatseid, depressiooni ja haiglas viibimist võttis Stig Dagerman endalt elu. Viimane kirjutis Dagermani sulest oli satiiriline värss, mis avaldati Arbetarenis samal päeval, kui tuli teade tema surma kohta. Dagermani suhet surmaga on sageli esile tõstetud. See motiiv on väga olulisel kohal „Rootsi novelli“ valitud tekstis, kus poeg saabub isa matusele, romaan „Kes kõrvetada saanud …“ algab peategelase ema matusega. „Pulmasekeldustes“ on surm põimunud sellise eluhetkega nagu pulmaöö, luuletuse „Sügis“ põhiteema on samuti surm.
Kuna Dagerman suri noorelt, kuulub ta selliste suurkujude hulka, kellel justkui polnudki aega riskida nõrkuse ja kompromissidega. „Dagermani meelelaad“, mida on sageli peetud pessimistlikuks, tähistab vankumatut soovi paljastada, nähtavale tuua ja arusaadavalt sõnastada raskusi, mis võivad elus ette tulla ja takistada inimese vabadust nii üksikisiku kui ka kollektiivina.10 Ta ei kohkunud tagasi inimese vajakajäämiste ja ängide kirjeldamisest, aga üritas ühtlasi oma loomingu kaudu näidata – tihtipeale edukalt –, et meie võime ennast parandada, andestada ja leppida on muljetavaldav, andes võimaluse leida väljapääs näilisest tupikust ja piiratud vabadusest.
Stig Dagermani loomingu eesmärk oli mõjutada, muuta. „Kuna ma igatsen kinnitust, et mu elu pole mõttetu ja et ma pole maailmas üksi, kogun ma sõnad raamatusse kokku ja kingin selle maailmale. Maailm annab mulle vastu raha ja tunnustuse ja vaikimise. Kuid miks peaks mulle korda minema raha, miks peaks mulle korda minema, et ma annan oma panuse kirjanduse edendamisse – mina soovin ainult seda, mida ma kunagi ei saa: kinnitust, et minu sõnad on puudutanud maailma südant.“11
1 Vt Stig Dagermani tutvustust kirjaniku 90. sünniaastapäevale pühendatud ürituse eel, mille korraldas New York State Writers Institute 25. X 2013 USAs Albany ülikoolis: https://www.albany.edu/writers-inst/webpages4/archives/dagerman_hartman13.html
2 Rootsi novell. Valimik XX sajandi rootsi lühiproosat. Koost Arnold Ravel. Tlk Ülev Aaloe, Vladimir Beekman, Henrik Sepamaa, Hillar Laane, A. Melles, Marje Pedajas, Arnold Ravel, Lembit Seifing. Eesti Raamat, 1966.
3 Stig Dagerman, Saksamaa sügis. Reportaaž. Tlk Juhan Kristjan Talve. Anu Saluääre järelsõna. – Loomingu Raamatukogu 1998, nr 7-8.
4 Stig Dagerman, Kes kõrvetada saanud … Tlk Arnold Ravel. – Loomingu Raamatukogu 1989, nr 20−23.
5 Stig Dagerman, „Bröllopsbesvär“ och andra. [Essee on kirjutatud 1950. aastal.] Rmt: Stig Dagerman, Samlade skrifter 11. Essäer och journalistik. Toim Hans Sandberg. P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1983, lk 28. https://litteraturbanken.se/f%C3%B6rfattare/DagermanS/titlar/SamladeSkrifter11
6 Stig Dagerman, Pulmasekeldused. Tlk Mattias Mäestu. Sarjas „Hieronymus“. Eesti Raamat, 2023.
7 Arnold Ravel, Saatesõna. Rmt: Stig Dagerman, Öö mängud. – Loomingu Raamatukogu 1964, nr 1, lk 3
8 Stig Dagerman, „Bröllopsbesvär“ och andra, lk 28.
9 Laulan oma Rootsi laulu. Ridu Rootsi luulevaramust. Koost ja tlk Silvia Airik-Priuhka. Peter Pedaku eessõna. Faatum, 2006.
10 Vt Bengt Söderhäll, Stig Dagerman 100 år. – Upplitt Magasin 2023, nr 1. https://www.upplittmagasin.se/artikel/stig-dagerman-100-ar
11 Stig Dagerman, Vårt behov av tröst är omättligt … [Essee on kirjutatud 1952. aastal.] Rmt: Stig Dagerman, Samlade skrifter 11. Essäer och journalistik. Toim Hans Sandberg. P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1983, lk 32-33. https://litteraturbanken.se/f%C3%B6rfattare/DagermanS/titlar/SamladeSkrifter11